84) Kaheksakümmedn neli

Palav, palav jube palav oli …

Saadjärve jooksul, mistõttu pärast paari kilomeetrit sain aru, et tegemist on võitlusega ellujäämise nimel ning otsustasin, et esimesel 10km-il pulssi üle 160 ei lase ja tempot ka üle 5min/km mitte. Plaanist saigi kinni peetud ning kui 10km täis lasin edasi nii nagu torust tuleb, ei tulnud, tempo pisut langes, kuid finišisse jõudsin. Seda, et mitte ainult minul ei olnud palav, näitab see, et hoolimata sellest, et pärast 10km tempo langes, möödusin ise 8 lõpetajast ja minust sai mööda 2, nii et võib öelda, et positiivne splitt.

Kuid palavad päevad need ei ole ikkagi minu jaoks ja kui nüüd kuumalaine edasi kestab, mida karta on ja seda ka Lätis, Cesise kandis, siis tuleb kiita ECOTrailsi orgunnareid, et nad 80km stardi kella 0500 hommikul on teinud, saab ehk enne tulikuuma natukenegi finiši poole

Foto: Riho Lüüs

Aga muidu oli soe ja päikesepaisteline ja sportlik ja meeldiv reisisektskond ja pärast sai Saadjärves ujumas käidud ja veidike hiljem junkfoodi söödud ja elu oli kui üks lill … aint et palav, palav, jube palav on jätkuvalt ... nii et kui Cesisest peaks eluga tagasi tulema siis saaksin ka põrgus hakkama.

83) Kaheksakümmend kolm

Pinutäis jooksumuljeid

Võidupüha maraton e. kui kõik ausalt ära rääkida siis pean alustama sellest, et reedel enne maratoni sai käidud kõrtsus kuna jaanipäeva paiku satub kodumaile käima hulgi kadunud eesti poegi ja tütreid ning ära sai joodud rohkem kui kaks õlut mistõttu maratonieelne päev ei kulunud mitte maratoniks valmistumise tähe all vaid taastumiseks vedelike ja vitamiinidega. Kuid sellest hoolimata panin stardist plagama nõksa üle 5+ min/km. Ise mõtlesin, et kui Vändras tuli nagu muuseas 3.36 siis ehk olen juba nii suureks kasvanud, et alla 3.40-ne tuleb iga kord nagu iseenesest … aga tegelikult, aga tegelikult kadus jooksulust täpipealt ½ maal, kui rada mõneks kilomeetriks metsa-alla keeras, ei meeldinud mulle see jõnkustamine üle juurikate, ei meeldinud mul ½ maratoonaritest mööda jooksmine. Edasi kulges jooks ilma lusti ja rõõmuta, vaatasin lihtsalt, et tempo oleks selline, et alla 4tunni ikka kohale jõukas …  jõudsingi aeg 3.47,05, mis tegelikkuses on minu kõigi aegade 5.tulemus … poldki siis nii hull, aga vat kui reedel poleks distsipliini rikkunud, vat küll siis oleks jooksnud … nii hea kui iga kord on vabandus varnast võtta …

Pühajärve jooks oli kuidagi imelik, oma arust panin nagu täiega aga tempot alla 4.20 min/km hoida ei suutnud … lõpus aeg 48.10 koht 152 ehk siis läbi aegade parim. Möödunud aastal, kui jooksin üle 1 ½ minuti kiiremini (46.36) oli koht 153. See aasta tõsi küll lõpetajaid 80võrra vähem … eks hea võhmaga jooksjatest lauljaid ja tantsijaid oli tarvis ka laulu- ja tantsupeol.

Naiste võitja Arina Shulgina olla teadupärast Venemaa kõvemat sorti triatleet, ei ole siis ime, et ta pühapäevasel rahvatriatlonil mängleva kergusega üldarvestuses teiseks tuli.

 

Rõuge maratoniga läks selle koha pealt hästi, et laupäeva hommikul tõstsin auto peale kateloki, telgi, magamiskoti, priimuse, 5l vett, lusika … jne jne, sest et plaan oli laupäev vastu pühapäeva veeta metsas telkides. Järvejooksul kohatud Marika, kes kõiki tunneb ja hästi läbi saab, käis välja aga plaani, et kui ma ta Otepäält Rõugesse toimetan siis ehk leidub mullegi põrandapinda Võrumaa jooksusõbra Gätly juures. Tehtud- mõeldud, spaas, söömas ja poes käidud sõitsime Rõugesse, kus sai osa õhtusest paadirallist,

 

 

pärast mida leidsime öömaja pisut Rõugest eemal, kuid siiski piisavalt lähedal, et alles pühapäeval alles 0700 paiku ärgata ja süüa kausike putru ja juua tassike teed ning peale 0800 stardipaika jõuda. Sellest, et tulemas on palav päev ja raske maraton andis märku juba 20soojapügalani tõusnud temperatuur, pilvitu taevas ja Rõuge kandi künklik maastik. Kui eile veel sai praalitud, et vean Marika 3.54 peale siis stardist putku pannes mõistsin, et ilmselt on tulemas järjekordne üle 4tunni maraton. Jõlkudes erineva tempoga gruppide vahel leidsin lõpuks seltsilise klubikaaslase Aivari näol, kellega pisut spordijuttu puhudes ning Marikat ja Contrat taga ajades jooksime 30km tõusu lõpuni koos, kuniks ta siis korraks kaabut kergitas ning ultrajooksjale kohase 12km-ise lõpuspurdiga alla nelja tunnise aja saavutas, olles esimese poole seejuures jooksnud 5min üle 2tunni. (Väikese vinjeti korras olgu öeldud, et Marika saime esimesel ringil kätte tänu sellele, et tema kui pühendunud ja kirglik ultrajooksja tahab ilmtingimata igal maratonil pisut rohkem joosta, et ultra kätte saada, mistõttu seegi kord jooksis ta kujuteldavat kaasvõistlejat jälitades külamehe hoovi ja hoovist tagasi.) Minu jalas sellist särtsu ja lennukust ei olnud, et isegi kui jooksukiirus oli enam-vähem siis seda pikemad olid pausid teeninduspunktides, nii et teine pool mul ikkagi üle minuti aeglasem tuli kui esimene. Rajameistrit tuleb kiita vahelduva pinnase ja reljeefiga raja eest, varju pakkuvate metsatukkade ja lõõskava päikese ning tigedate parmude eest ja lõpu tõusu eest tahaks eriti tänada, seda on ikka ilma rattata palju kergem võtta.

PS nädalavahetusel Lõuna-Eestis toimunud erinevaid stardi- ja finishiprotokolle sirvides võib näha, et tulevikuks, kui võistlused sellises graafikus püsivad oleks ainest mitteametlikuks „püstihullu(de)“ tiitli väljajagamiseks ehk. siis, selline kuuluks neile, kes laupäeva päeval Pühajärvejooksust ning õhtul Rõuges paadirallist osa võtaksid ning pühapäeval veel Rõuge maratoni otsa jookseksid. Kuuldavasti olla kohalik aktiivne kehakultuurlane midagi sarnast möödunud aastal korda saatnud. Sedakorda oli vististi kolm kanget, kes jooksid nii laupäeval Pühajärvel, kui pühapäeval Rõuges ning kimbukene oli ka selliseid kangeid mehi naisi, kes laupäeva õhtul paadirallitasid ning pühapäeval maratonil osalesid, nii et potentsiaali nagu oleks väike kiiks veel juurde ja … tehtud!