19 December 2011

28)Kakskümmend kaheksa

Vana-aasta maraton, läks nagu läks. Põhjusi ja vabandusi selleks on kindlasti mitmeid, distsipliini rikkumine reedesel sünnipäevapeol, vähene treenitus ning vähesed treeningkilomeetrid asfaldil. Treeningpäevikut vaadates võin öelda, et pärast SEB Tallinna maratoni polegi asfaldil tõsiselt jooksnud, enamus treeninguid Pirita metsa alla mõnusal ja pehmel pinnasel, nii et Vana-aasta maratoni kolmanda ringi alguses olid põlved ja sääremarjad harjumatust põrutamisest valusad ja kanged nii et mingit tuju tempot tõsta ei olnud vaid saigi vaikselt koos Pille Vennikas´ega jooksukilomeetreid nii 6:30 - 6:40 vahel mõõdetud. Kuna sel aastal oli osalejaid ligi 100, siis sellise tempoga kulgemisel saime enamuselt jooksjatest ringiga, kuid hoolimata sellest ei tekkinud kordagi mõtet, et peaks või saaks tempot tõsta. Ainuke mõte mis peas vasardas, oli, et saaks aja alla 4.40-ne siis saaks mõelda ja öelda, et „noh, miski 4 ja ½ tunniga sai ära tehtud nagu tavaliselt, mõned minutid peale“ ja see saigi täidetud. Pille läks eest ära viimase ringi alguses, kui jäin joogipudelit täitma kindlustades sellega tagalat juhuks, kui 3km joogipunktis enam jooki ei peaks olema (ja ei olnudki). Pillele enam järgi ei saanudki vaid kiire lõpuga kaugenes ta veelgi, jõudsin finišisse ajaga 4:38:50, mis andis 89 lõpetaja seas 81 koha, positiivse poole pealt võib öelda, et suurt ära kukkumist ei olnud, jooksin kõik ringid 41 minuti kanti, esimese 6,2km ringi 41.44 viimase 41.05, kiirem ring 40.20. Loodan, et Viimase Öö Unistuseks olen kenasti taastunud, et siis pehmel metsarajal mis kena valge lumega kaetud vaikselt tiksudes uuele aastale positiivsete emotsioonidega vastu astuda.

08 December 2011

27) Kahekümne seitsmes

On olnud vaikne hooajajärgne periood, isegi trenni sai novembri kuu tehtud ainult 97km jooksmist, lisaks nõksa jõuharjutusi ja ujumist.
Kuid – kuid detsembrist alates võib öelda et algas uus hooaeg. esiteks siis Vana-Aasta maratoniga 18. detsembril ja 31. detsembri  Viimase Öö Unistusega.
Trenni tegemisega on nagu on, hommikul ärgates on pime, õhtul koju jõudes jälle pime, lisaks veel erinevat sorti sademed, tuleks lundki  saaks suusatada aga ei … . Kuid kui kõik detsembrisse planeeritud jooksu trennid ja võistlusstardid tehtud saab, peaks kuu lõpuks 300+ jooksukilomeetrit kokku saama küll.
Järgmise aasta plaanidest rääkides on esimene võistlusstart 25.-26. Veebruaril, Soomes, Espoos toimuv 24tunni jooks, kus näppude peal kokku arvutades oleks võimalik ehk ~ 180km kokku saama, kuid 24tunni jooks on 24tunni jooks, samas kogemus on ju olemas, kui pea 25tunniga 147,7km kokku sai, seda siis küll üle mägede ja küngaste joostes Laulasmaa Ultral. Eks näis mis saab. Tartu suusamaraton jääb siis see aasta ilmselt sõitmata, sest nädal pärast maratoni uus pikem pingutus ette võtta on ilmselt liig, seda näitas Haanja 100 kogemus, kui nädal peale maratoni Gröönimaal, Haanjas starti sai mindud ja üle 13tunni rajal pingutatud sai.
Märtsi lõpus siis vana hea Otepää-Tartu maraton, aprillis Rootsi Taby Extrem Challengile 100miili jooksma, mais vahetan Kopenhaageni maratoni ilmselt Riia maratoni vastu, juunis toimub olemas-oleva info kohaselt siis Laulasmaa Ultra. Edasi siis näeb mis juhtub, SEB Tallinna maratoni päeval on Poolas toimumas ja MM ja EM 24tunni jooksus, kui Espoos enam-vähem ok läheb siis mine tea ehk kandideeriks ka ise Eesti meeskonda.

31 October 2011

26)Kahekümne kuues

Haanja 100, jala.

Õpetuseks noortele, meenutuseks vanadele – ega ikka nädal pärast maratoni, olgugi, et joostud pehmel lumel ja targasti, 100km ultrat mõnus joosta ei ole.
Haanja 100 meenub ainult pimedus, ok see ka et vahepeal sai joostud. Pime oli reede õhtul, kui ööbimispaika  Ööbikuorus jõudsime, pime oli stardiettevalmistusel ja stardis ja pime oli ka kui lõpetasin. Kohe alguses oli selge, et mõnus see olema ei saa, kõik häiris, asfalt häiris, tõusud häirisid, konarused ja juurikad metsarajal häirisid  ja häiris see, et lund oli vähe :0). Enne starti planeerisin maksku mis maksab kasvõi 15tundi aga 100 ma ära jooksen. Taktikaks valisin üritada joosta ringe 50 ja 55min vahel, 6ringi ja 11ringi kõndida ning oodata millal tuleks küll peale mõnus jooksutranss, kuid seda ei tulnud ega ei tulnud, küll tundsin et varvas hõõrub, küll tundus, et kohe kohe tulevad krambid, küll see et särk on vastikult märg. Pärast viit ringi vahetasin jalga suvisema koega maastiku jooksujalatsid – oli parem, panin selga kuiva alussärgi tuju ja olemine läksid nõksa paremaks kuid tempot pidin ikka jõuga hoidma, pärast kümnendat ringi vahetasin veelkord särki ja jakki, kuid jooksma pidin ikka jõuga. Aga hea oli see, et pärast käimisringe tempo eriti ei langenud ning arvasin, et 13:30 tulen koju, läks pisut paremini 13:17:41, arvan, et ilma Gröönimaa maratonita oleks vast tunnikese kiiremini saanud, kes teab, eks see selgub järgmisel aastal. Kui detailsemad andmed tulevad eks siis saab ka jooksust parema pildi.

25) Kahekümne viies


Polar-Circle-Marathon, tehtud.

