Kaks kärbest ühe hoobiga
Kuna Viljandi järvejooksu ja Vändra maratoni toimumise ajad
teineteisele nii lähedal olid siis kajastan omi mõtteid ja tundmusi ühes
kirjatükis ehk ühe hoobiga kaks jooksu.
Niisiis kõigepealt siis sellest, et peaaegu täpselt nädal
enne Viljandit õnnestus mul petlikult suvesoojade kuid salakavalate kevadiste
ilmade tõttu Pae pargi tervisejooksu etapil oma tervis korralikult tukis
keerata ehk rekordiline – aasta teine ülemiste hingamisteede äge kitarr
saavutada. Olin optimistlikult ennast üsna õblukeselt riidesse pannud …
neljapäeval turgutasin ja toibutasin ennast niipalju, et arvasin reede õhtul
heaks üks korraliku 3tunnine rattatrenn teha. Lohutades ennast pärast pea
tatist paks voodis sellega, et vat homme on laupäev siis saab sauna loobin
leiliruumi eeterlike raviaroome täis ja pühapäeval ongi kõik korras … kuid nagu
me teame kestab korralik nohu kui teda mitte ravida 7 pikka päeva või kui
ravida siis siuh-lips ja on nädalaga läbi.
Pika vabanduse lühike mõte on see, et kui Orika soo ei oleks
teistsugust vabandust välja pakkunud, miks tulemus võrreldes möödunud aastaga
suhteliselt kehvemaks jäi oleks üks vabandus ikkagi olemas.
Töörahva pühal sai siis Viljandis stardieelsed askeldused
ära tehtud, pisut ka spordijuttu puhutud ning uutmoodi stardipaigast ja saluudi
saatel rajale mindud. Kohe alguses tundus asi kahtlane, kui nägin klubikaaslase
Aivar A. selga ohtlikult enda lähedal, võtsin siis pärast esimest tõusu pisut
rahulikumaks nii et Aivar vaikselt ja väärikalt kuid siiski kindlalt eest ära
hakkas minema. Pärast Orika silda ja vahefinišit keerasin nagu tavaliselt
omadega sohu, seda enam et enne starti kuulsin kohalikke kiitvat et nii kuiva
sood ei ole nemad veel näinud! Kuiv või mitte aga igatahes täiesti tavaline
iga-aastane mülgas oli see lõik ikkagi. Pärast paari ettevaatamatut sammu imes
see mülgas endasse minu parema jala ketsi. Seda otsima hakates tekkis hirm kas
ta üldse üles leiangi, kuid neoonroheline triip reetis lõpuks ta asukoha,
pistsin ketsi jala otsa tagasi, tegin paar ettevaatamatut sammu ja jällegi jäi
kets mülkasse … siis libises vaikselt kuid kindlalt, turvamehe saatel minust
mööda peaminister aga minul ei olnud ketsi jalas … Leidsin ketsi pistsin jala
otsa tagasi ja asusin peaministrit jälitama (sportlikus mõttes). Meeles mõlkus
hiljutine Rabajooks - et kas tõesti tõesti libiseb ta jälle mul eest … kuid ei
olnud kerge temalgi, kanjonist üles jõudes tegi ta paar sammu kõndimist, sain
lähemale … siis mingil hetkel oligi ta kadunud, millal ja mis hetkel tast mööda
sain ei tea öelda, kuid magus revanš sai võetud … jooksu ajal mõtlesin ja ka
praegu veel mõtlen, et füüsiline vorm on mul peaministri ametile vastav, aga vaata
peaministri turvameheks ei kõlbaks, sest et kui oleks tarvis olnud oma ilu
hinnaga tomati või muna ette hüpata või kaklema hakata siis ei oleks selleks
jaksu jätkunud …
Mis siis noored inimesed peaksid sellest kõigest õppima … a)
siduge ketsipatsid korralikult kinni ja b) kui tahate peaministri turvameheks
saad siis peate rohkem jooksutrenni tegema!
