Ja nii nad tapsidki
meie Ferdinandi,
ehk siis kuidas lätlased
muutsid meie vaikse ja rahuliku küünlavalgejooksu karmiks andmiseks Laulasmaa
rannas. Sellist paugutamist pole sealsed rannamännid enne veel näinud seda isegi
mitte suvisel Laulasmaa Ultral. Lätlased pistsid punuma kui pöörased ning üks
neist - Laimonis Skadiņš ei saanud enne pidama kui 120,95 km seljataga, (luureandmete
kohaselt läks ta rajale eesmärgiga joosta 3 maratoni e. 126,6km), jooksuhooajal on selle mehe
jalgades ilmselt oma 140-145km küll. Ja ega teinegi Uldis Kļaviņš hellitanud, ainult
üks ring vähem e. 119,9km.
Senise rajarekordi,
Peeter Vennika 104km (tõsi küll joostud pisut teistsugusel ringil) ületas ka
naiste võitja Marta Zumberga 105,2 km-ga.
Lätlased oleks
auhinnalaual puhta töö teinud, kui Mari Boikov poleks meie jaoks kastanid
tulest välja toonud naiste arvestuses saavutatud III kohaga.
Ise nagu juba
varasemalt öeldud sai, suurt kala püüdma ei läinud, tahtsin kokku saada 2
maratoni ja saingi e. siis positiivne, negatiivne jällegi see, et ma ennast
positiivselt üllatada ei suuda ja näituseks 90km-i ei jooksnud. Kes teab
võib-olla et oleks jooksnudki, kuid rada oli vaatamata liivatamisele libe ja
ligane aga seda oleks ta nii ehk nii olnud, hea oli seegi, et vihm seda
porimülkaks ei muutnud. Jooksupulss
püsis 148 löögikeskmise juures, kuigi mingil hetkel on ära teinud ka 168
lööki ning kui paar tundi enne lõppu poleks parema jala päka alla villi tulnud,
mis valu tegema hakkas, oleks kõik ju igati korras olnud …
Nõksa hiljem selgus
et õnneks või siis õnnetuseks ei ole tarvis küll ka minna kuna vanemad
pidulised endal salle juba kaela sättisid ja noorem juba magas …
PS. Lisaks
lendavatele lätlastele lisasid jooksule vürtsi Meremõisa rannas
aastavahetus-saunatajad ning nende hulgas paar alastikultuuri viljelejat kes
lumest, libedusest ja paarist soojakraadist hoolimata nii rajal joostes kui ka
rajaääres seistes ja lainetades, jooksjatele kaasa elasid ning kut
jaaniussikesed heledalt ööpimeduses kumasid.