Saades maratoni facebook lehel esitatud küsimusele lumeolude kohta liustikul, sulaselges Eesti keeles vastuse Marju Villakult: „Mart: Eestlane? Jooksed sel aastal seal maratoni“ tekkis kuri kahtlus, et ei ole ma sugugi mitte ainuke eestlane, kes sel aastal Gröönimaale maratoni jooksma läheb. Andsin ausa vastuse et minek ees jah, läbi Kopenhaageni edasi Gröönimaa poole. Äralennu eelsetes askeldustes ununes vaadata mida selle peale kosteti, kui oleks seda teinud siis ei oleks olnud niipalju mõistatamist kuhu ja miks küll lendab Tallinna Lennujaamas Kopenhaageni lendu ootav kena tütarlaps kel jalas korralikud Timberlandi talvesaapad ja punased voodriga püksid ning seljas karvase kapuutsiäärega jope. Kahtluseuss puges üha sügavamale sest varustus viitas ilmselgelt  piirkonnale milles valitsevad miinuskraadid … Kopenhaagenist saab Gröönimaale … samas tagasihoidliku ja häbeliku noormehena mõtlesin et isegi „pick up line“-na kõlaks küsimus „Tervist, ega Te juhuslikult Gröönimaale maratonile ei sõida“ üsnagi andetuna, mistõttu jäi see kasutamata. Asja sai klaariks järgmisel päeval Kopenhaagenis, kui sama tütarlaps ilmus väravasse B10 Kangerlussauqi  lendu ootama. Edasi tuli siis juttu puhuma ja äralendu ootama hakata, mis ligi tunnikese hilines.
Kangerlussauqi kohale jõudes ootas ees juba talv, kuid oskasin minagi selleks valmistuda v.a et kindad mis sai pakitud ära-antavasse pagasisse, kuid kuna hotell nimega „Polar Lodge“ asus kõigest 200m kaugusel lennujaamast ei tekitanud see eksimus sugugi mitte probleeme. Programmi järgi oli esimeseks õhtuks ette nähtud Grööni BBQ õhtusöök, mis toimus mõned kilomeetrid eemal asuva järvekese äärses restoranis Rokklubben.
Kui koduses Tallinnas arvutasin ja arvasin, et misseals ikka 4 ja ½ tunniga peaks ühe talvemaratoni nagu tavaliselt ikka läbi suutma joosta, siis päev enne starti toimunud rajaga tutvumisel ning oma võimeid hinnates pakkusin, et hea oleks joosta 4:44:44-ga, oleks ilus kena number ja Marju senine isiklik rekord, pärast liustikul turnimist puges süda suisa saapa säärde ja hakkasin unistama et, ehk oleks hea kui 5tunniga tehtud saaks, sest liustik liustikuks kuid peale liustiku sisaldas rada ka mujal osades küllaltki ränki tõuse, eriti pelgasin 21km hakkavat tõusu, mille silma järgi hindasin kokku oma 1km pikkuseks, kuid osutus tegelikkuses pisut lühemaks vast 0,7km pikkuseks ja mille läbimine ei olnudki nii ränk, kuna just sellel tõusul asus esimene joogipunkt, kus kuuma spordijooki pakuti mis hingele ja kehale kosutust pakkusid. Tõeliseks katsumuseks osutus hoopistükkis 39 ja 40km vahel asunud tõus mis enam-vähem täpselt 1km pikkuseks osutus ja mille tegelik tõusuprotsent autoga edasi-tagasi sõites piisava tähelepanuta jäi.

22.10.2011 hommikusöök anti juba kell 0600 kohaliku aja ehk 1300 Eesti aja järgi, olles eelmisel õhtul kõhu rikkalikult ketud laua taga korralikult hea ja paremaga segatud pastast täis söönud võtsin tavalisele juustu- ja mee- ja šokolaadikreemisaiale lisaks ka linnutoitu ehk müslit piimaga, põue panin kaasa ka ühe energiabatooni ja Dextali energiageeli, mida siis enne starti veel manustada. Kuid ainult täis kõhule ja teeninduspunktides pakutavale lootma jääda ma ei usaldanud, mistõttu segasin hotellitoas valmis kuuma spordijoogi, mille annustasin pudelivöö kolme väiksesse plaskusse, plaskude kõrvale pressisin ka kolm energiageeli. Kogemus on näidanud, et kui joogivöö vesti alla panna, külmuvad joomistilad ka Vanaaasta maratonil ja kevadisel Otepää-Tartu maratonil, kui talvine kevad kipub olema ära, kuid korki maha keerates saab juua küll, nii ka juhtus. Kuni poole maani oli jook enam vähem, kuid pärast poolt maad, tekkis pudelis vedelikule väike kirmetis juba peale, mistõttu enne joomist sai pudelit korralikult raputatud ja peo sees soojendatud ning enne joogi allaneelamist ka seda keele peal soojendatud. Päev enne katsetas üksmees ½ liitrise pudeliga jooksujaki peal, kuid see külmus üsna ära, sama üksmees pidas targemaks maratoni päeval camelback selga ajada … joomisvoolik külmus kinni, ei näinud kedagi suusatajate termospudeliga, kuid see vast oleks kõikse parem lahendus olnud.
Varustusest: nii nagu asjatundjad ütlevad on talvisel ajal välitingimustes kehakultuuriga tegelemise märksõnaks „kihiline riietumine“, seda sai siis ka tehtud. Enda kogemus ka ütleb, et ennast kubujussiks pakkimine head ei too, oluline on mitte ehmuda stardi eel näpistavast külmast vaid mõelda, küll järgnevad 42,195km on aega ennast soojaks ajada küll. Seljas oli siis Bryne soe pesu - nii lühikeste kui ka pikkade käistega särk, Crafti suusajakk ja mille peal veel fliisist  Icepeaki vest, vesti tasku pistsin igaks petteks ja tuulevarjuks kileka, ei läind tarvis. Jalas olid siis pikad joosepid loomulikult, põlvikud, pikad liibukad, mille peale tõmbasin veel poolpikad liibukad, et juhul kui palav hakkab, saab nad ära võtta ning TP-sse anda. Starti oodates oli külm küll, kuid kergelt hüpates ja käte ringe tehes hoidsin suurema külmatunde eemale. Ketsideks olid sügis-talvisesse metsa alla ja maastikule mõeldud Adidase Kanadiad, kiidan valikut, isegi liustikul lumest puhtal krobelisel lumel, pressis reljeefne nagadega tald ennast konaruste vahel ja ei libisenud üldse, ka lumisel rajal nii üles kui allamäge hoidsid nad mind korralikult teel. Paljudel jooksjatel olid ostetud jäänaelad ketsi alla tõmbamiseks, eks nendestki oli abi, kuid osad kurtsid pärast, et nendega natuke harjumatu joosta, samm pole päris see. Oli ka Icebug´idega jooksjaid, mida minagi pidasin esialgu tarviliseks endale muretsed, kuid hoolimata ligi aastasest otsingust erinevatest spordi ja matkavarustuse poodidest neid normaalse hinna ja otstarbekuse suhtega ei õnnestunud leida … ja hea oligi, ei läind tarvis.
Jooksust endast.

