133) Sada kolmkümmendkolm

Mis juhtus jaanuaris ehk mida kingid sina Eestile 100 juubeliks.

Jaanuaris juhtus see, et jätkasin oma ristikäiku kinkimaks Eesti 100 juubeliaastaks 100 maratoni. Eks ta nii ju on, et kui midagi teha siis mitte niisama vaid ikka asja pärast. Nii ma siis jooksingi 07. jaanuaril Pääskülas oma 69 maratoni (countdown 31 maratoni). Kõik läks nii nagu planeeritud, esimene ring küll pisut aeglasemalt kui plaanitud, kuid järgmiste ringidega sai korrektuurid sisse viidud nii, et kui 8 ringil pisut raskeks läks oli piisavalt puhvrit, et teekonda talutaval tempol jätkata ja ikkagi alla 4tunni lõpetada.

Järgmine maraton ja mitte ainult sai ette võetud eile s.o 29.jaanuarils Tondiraba jäähallis. III Tondiraba Sisemaratonil ja 6 tunni jooksul. Selleksi jooksuks oli tehtud plaan, ... mis nägi ette järgmist. Maraton 3.45-50-nega siis kuni täistunnini reload, et jätkata viimased 2tundi tempoga 6min/km ja lõpetada 63+km. Põhimõtteliselt nii ka läks v.a see, et alustatud sai pisut kiiremini kui oleks pruukinud (mõned ringid läksid tempos isegi alla 5min/km) kuid siis rahunesin ning 70 maraton (countdown 30 maratoni) alistus ajaga 3.48,10. Reloadiks jagus 12minutit ja 4 ringi ning edasi jätkasin rahulikult plaanitud tempos kuni selja taha ilmus Toomas, kes oli tegemas head sõitu (lubas 70+ ja tegi ka) ning soovis kuni täistunnini rahulikumat tempot et pisut taastuda ja viimaseks tunniks energiat säästa, mis tähendas aga seda, et südametunnistus käskis mul pisut juurde panna ning kilomeetrid kulusid tempos +/-5.30min/km. See 40 minutiline planeerimata tempotõus tõi kaasa selle, et varaba alla märkamatult tekkinud vill plahvatas ja põlved hakkasid tõsiselt tuld välja lööma, kuid ettejoostud puhver lubas vahepeal tempo ka +6min/km lasta ja ikkagi planeeritud tulemuse ehk 63,67 km-ga lõpetada.

Mis siis jaanuari kokkuvõtteks öelda ... aga seda, et tore on kui kõik läheb plaani päraselt ... aga kurb on see, et ennast meeldivalt üllatada ei suutnud, et 4tunni alistamine maratonis ikkagi mitte nii kergelt ei tule kui soobiks, tahks nagu heljuda raja kohal ja viimaseid kilomeetreid mitte punnitada ... .

132) Sada kolmkümmendkaks

Viimasest-Ööst Vana-aastani.

Ehheei ja pirrakki ... needus on murtud ning järgmise aastavahetuse saan pidada normaalsete inimeste seltsis normaalselt aastavahetust vastu võttes ... saan hakata kell 1200 õlut ja siidrit ja šampanjat jooma ... või mida need normaalsed inimesed aastavahetusel joovad ja kui nad mind veel aastavahetuseks külla kutsuvad või tulevad, noh sestap et 7 aasta jooksul on nende usk minu normaalsusesse kõikuma löönud ja viimastel aastatel ei olegi nad enam aastavahetuse pidamisest minuga juttu teinud ... seetõttu sai antud lubadus, et kui üle 100km ära tuleb hakkan normaalseks ... ja pärast 98km ja 94km see lõpuks ka õnnestus!!!

Jooks ise kulges esimesed 9tundi rahulikus ja sõbralikus vaimu ja keha koostöös, esimesel kolmel tunnil 9km/tunnis vahepeal kerge reload ja tankimine kuni 6tunniga enam-vähem 53km koos ning edasi võis juba pisut laisklema hakta kuniks sellest enam miskt välja ei tulnud ning viimases 3tundi ikkagist valus ja väsitav oli. Viimasel 20 minutil oli valida kas 2km 20minutiga või 3km. Valisin valusma variandi, lootuses et ehk see üks lisakilomeeter lubab mul ka ülejärgmise aastavahatuse mujal kui jooksurajal veeta ... no vaatame mis juhtub.

Jutustamata on veel ka Vana-aasta jooksu maratonist. Kuna see-aasta kontori võistkonda kokku ei saanud olin oma valikutes vaba ja alustasin rahuliku sub 4tunni graafikus ehk siis esimesed kaks ringi pisut alla 48minuti. Kolmanda ringi olin planeerinud pisut kiirema, et viimasel kahel ringil ei peaks 4tunni alistmiseks eriti pingutama vaid saaks rahulikult jooksu nautida ... aga aga siis läksid asjad käest pulsi tõustes tabas mind vististi runners high ning hakkasin mõtlema mitte iseendast vaid sellest kui paljudest juba mööda olen saanud ja kuidas kõik see hea töö raisku läheb mis tehtud ... jne jne mistõttu pika rahuliku ja iseloomu kasvatava treeningu asemel hoopistükkis tont teab mis välja tuli ehk siis iseloom mis ultrajooksjale äärmisel vajalik jäi seekord jällegi kasvatamata ... aga nagu eelpool oli näha suurt kahju sellest ei sündinud.

 

Nüüd on käes juba uus aasta uued plaanid ehk heidan mõne aja pärast pilgu ka sellele mis 2016aastal Eesti ultrajooksu maailmas põnevat ka sündis ... ja sündis ju paljutki.