Vändrasse sai mindud mõttega, et kui Viljandis tegelikult
väga hull ei olnudki siis ehk kannatab proovida ja vaadata mis juhtub, kui panna
stardist +/- 5min/km minema, seda enam, et stardis oli ka Marju Villak, keda
möödunud aastal Tartu Linnamaratonil jälitades oma senise parima jooksin ja
veel rohkem seda enam, et Marju enne starti ütles, et tema läheb aega 3:30
püüdma. Stardis käis pauk inimesed panid nagu tavaliselt plagama, mina nende
järel. Contra lobises lätlastega ja laulis Baltimaade ärkamisest ja ühtsusest,
ilm oli ilus, esimesed kilomeetrid 5+. Miskil hetkel astus rajal nagu muuseas
ligi kaasvõistleja Toomas Sarapuu kes tundis huvi mis aega püüdma lähen
vastasin et aega alla 3:40-ne sest et kuigi samm tundus kerge oli alla 5min/km
kiirust hoida ikkagi kuidagi nagu pingutust nõudev … igatahes Toomas arvas, et ehk on
ikka alla 3:30-ne ka võimalik ... hakkasin isegi seda uskuma. Mõniteist
kilomeetrit saigi spordijuttu puhudes koos joostud kuni miskil hetkel sai selgeks,
et 3:29:59 täna ei tule … isegi siis kui pigistasin ½ peal ühe energiageeli
sisse ei läinud tulukest põlema. Ütlesin, et ma võtan nüüd rahulikumalt … 25-26-27(?)
km vahel sain kätte Marju, kelle plaan sedakorda ei õnnestunud, oleks suutnud
välja arvutada, et ta sel hetkel naiste III kohal on, oleks pikema
motivatsioonikõne pidanud, aga ei teadnud … pisut eespool põikas metsa vahele Kirpu,
kellestki sain veel mööda … kuid siis - kuid siis hakkasin seletamatul põhjusel
üha enam ja enam tajuma, et seljatagant läheneb miski mis kiirustamata kuid vääramatult
vähemalt ühe pügala võrra kehvemat kohta ennustab, 6km enne lõppu silla peal
möödus ... kindlalt minust Lex Rennit, kellest täpselt poolel
distantsil mati peal sammuga mööda sai astutud.
Finišisse jõudsin selle
sügisese esimese lörtsi ja rahe saatel aeg 3.36,21 isiklikust jäi lahutama üle
3 ja ½ minuti ehk siis veel sel aastal tuleb veelkord riskida ja vaadata mis juhtub
vahepealse aja saab mõnusalt kulgeda. Seda enam, et tõepoolest enne starti sai
antud lubadus, et juhul kui nädal aega varem 100km 9.07ga läbinud Mari mind
1tunniga peaks võitma siis jätan ja lõpetan oma rahvavetaranvahva jooksja
karjääri ja pühendun … ei teagi millele. Selle lubaduse tingimuste täitumine ei
oleks olnudki iseenesest miski ime, Mari senine maratoni isiklik on 3.03,
käesoleval aastal on ta maratone juba 3.09-3.10nega paugutanud, samas olen mina
samadel jooksudel näidanud aegu 4.18/4.12 no ja mis see 4tunni piiri ületamine
minu käes siis nii väga ära ei ole, täitsa vabalt oleks hakkama saanud. Seekord
päästis mind Mari tagasihoidlik algus ja mu enda reibas olek, nii et olin
siiralt üllatunud, kui Mari alles 17-18km meist möödus.
Pärast sai sooja vanni ja külma õlut …
Ühtekokku õnnestus maikuu esimese 3päevaga 3 medalit saada,
Viljandi järvejooksu, Vändra maratoni ja enne jooksu anti veel marathon100.com 25 maratoni medali,
millest ka üks totakalt õnneliku inimese pilt õnnestus Marikal teha, aitähh talle
tõepoolest ...
Foto: Marika Roopärg (no tõesti aitähh noh!)