Start anti enam-vähem täpselt kell 0930, erinevatel andmetel oli pakast -21 või -16, tundus rohkem -21 kanti ja ega armu eriti ei antud 100m tasast maad ja hakkas tõus, põhimõtteliselt palju ei valeta kui ütlen, et tõusu oli kokku 5km koos lühemate  või pikemate tasasemate osade ja laskumistega. Küllaltki suur osa tõusust oli nagu Mustamäel Vanakas. Lisaks sellele puhus veel valus vastutuul. Edasi aitas vaid teadmine, et pärast saab kogu selle osa ju allamäge, et siis jätkata tõusude ja laskumistega teed Kangerulussauaqi poole. Rängim osa esialgsest tõusust kujutas endast tõusu liustiku äärelt, 4km tähisest raja pea kõrgimasse punkti mis asus 5km tähise juures, lisaks tõusule ei teinud elu sellel kergemaks lumi, mis ulatus põlveni või kehvemal juhul isegi üle põlve. Korraldajate antud lootus, et nad üritavad lumesaaniga sõita ette raja ei õnnestunud, kuna liustikul puhuv vali lumetuisk puhus uut lund järjest peale, ei kujuta ette kuidas liidrid hakkama said, kuid tagantpoolt tulijatele oli pisut abiks eesjooksjate jalajäljed. Sellest, et tuule ja tuisuga liustikul nalja ei ole andis tunnistust raja kõrval 6km kohal kivi otsas lipendav murtud vaiadega telk, mis sinna oli jäänud möödunud kevadest, kui kaks seiklejat liustikul ööbida üritasid kuid tormi saabudes kiirustades plehku pidid panema ning telgi kus seda ja teist jätma. Kerge ei olnud ka kahe künka vahel tekkinud tuulekoridoris, kus osadel jooksjatel tekkis hirm, et torm lükkab nad kõrval asuvasse kuristikku. Minul tekkis tunne, et tuul puhub nina alt õhu minema, hingata oli raske, sellist tunne oli kogenud ka maratoni võitja Thorsten Dahl´il. Korraldajate sõnul ei ole varem nii valjut tuult olnud, tuule faktorit arvestades võis temperatuur stardipaigas ja liustiku olla isegi -35 – -40 kanti. Päeva edenedes tõusis temperatuur vast -12 – -14 kanti.
Esimesed 5 km kulgesid siis nõnda: 1) 08:02.5; 2)08:24.0; 3)08:23.1; 4)08:06.6; 5)09:01.6. (Kui asi nii oleks jätkunud, mõtlesin et 6 tunni alistamine läheb raskeks)
Alates 6km läks lihtsamaks, 7km asus esimene joogipunkt: 6)07:29.5; 7)08:59.6.
8km kuni 10km oli võrreldes algusetõusu ja liustikuga suisa lust joosta, kuid rajatutvustusest meelde jäänud tõusude tõttu ei lubanud ma endal tempot tõsta vaid üritasin pulssi mis tõusul ja liustikul, et üldse edasi liikuda tõusis vahepeal suisa173 peale, alla 150 kanti saada. Joogipunktid asusid iga 5km taga. 
8) 05:51.0; 9) 05:49.6; 10)05:59.4; 11)06:35.1; 12)06:35.8; 13)06:54.6; 14)05:54.5; 15)06:39.5; 16)05:53.4; 17)06:05.6; 18)06:01.6; 19)06:16.3; 20)06:30.2; 21)06:33.2. (21km aeg: 2:26:04)
21 km asus joogipunkt, kus sai esimest korda ka sooja jooki ning energiabatooni. 21 ja 22km vahel olnud ränk tõus ei tundunudki nii raske, kui esialgu arvata oli kuid seda ilmselt 21km rüübatud kuuma joogi ja pikema vahepeatuse tõttu. Enne lõppu üllatas siis tõepoolest tõus 39 ja 40km vahel, kuid sellestki sai kiirkõndi tehes üle ja tuju läks eemal asuvat linnakest nähes paremaks.
22)09:29.5; 23)06:09.3; 24)05:58.2; 25)06:56.1; 26)06:21.7; 27)06:38.8; 28)06:07.7; 29)07:17.9; 30)06:16.5; 31)07:25.2; 32)06:01.0; 33)06:56.6; 34)05:54.9; 35)05:35.8; 36)06:26.3 37)05:53.9; 38)05:58.2; 39)05:56.9; 40)07:55.0; 41)07:34.2; 42)05:24.2; 42,195)00:58.4.
Järjekordselt üllatusin selle üle kuidas alates 25-30km kandis hakkas mulle selg ees jooksjaid vastu tulema, täpset arvestust ei pidanud kuid lõppkokkuvõttes võis neid olla üle 10-ne, s.h ka naiste arvestuses 3koha saavutanud Itaalia jooksja, kellega 2-3km kenasti koos joostud sai, kuid kelle jõud 35km rauges. Pidasin mõistlikuks, et teine pool maratonist kulgeb enamikul kiiremini, kui esimene, kuid ei olnud see sugugi kõigiga nõnda. 42km tähis oli juba Kangerulussaqi linnakeses sees, minust 10-15m eespool jooksis üks lühemat kasvu jooksja, kes siis just laulu lahti lõi, mõtlesin, et „laula laula pappi“ ning kiirendasin ennast talle kõrvale ning tegin ettepaneku finišisse spurtida, laul katkes ja spurt läks lahti … tema punnitas rohkem. Finišis siis ajaga 4:45:24, teine pool 2:19 kanti, pole paha.
Pärast kuuma dušši ka palavat teed, läksin raja äärde Marjut ootama, kohtasin teda 39-40km tõusu keskel paar julgustavat sõna kaasa ja lisas temagi sammu ning jõudis pärale pea kellasepa täpsusega planeeritust: 5:59:00-ga.
Päev kulges edasi rahulikult voodis lebades ja juba ka telefoni teel Deivil Zerp´ile intervjuud andes ja pildimaterjali saates. Kui peale normaalseid linnamaratone on aeg-ajalt okas hinge jäänud, et kas oli ikka mõtet ennast nii tagasi hoida või kas ehk hakkasin liialt vara tempot juurde panema siis Gröönimaa maratoni kohta nii öelda ei saa 4:45:24 oli ilmselt täpselt see, mis kehas ja jalas oli, kiiremini ei oleks kuidagi saanud.

Ajakirjandusest
Sellest, et Marju ja minu maraton Gröönimaal nii laialdast vastukaja on leidnud ja suisa Rahvusringhäälingus kajastamist ning ülevabariiklikes lehtedes äramärkimist leidis pean süüdistama ehk tänama kolleegi, kes mind piisavalt hästi tundes ei üllatunud kui rääkisin, et oktoobri lõpus võetud puhkuse mitte Kanaaridel, Egiptuses ehk Tais ei veeda vaid Gröönimaal maratoni joostes ning kes sellest siis ka oma pereliikmele, kes tuttav Õhtulehes töötab. Kui ta sõnumi saatis ja küsis kas võib mu mob.numbri Õhtulehele anda, ei näinud ma taksitust miks mitte, tegu ju tehtud ja varjata ei ole midagi. Suurem üllatus tabas mind aga siis kui tööjuurest helistati ja öeldi, et ma olen nüüd väikest viisi tuntust kogunud ja Ringvaate saade tahab mu te.nr, ei osanud miskit hirmsat karta ja andsin lahkelt loa. Mõni aeg hiljem helistas ka Heleen klubist soovis palju õnne ja et temaltki on tel.nr küsitud. Helistati siis ka Ringvaatest ja pärast konsulteerimisi ja läbirääkimisi olimegi koos Marjuga teisipäeva õhtuses Ringvaates muljeid jagamas. Ise arvasin, et anna asjast, kui tegu tehtud teada Ahtole - grupivennale  Sisekaitseakadeemiast, kes jooksuportaali peab kes siis ehk paljuks ei pea nupukest oma portaali kirjutada, kuid läks nõksa teisiti.


