190,668 ehk 192,668 ehk miks peab inimene endaga selliseid
asju tegema …
Nüüdseks on juba rohkem kui nädal möödas 2015aasta 24tunni
MM/EM-ist Torinos ja asjad nõndapalju selginenud ja tahenenud, et võib ühtkoma
teist ka kirja panna …
Igatahes pärast kohtumisi ja lahkuminekuid ja taaskohtumisi
oli Eesti ultrakoondus 11.04 kell 1000 Torinos, Ruffini pargis asuva Primo
Nebiolo (Aivar teadis rääkida, et tegemist oli IAAF-i kunagise presidendiga) staadioni kõrval 2015aasta 24tunni jooksu
MM/EM stardis, kaheksa meest ja kolm naist. Kõlas pauk ja veelkord pauk ning
diktori emotsionaalsete sajatuste saatel läks kokku 300+ jooksjat teele …
läksin ka mina, meeles mõlkus unistus
200 kilomeetrist mille saavutamiseks
minu arvutuste kohaselt peaks esimese 12tunniga vähemalt 105km kokku saama, mis
iseenesest ei olegi ju raske 6.51 min/km ja kohal. Kuid-kuid, kuigi hommiku
kell 1000 oli veel suhteliselt jahe siis kella 11-12 tõusis kevadine Itaalia
päike pilvitusse taevasse ja hakkas kuumutama … ei kuumutanud küll palju, kuid
maksimumiks olla mõõdetud 23 kraadi, ei olegi ju nii hull aga aprillikuisest
Tallinnast tulnule piisavalt palav, et ennast mitte liiga hästi tunda. Lisaks
sellele osutus staadionile viiv tunnel üsna järsuks nii et see endast ka
kõndides võttes tunda andis, hiljem tuli ka sealt laskumisel kõnnile üle minna….
Kas neil või mõnel muul põhjusel saabus esimene nõrkushetk ja mõõn (mis
tavaliselt 13-14tunnil ennast ilmutab) mul juba kuskil nii 9-10 tunnil nii et
planeeritud tempo langes pikemate boksipeatuste tõttu tunduvalt ja 12 tunniga
sain kokku enam-vähem 102,6 km ehk tunduvalt vähem kui planeeritud. Tegin siis
ka pikema peatuse ning Aveli V. lahkel kaasabil (hiiglama suured tänud temale)
keetsin endale kokku vägeva energialaksu kohvi – meega … sellest laksust jagus
pea neljaks tunniks mil kilomeetreid reipalt alla 7minuti jooksin … olin suisa
nii väge täis, et esimese ringi pärast pikemat peatust ja ketsivahetust ilma
kiibita panin … (unustasin kiibi uuele ketsile ümber tõsta, sestap ka pealkiri
190,668 ehk 192,668). Nagu öeldud kestis energiakohvilaks pea neli tundi siis
hakkas kõik jälle allamäge minema, külm hakkas ja paha hakkas … paha hakkas
seetõttu, et staadionivalgustuse trafo või alajaam või mis iganes läks kahel
korral põlema ja eritas vänget ja vastikut suitsu … staadionilt kadus ka
elekter, kuid kiibimasinatel oli õnneks sõltumatu elektrivarustus … tegin
Anneli lahkel kaasabil veelühe energiakohvi laksu, lisaks sain Rain S.-ilt, kes
selleks ajaks juba jooksupalaviku tõttu rajalt maha oli sunnitud tulema mõned
kofeiiniga energiageelid, nii et kuidagi viisi pidasin aovalguseni vastu kui
siis helgemaks valgemaks ja soojemaks hakkas minema ning sai selgeks, et kui
nõksa ikka veel pingutan saan miinimumeesmärgi ehk 190nega algava uue isikliku
kokku ja nii juhtuski.
Lisaks energiakohvilaksule tarvitasin jooksu ajal,
korraldajate poolt pakutud, cola jooki, jääteed, vett, küpsised ja banaanid ja
isegi pasta ei maitsenud eriti, aeg ajalt pressisin endale sisse kodumaised HoneyPoweri
geele, maitsesid küllalt head oli kaasas ka mõned Endurosnack geelid, kõiki ära
ei kulutanudki, iga 2 tunni tagant pistsin suhu kaks soolapulka ehk soolakapslit
… jooksu viimasetel tundidel sain tuge kaugelt kodunt kaasa veetud Värskast,
tühipaljast veest või spordijoogist ei oleks osanud vist lugu pidada … pärast
jooksu tundsin ennast ikka üsna kehvasti, kahtlustan et sain samuti
jooksupalaviku, pulss tagus 96lööki minutis aga ei higistanud, ei jäänud midagi
muud üle, kui pista jalad külma veega bideesse ja laotada õlgadele külm rätik,
pidulik lõputseremoonia ja õhtusöök jäi minu poolt osalemata ... miks peab küll
inimene endaga sellised asju tegema, mõtlesin.
Seda üllatavam oli aga esmaspäeva hommik, pärast paar kanget
sammu oli jäsemete liikuvus superrahuldav, trepid nii üles, kui ka alla
alistusid probleemideta … ainult et väsinud oli olla natuke. Esmaspäeva
hilisööl vastu teisipäeva varahommikut koju jõudes nägin ära ka esimese osa
Troonide mängu 5. hooajast. Edasi kuni põhimõtteliselt laupäeva õhtuni, mõned
aktiivsushood välja arvatud, tegelesin söömise ja magamisega, suisa hirmuäratav
on kui palju võib inimene süüa … praegu enam niipalju ei söö ja ei maga ka …
Mõistus ütleb, et üle 190km tulemus on igati OK, kuid
emotsionaalselt ei ole sellega veel leppinud, sõrmede ja varvaste peal
arvutades ja analüüsides olen jõudnud äratundmisele, et ega ma selleks 200ks
see aasta veel valmis ei olnud, ideaalsete tingimuste ja raja korral oleks ehk
195/6 kokku tulnud, mitte rohkem … rõõmustab Aivari ja Crisi järjekordsed +200
tulemused,
ootus oli, et paar meest ehk veel on selleks võimelised, kuid
ei olnud, mis teha, tuleb edasi üritada …