18 October 2011

24) Kahekümne neljas

Polar-Circle-Marathon


Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et 2009 või 2008 aastal jäeti ära Vana-Aasta jooksu maratonidistants – kuna oli talv e. sadas lund ja oli külm. Olles seepärast pisut kuri ja pahane otsustasin otsida interneti avarustest talviseid maratone ning vaadata, kas need ka talve tõttu ära on jäetud. Mida rohkem otsisin seda põnevamaks asjalood läksid, kõigepealt leidsin et nii Arktikas - Lõunapoolusel, kui ka Antarktikas – Põhjapoolusel jookstakse maratone, Lõunapoolusel suisa 100km pikkune ultramaraton. Hinnad neil jooksudel osalemise eest algasid 10 000 EUR-i kandist, lisaks sellele pidi ise vastavalt kas Argentiina lõunatippu võis siis kuskile Norrasse kohale saama. Samas leidsin ka, et Gröönimaalgi on korraldamisel vähemalt kaks maratoni, üks nende pealinnas Nuukis ja teine polaarjoone taga Kangerluarsukis. Nuuki maratoni toimumise ajaks südasuvi, kui elamiskõlblikel Gröönimaa piirkondades valitseb tavaline Eesti kehv suusailm. Kangerluarsuki maraton nimega siis Polar-Circle-Marathon aga oktoobri lõpus, mil temperatuur on enamasti langenud juba a miinuspoolele. Lisaks selle pakub eksootilist elamust rada, mis ületab jääliustiku ning kulgeb läbi kivikõrbe ja tundra ja veel lisaks sellele, korraldatakse kogu reis Kopengaahenist ja tagasi ja elamine ja olemine sinu eest ära, selle eest esitatakse muidugi küllaltki kopsakas arve :o(. Kuid karske ja kasin poissmees suudab selle raha ikka kokku säästa. 
Kuna mulle meeldib mugavalt reisida siis on küllaltki suur probleem, mida kaasa võtta, mida maha jätta. Temperatuur on eestlasele talutav, õhtul-öösel kuni 10 külmakraadi, päeval -4-5, sellistes temperatuurides võistlemise kogemus ka pikemate oma täiesti olemas, nii Tartu Suusamaratonide kui ka Vana-Aasta jooksumaratonide näol ning see kogemus ütleb, et kui ikka liigutada jaksad siis ega külm ei hakka. Muret teevad ehk ainult erinevad liigesed alates põlve ja lõpetades küünarnukkidega. Samas peab arvestama sellega, et kogu reis kestab kokku 7päeva, seega kaasa on peale külmakindla jooksuvarustuse vaja võtta ka igapäevaeluks vajalik varustus. Kitsaks ta ju läheb, kuid ühte kohvrisse ja seljakotti üritaks need kokku pressida küll.
28-09-2011 saabus mu e-postkasi maratoni korraldajate poolt infomaterjal, kus ja kuidas ja kellega ning millal kokku saada ja mismoodi reis edasi kulgema hakkab. Materjalide hulgas oli ka teavet hindadest Gröönimaal ning sealt võib lugeda, et hinnad on 10-15% kõrgemad kui Kopenhaagenis, õlle hind näituseks 60DKK e ~120 vanaraha  e. 7,6EURi. Alguses ma selle pärast eriti ei muretse, kuid peale maratoni tahaks B ja PP grupi vitamiine taastada küll … miskid kiired pudrud ja makaronid peaks ka kaasa võtma.
Hülge või vaalaliha tahaks proovida.
Maksimum plaan on üritada joosta alla 4tunni, kuid rahule jään kui aeg tuleb alla 4 ja ½ tunni. Eks kohapeal selgub milline plaan on realistlikum. Rajakirjelduse kohaselt on esimesed 3km, nõudlikud, kui jookstakse jääliustikul ning juhul kui lund ei ole on tegemist ääretult libeda rajalõiguga, lume korral aga annab lumi sellel lõigul pisut pidamist. Hoiatusena öeldakse, et liustikul joostes maksab rangelt kinni pidada tähistatud rajast kuna muidu võib jääprakku kukkuda. Edasi kulgeb rada mööda kivitundrut väikeste tõusude ja laskumistega finiši poole, kuid üldine profiil näitab laskumistrendi.

Peale Gröönimaal joostavat maratoni on plaanis kohe järgmisel nädalavahetusel osaleda Haanja 100 Jalal (nimi juba kirjas), üritaks ikka 100km 15tunniga kokku saada, arvestades seda, et Gröönimaal uut isiklikku ju taga ajama ei lähe ning seetõttu saab rajal vaikselt kulgeda ilma eriliselt pingutamata ning 29.10 100km läbimiseks ikka jõudu jagub. Sellised hullud plaanid siis.

03 October 2011

23) Kahekümne kolmas

Spartathlon 30.09-01.10.2011

Reedel – laupäeval (30.09-01.10.2011) toiminud nõudliku ligi 246km pikkuse ultrajooksu Ateenast – Spartani võitis ajaga 22:57:40 itaallane Ivan Cudin. Itaallane alustas rahulikult, tõustes esikolmikusse alles pärast ligi 70km läbimist, jäädes maha lõpuks teisena finišeerunud jaapanlasest Sakai Yuji´st ja jooksu tempokalt alustanud, kuid pärast ligi 124km läbimist katkestanud hollandlasest Lantink Jan-Albert´ist. Olles juba 25kontrollpunktiks e. pärast 91km, läbimist saanud mööda jaapanlasest Yuij´st ning pärast Lantinki katkestamist 36kontrollpunktis jätkaski Cudin uhkes üksinduses jooksmist, kasvatades lõpuks vahe jaapanlasega, kes lõpetas ajaga 24:22:24, ligi 1 ½ tunniseks.
Esimese naisena jõudis finišisse ajaga 29:07:45 ungarlanna Lubics Szilvia, olles üldarvestuses 14-nes. Teisena jõudis naistest finišisse sloveenlanna Ruth Podgornik Res ning kolmandana Ühendkuningriikide esindaja Mimi Anderson ajad vastavalt 32:17:19 ja 32:33:23.
Soomlasi jõudis sedakorda finišisse 8, esimesena nende hulgast ajaga 32:05:52,Tuominen Ville  kes oli üldkokkuvõttes 32. Startis kokku 12 Soomet esindanud jooksjat.
Ühtekokku jõudis 285 Ateenast startinu seast Spartasse 143 jooksjat, viimasena ajaga 35:54:28 itaallane Bucci Paolo. 
Eestlast Taavi Sumbergi ei leidu ei startinute ega ka lõpetajate hulgast, kuigi stardinimekirja oli mees kantud numbri alla 274.

01 October 2011

22) Kahekümne teine

Spartathlon

Homme, see on 30.09.2011, kell 0700 stardib Ateenast, Akropolise jalamilt üks tuntumaid ja raskemaid ultrajookse, Spartathlon. Sedakorda on stardis 370 meest naist, üle terve maailma. Võistlejanumbri 274all, on stardijoonel on ka eestlane Taavi Sumberg. Jooksu kulgu on võimalik jälgida interneti vahendusel Spartathloni kodulehelt spartathlon.gr.
Jooks ise on üsna nõudlik, 246km, mööda Kreeka maanteid ja külavaheteid üle Sangase mäekuru Ateenast –Spartani. Jooks sai alguse 1982 aastal, kui Briti õhujõudude (RAF) viis ohvitseri soovisid kontrollida Herodotose poolt kirja pandut, mille kohaselt Pheidippidese nimeline jooksja, jooksis 490aastal e.m.a Ateenast Spartasse kutsuma abi pärslaste rünnaku vastu. Kirjutatu kohaselt alustas Pheidippidese varahommikul ning jõudis Spartasse õhtupoolikul e. arvatavasti kulus tal vahemaa läbimiseks alla 40 tunni. 36tundi on võistlejatele raja läbimiseks antav aeg.
Nii võistlusele saamise kui ka rajal liikumise kriteeriumid on üsna karmid. Selleks, et stardiluba saada peab soovi avaldaja olema läbinud vähemalt ühe 200 või pikema distantsi ettenähtud ajalimiidiga, või olema läbinud 100km 10:30. Spartathloni juba korra läbinutele on stardinimekirja saamine garanteeritud.
Eestlastest on Spartathlonil tulemuse kirja saanud nrli inimest, neist ka üks naisterahvas Heleen Vennikas (2010aastal ajaga 35:06:00), olles noorim naissoo esindaja, kes raske katsumuse lõpuni on suutnud vastu pidada. Lisaks temale on tulemused kirja saanud ka Peeter Vennikas, viiel korral, parim aeg 2004aastal joostud 28:44:42, Aivar Luud kahel korral, parim aeg 29:30:08 (2008) ja Peeter Kirppu, esimese eestlasena 1994aastal, aeg 31:36:00. 2007aastal startis jooksule Rain Vellerind, Aivar Luud ja Peeter Vennikas, lõpuni jõudis seekord ainult P. Vennikas, aeg 32:06:00. 2010 aastal oli stardikanga all ka Pille Vennikas, kuid oli sunnitud jooksu katkestama.
Millised on Taavi Sumbergi võimalused lõpuni jõuda? Arvestades seda, et mees on 15päevaga teinud tiiru peale tervele Eestile, läbides kõik 15 maakonda, läbinud nii Gobi kui Sahara ultrajooksud vastavalt 34:29:38 ja 36:53:22, siis tuleb tunnistada, et potentsiaali Spartathloni läbimiseks on. 

Täiendatud: 
Suure kurbtusega tuleb tõdeda, et Taavi Spartathloni rajale siiski ei läinud. Jooksu alustas 285 jooksjat kuid Taavi Sumbergi nime nende hulgas kahjuks ei olnud. 
Mis sundis tublit jooksumeest startimisest loobuma ei ole teada, kuid kergekäeliselt selliseid otsusedid ilmselt ei tehta.

Tulemustest ja jooksust endast pisut hiljem.

29 September 2011

21) Kahekümne esimene

Spartathlon

Homme, see on 30.09.2011, kell 0700 stardib Ateenast, Akropolise jalamilt üks tuntumaid ja raskemaid ultrajookse, Spartathlon. Sedakorda on stardis 370 meest naist, üle terve maailma. Võistlejanumbri 274all, on stardijoonel on ka eestlane Taavi Sumberg. Jooksu kulgu on võimalik jälgida interneti vahendusel Spartathloni kodulehelt spartathlon.gr.
Jooks ise on üsna nõudlik, 246km, mööda Kreeka maanteid ja külavaheteid üle Sangase mäekuru Ateenast –Spartani. Jooks sai alguse 1982 aastal, kui Briti õhujõudude (RAF) viis ohvitseri soovisid kontrollida Herodotose poolt kirja pandut, mille kohaselt Pheidippidese nimeline jooksja, jooksis 490aastal e.m.a Ateenast Spartasse kutsuma abi pärslaste rünnaku vastu. Kirjutatu kohaselt alustas Pheidippidese varahommikul ning jõudis Spartasse õhtupoolikul e. arvatavasti kulus tal vahemaa läbimiseks alla 40 tunni. 36tundi on võistlejatele raja läbimiseks antav aeg.
Nii võistlusele saamise kui ka rajal liikumise kriteeriumid on üsna karmid. Selleks, et stardiluba saada peab soovi avaldaja olema läbinud vähemalt ühe 200 või pikema distantsi ettenähtud ajalimiidiga, või olema läbinud 100km 10:30. Spartathloni juba korra läbinutele on stardinimekirja saamine garanteeritud.
Eestlastest on Spartathlonil tulemuse kirja saanud nrli inimest, neist ka üks naisterahvas Heleen Vennikas (2010aastal ajaga 35:06:00), olles noorim naissoo esindaja, kes raske katsumuse lõpuni on suutnud vastu pidada. Lisaks temale on tulemused kirja saanud ka Peeter Vennikas, viiel korral, parim aeg 2004aastal joostud 28:44:42, Aivar Luud kahel korral, parim aeg 29:30:08 (2008) ja Peeter Kirppu, esimese eestlasena 1994aastal, aeg 31:36:00. 2007aastal startis jooksule Rain Vellerind, Aivar Luud ja Peeter Vennikas, lõpuni jõudis seekord ainult P. Vennikas, aeg 32:06:00. 2010 aastal oli stardikanga all ka Pille Vennikas, kuid oli sunnitud jooksu katkestama.
Millised on Taavi Sumbergi võimalused lõpuni jõuda? Arvestades seda, et mees on 15päevaga teinud tiiru peale tervele Eestile, läbides kõik 15 maakonda, läbinud nii Gobi kui Sahara ultrajooksud vastavalt 34:29:38 ja 36:53:22, siis tuleb tunnistada, et potentsiaali Spartathloni läbimiseks on.

12 September 2011

20) Kahekümnes

SEB Tallinna Maraton

11.09.2011 sai siis joostud SEB Tallinna Maratonil, kui veel suve alguses oli plaan joosta SEB-il maraton kasvõi 3.39.—algavasse aega siis nädal enne mõtlesin, küll oleks hea kui saaks tulemuse alla 4tunni soovitavalt 3.55,-- kanti. Hommikul ärgates ja pulsokat käele pannes avastasin, et selle on patakas otsa saanud ning näitab kalossikaid, tuli tavaline spordikas käele panna mis tegelikkuses tähendas seda, et tuleb joosta tunde järgi – mis tegelikkuses tähendab seda, et maratoni tempos joostes on tunne alati alguses hea. Alustasin rahulikult ning jooks maitses üllatavalt magus ja hea, teadsin küll, et see on ju petlik kuid kuna ei olnud aimugi, mis pulss teeb siis eneselgi ootamatult avastasin, et olen alla 55mimdiga 10km ära jooksnud, mis tähendab 1km, alla 5.30, hilisemad arvutused näitavad aega 5.24/5.25min/km. Mingil hetkel nägin ees jooksjatepunti mida kahtlustasin olevat 3.45 tempomeistri punt – nii oligi, täpselt 1 ringi lõpuks sättisingi ennast pundi lõppu, tempo tundus talutav, kuigi sain ka aru, et gruppi taga ajades olin pulsi ka anaeroobsesse lasknud, kuid samas lootsin, et suudan pundis püsida ja hakkasin mõlgutama mõtteid uuest isiklikust. Pundis oli ka paar tuttavat nägu, kellega sai paar sõna vahetatud. Kõik kulges kenasti kuni Pirita silla joogipunktini, seal kohmitsedes juues ja vett pähe kallates pani tempomeister koos mõne ärksamaga eest minema, üritasin ka tempot tõsta, et järgi saada hetkeks tundus see täiesti võimalik, järgmisse joogipunkti jõudes oli tempomeister kõigest 20-25m kaugusel, kuid sinna ta ka jäi, punnitasin mis ma punnitasin kuid tagasipöörde kohani jõudes oli jaks otsas ja hoolimata väikesest allamäe lõigust hakkasid gruppi jäänud jooksjad tasapisi eest ära nihkuma. Lausa füüsiliselt oli tunda kuidas tempo langes (hilisemad arvutused näitasid, et 30-42,2km oli 1km aeg 5.50mi/km). Sain oma teise haamri maratonil, esimese haamri sain esimesel maratonil. Näppude peal järelejäänud kilomeetreid ja arvatavat tempot arvutades tundus, et kui nüüd suisa kõndimise peale üle ei pea minema on aeg 3.48-3.49 täitsa võimalik. Vaikselt ja tasaselt lõpuni kulgedes ületasin lõpujoone 3.49,21, asi seegi – seni läbitud maratonidest 2 aeg e. mõlemad alla 3.50 joostud maratonid on joostud sellel aastal – kui nii võtta polegi ju paha. 3.3-,00 algava aja püüdmine lükkub siis järgmisse aastasse.
Väljavõte SEB Tallinna Maratonist:
                                                                   10km            21km          30km  
502  535 MAASIKRAND MART   3:49:21 0:54:06 657 1:51:32 580 2:38:41 528 M 40 85
 Kui nüüd sedasi vaadata siis pole pilt sugugi nii hull, kui tundub e. teistel oli rajal veelgi raskem. Samas esimene poolik 1.52,32 ja teine 1.57,49, mulle on tavaliselt meeldinud teist poolikut kiiremini joosta, kuid seekord ei tulnud välja.

10 September 2011

19) Üheksateistkümnes

100KM maailma- ja euroopameistrivõistlused  Winschoten´is

  1. Paistab, et vanameister Koshelev Vjatseslav on valinud kilomeetri läbimise kiiruseks 4.30 läbides 10km ringe vastavalt: 1) 00:44:59; 2) 00:45:10; 3) 00:45:59, olles 325 osavõtja seas pärast kolme ringi e. 30 km läbimist 122 kohal ajaga, 2:15:08. Võistlust juhib Calcaterra, Giorgio, kes on ajaga 02:30:28, läbinud juba 40km.
  2. Neljanda ringi e. 40 km, on Koshelev V, tõsunud kaks kohta, olles ajaga 03:02:34 120 kohal. Neljandale ringile kulutas Koshelev aega 00:47:26. Eesti 100km rekord ajaga 08:02:18, kuulub aastast 1997, Peeter Kirpu´le, joostus samuti Winschoten´is. Teistel andmetel on selleks aga 07:53:40, joostud Sergei Lõzini poolt 1992aastal Venamaa meistrivõistlustel Arhangelskis. Kui Koshelev suudaks kuni 100km lõpuni säilitada 04:30 min/km peaks ta lõpetana ajaga 07:30:00 kanti, nii et on tõsine võimalus, et tänasel päeval joostakse 100km uus Eesti rekord.
  3. Heas hoos on võistlust algusest peale juhtinud itaallane, kes on pärast kuuendat ringi möödunud ringi e. 10km Koshelevist, olles 60km, läbinud ajaga 03:47:27. Kuigi Koshelevi tempo on pisut langenud ning ta läbis viienda ringi ajaga 00:48:36, on teistel ka raskeks läinud ning Koshelev on tõusnud 111 kohale. Lõppaeg sellise tempo juures võib tulla siiski veel alla 07:50:00. 
  4. Liider Calcaterra, Giorgio hoog ei rauge, mees on tõepoolest heas hoos, 80km koos ajaga 05:06:37, 10km ringe läbib ta veel ainukesena alla 40minuti. Viimane ring: 00:39:47. Koshelev, on tõusnud 90nendale kohale 70km, sai täis ajaga 05:36:28, kaks viimast ringi on ta läbinud ajaga vastavlt 00:52:09, 00:53:11. Eesti rekordi püüdmine läheb üha raskemaks.
  5. Võitja Calcaterra, Giorgio jõudis finišisse ajaga 06:27:32. 
  6. Koshelevil 80km täis ajaga 06:34:46, koht 89, kaheksanda ringi aeg 00:58:19, kui suudab viimased kaks ringi enam vähem alla tunni joosta peaks lõpu aeg pisut üle 8 tunni tulema.



    7. 90km Koshelevilt 07:33:37, ja tagasi 90nendal kohal, üheksas ring ajaga 00:58:51. Kui pingutada saab aja alla 8 1/2 tunni, neid mehi kes sellega hakkama saanud ei ole Eestis üldsegi palju - 6. Utrajooksuklubi kodulehe andmetel on neid mehi 4,
    1)Smurov, Dimitri: kelle aeg 07:53:45 on Ultrajooksuklibi andmebaasi kohaselt kiireim Eesti 100km läbimise aeg, mina kui klubi liige pean siis võtma selle aluseks kui Eesti 100km rekord;
    2)Kirpu, Peeter: aeg 08:02:30;
    3)Vennikas, Peeter: aeg 08:21:02;
    4)Alet, Olev: aeg 08:25:43.
    Lõzin, Sergeid oma ajaga tabelis ei ole aga Eestis ta elab ja Eesti lipu alla jalgrattaga ümber maailma sõitnud, panen sisse.
    Saksa ultrajookusstatistika lehekülg (DUV) annab lisaks ülaltoodutele ka Reesaar, Vello 100km ajaks 08:28:35, mis joostud 1992aastal Poolas.


    8. Ajaga 07:35:47 on finišis esimene soomlane Klasila, Janne, üldarvestuses 34 koht. Ajaga 07:48:17 finišis teine soomlane Hyppölä, Tero, üldarvestuses 46 koht, kolmas soomlane Halme, Tomi finišisse ajaga 07:54:59, üldarvestuse 54 koht.

    9. Ajaga 08:09:54 ületas finišijoone esimene lätlane Kegis, Gunars, koht üldarvestuses 68.

    10. KOSHELEV finišihis ajaga alla 8 ja 1/2 tunni, aeg 08:23:28, viimane ring ajaga 00:49:51, tempot viimasel ringil otsustavalt tõstes möödus Koshelev eelmisel ringil temast eespool asunud leedulast Seitkalijev, Ruslanist ning veel kolmest kaasvõistlejast, Koshelevi lõpukoht 86. Eestis minu arvestuste kohaselt 7, 8 ja 1/2 tunni alistajat 100km jooksus.Balti maavõistlusel kaotasime küll Lätile, kuid Leedu sai siiski alistatud :0). Õnnitlused Koshelevile.
    Jooksul on veel rajal veel teinegi Eesti esindaja Ionov, Andrei, tema asetses pärast 70km läbimist 207ndal kohal ajaga 07:25:49.

    11. Teine Eesti jooksja Ionov, Andrei on finišis ajaga 11:22:04, koht 181.
      










06 September 2011

18) Kaheksateistkümnes

Uudist ka – 10.septembril Hollandis toimuval 100km maailma ja Euroopa meistrivõistlustel esindavad Eestit vanameister Vjatseslav Koshelev ja Ionov Andrei. Lätlasi on stardinimekirjas 3 meest ja 3 naist ning leedulasi 5 meest, soomlasi suisa 8 tükki.

17) Seitsmeteistkümnes

Pean tõdema, et puhkus see on kurjast – lööb elurutiini niivõrd sassi, et selle asemel, et korralikult trenni teha – kuna vaba-aega peaks ju rohkem olema siis tegelikkuses tegemisi ja toimetamisi ning muid segavaid faktoreid nõnda palju, et treeningud ununevad sootuks, mis ei olekski nii hull, kui see mitte ei avaldaks halba mõju järgnevatele startidele. Kuigi jooksuhooaeg hakkaks juba lõppema on ees veel piisavalt paju olulisi starte. Esimesena muidugi SEB Tallinna Maraton, millest distsipliini rikkumise tõtte võib kujuneda küllaltki ränk katsumus ning miskit head sellest loota ilmselt ei ole. Stardini jäänud mõne päevaga olukorda arvatavasti parandada ei ole võimalik, pigem ainult ära rikkuda – nii et rabeleda ei ole mõtet tuleb mis tuleb. Seda et midagi head tulemas ei ole näitas ka jooks ümber Ülemiste järve, kus suutsin ennast üllatada läbi aegade ühe kehvema ajaga 1.07,21 (2010 ei lähe arvesse, siis jooksin esimesed 10km koos tüdruksõbra tempos). Nagu tavaks on saanud otsisin ka seekord vabandusi miks nii läks ja loomulikult leidsin – Laulasmaa Ultrajooksu 147,7km kuna peale 06-07.08 toimunud jooksu nädalakese puhkasin ning alustasin treeninguid mõnusate vaiksete ja rahulike metsajooksude ja venitustega, kiirustreeninguid proovisin teha alles järvejooksu nädala esimeses pooles.
Tuleb mis tuleb sest aasta üks suursündmustest minu jaoks on alles ees, nimelt maraton Gröönimaal Polar Circle Marathon 22.oktoobril, kõik maksud on makstud piletid ja kindlustused ostetud jäänud on vaid ootusärevus, kuid sellest jooksust pikemalt siis pärast 22.oktoobrit. Osaleda kavatsen ka Rabajooksul, arvatavasti ka Haanja 100-l ning ilmtingimata ka Viimase Öö Unistusel. Vaikselt olen mõtlema hakanud ka juba järgmise aasta startide peale – kirja sai ennast pandud Endurance 24 tunni jooksule 25-26.02.2012, pean tõsiselt kaaluma kas enne  seda on mõistlik osaleda 19.02.2012 Tartu Suusamaratonil – kuigi jah talvisest laulupeost osavõtmata jätmine oleks ju suisa patt …

18 August 2011

16) Kuueteistkümnes

Eesti Spartathloni kangelased on sel aastal ilmselt saamas täiendust. Nimelt on Taavi Sumberg, käesoleva aasta Spartathloni stardinimekirjas. Seda, et tegemist igati Spartathloni läbida suutva mehega näitab kasvõi see, et 2008aastal läbis ta 250km pikkuse, Egiptuses Sahara kõrbes toimunud ja 2010aastal Hiinas, Gobi kõrbe toimunud ultrajooksud. Tegemist on sama jooksuselliga, kes möödunud aastal 15päevaga Eestile tiiru peale tegi, läbides selle ajaga enam kui 1000kilomeetrit. Nii et pöidlad pihku, et Taavi ettevõetu ka sel korral edukalt läbi suudaks viia.
P.S Soomalsi on sedakorda stardinimekirjas 15.  

15 August 2011

15) Viieteistkümnes

Kui möödunud (6-7.08) nädalavahetus oli Eestis ühe ultrajooksu nädalavahetus, siis soomlastel oli super ultrajooksunädalavahetus. Nimelt toimus Soomes sedakorda suisa kolm ultrajooksu, milledest üks algas juba reede pärastlõunal. 05.08.2011 kell 1400 anti Kaustisel start Soome esimesele 48tunni jooksule. Lisaks sellele oli Kaustisel võimalus startida laupäeval alanud 24tunni ja pühapäeval alanud 6tunni jooksule. 48tunni jooksu võitis 373,142 jooksukilomeetrit kogunud Jari Tomppo klubist Endurance. Naistest võitis 304,675 kilomeetrit läbida suutnud Outi Siimes.
Lappajärvel leidis 06.08.2011 aset 68,8 kilomeetri pikkune Kivitippu-ultra, mille võitis ajaga  5.00.02 Klasila Janne. Naiste kiirem oli Anne Rauhamäki ajaga 7.15.13.
Kuid see ei olnud veel kõik. Peräkylän Ponnistuse nimeline klubi korraldas 06.08.2011 Helsingis Paloheinäs klubi 100 km jooksu lahtised meistrivõistlused ehk Masokistin Unelma (Masohhisti Unelm). Jooksu, mille võitis ajaga 7.56.31 Tapio Talvitie osales ka kaks eestlast Ailar Nirgi, kes saavutas ajaga 9:16:09 neljanda koha ning Soomes elav Tõnu Illaru, kes läbis distantsi ajaga 11:11:00 ja oli kokkuvõttes 10nes. Naiste võit läks ajaga 10:05:45 Ritva Vallivaara-Pastole.
 

10 August 2011

14) Neljatesitkümnes

Pikka aega pole blogisse midagi kirjutanud ja seda põhiliselt ikka sellepärast, et pole ka miskit tähtsat uudist olnud, kuid nüüd pärast ultranädalavahetust e. pärast Laulasmaa Ultrat on uudist millest ka kirjutada.
Tänase loo mõttetera võiks olla see, et visadus viib sihile ja kui miskit alustada tuleb see ka lõpuni viia! Visaduse ja alustatu lõpule viimise tänutäheks oli seekord Laulasmaa Ultra III koht, tulemusega 147,7 km ajaga 24tundi ja 56minutit. Ettepoole jäid ainult kaks meest, kes suutsid n.ö täispangapeale mängida - Eesti ultrajooksu legend Peeter Vennikas, kes läbis 168,8 km e. 4 maratondistantsi 23tunni ja 30minutiga ning samuti üsnagi teenekas ultrajooksja Aivar Luud (25tundi ja 27minutit), mõlemad klubikaaslased Eesti Ultrajooksuklubist.
Pean tunnistama, et jooks ise oli üsna raske, 21,1km rada mis Laulasmaa ja Vääna-Jõesuu vahele maha oli mõõdetud ei olnud mitte kergete killast, kui jooksu alguses tegid tuska mõned liivased lõigud, kus jalg läbi vajus ja iga sammuga natuke liiva ketsi sisse loopis, siis hiljem muutsid liikumise raskeks Keila-Joa pargi kandis olevad järsakud milledest tuli nii alla kui üles saada, viimasel ringil oli asi suisa nõnda hull, et ühel viimastest järsul tõusul Keila-Joal haarasin sõna otseses mõttes õlekõrrest, et tuldud teed mitte tagasi langeda - seisin keset tõusu hoidsin kinni mingist rajaäärsest puhmast ja mõtlesin, et kui nüüd keegi tagantpoolt ei tule ja mind tagant ei tõuka siis ega ma sellest tõusust üles ei saa. Viimases hädas lasksin ühe põlve maha, et keharaskus ettepoole langeks ning „nelivedu“ kasutades sain lõpuks üles, olles õnnelik selle üle, et järgmisele ringile ma enam minema ei pea - enne saab aeg otsa.
Plaanid mida enne jooksu olin teinud, võis kohe alguses põhimõtteliselt põõsasse visata, kuna rada ei võimaldanud sellist tempot arendada, mida arvasin, et suudan. Samas olin planeerinud kaks esimest maratoni joosta siis  tund aega puhata, kolmanda maratoni esimene pool reipalt matkata teine pool jälle joosta ja siis vaadata mis juhtub – nii sai ka tehtud, kuid kuna tempo oli nagu öeldud planeeritust tunduvalt madalam ja näitas igas lõigus langustrendi siis sai kohe selgeks, et 4 maratoni ikka välja ei vea, kuid 26tundi kavatsesin ikkagi kõik ära kasutada, tulgu mis tuleb. Esimene ring oligi nagu arvata kõige kiirem (u 2tundi 32minutit) nagu ka esimene maraton - minu arvestuste kohaselt kulus maratoniks 5tundi ja 7minutit siis puhkus 10minutit ja uuesti rajale, teise maratoni läbimiseks kulus juba 6tundi ja 40minutit, (63,3 peal olin 8tunni ja 7minutiga e. siis Tartu suusamaratoni on mul mõtekam ikkagi suusatada, hoolimata sellest, et selleks kulus mul omal ajal üle 7tunni :0) ) Olles kahe maratoni peale kulutanud pea 12tundi, võtsin ette planeeritud puhkuse. Koos kapsasupi (vägagi mõnus kosutav soe suutäis) ja kohvi (ergastav) ja riiete vahetamisega kestis puhkepaus nõksa üle tunni, nii et natuke enne 2300 läksin rajale tagasi, selleks ajaks oli päike loojunud ja pimedaks läinud, võtsin kaasa ka laubalambi kuid avastasin, et seda on parem käes hoida. Olin selga ajanud ja kiledressid kuna telgis lebades tundsin külmavärinaid ja arvasin, et energia keha soojendamiseks on otsa saanud ja rajal võib seetõttu külm hakata. Uuesti rajal olles ning söödud kapsasupist ning joodud kohvist vajalikku kosutust saanuna tundsin, et palav hakkab, mistõttu võtsin kiledressid 3,1km teeninduspunktis seljast, andes selle lahkele pererahvale hoiule, et tagasi tulles need kaasa võtta ja stardi/finiši alasse viia ning jätkasin jooksu/kõndi pikkades jooksupükstes ja pikkade käistega jooksusärgis. Tuleb tunnistada, et pimedas kulges reibas matkamine paremini kui jooks, seda ütlesid ka paljud teised rajal vastu tulnud jooksjad. Niimoodi reipalt matkates läbisin ringi umbes 3tunni ja 55minutiga. Tunne oli hea ja ei tea kust  - ilmselt kosmosest tuli energialaks mistõttu kolmanda maratoni teisele ringile minnes proovisin jooksmist – see kulges üllatavalt mõnusalt ning jooksmist lubavatel lõikudel võis kilomeetri läbimise aeg tõusta isegi 7.30min/km kanti. Seda reipust ja vahvust jagus kuuendal ringil enam-vähem 14kilomeetrit siis ei kulgenud edasiliikumine enam nii lõbusalt. Vahepealne tempotõus pani mõtted liikuma isegi täisprogrammi läbimisele, et juhul kui kosmosest tuleb jälle energiat siis oleks järsku võimalik, et viimaseks maratoniks jääb 6tundi aega ja mine tea järsku suudan ennast kokkuvõtta ja kaks viimast ringi läbida 2X3 tunniga, kuid unistuseks see jäigi, sest tempo langes kuuenda ringi lõpuks ikka üsna madalale nii et viimaseks maratoniks jäi ainult 5tundi, mis samas oli aga piisav, et minna ja jalutada see 7mes ring rahulikult võiduka lõpuni, Peeter ütles vahepeal rajal vastu tulles, et 7ringiga oleksin kolmas … motivatsioon missugune. Oma viimasele ringile minnes oli päike juba kõrgel taevas ning soojendas südant ja rõõmustas meelt. Rajale oli jäänud veel mõned üksikud täitsahullud, neile lisaks jooksid ka paar mõistlikumat inimest, kes pärast öist und mõnusas pehmes voodis otsustasid lisada laupäevastele kilomeetritele juurde reipa ringi pühapäevahommikul - ilusasti jooksid põrgulised.
7ringi e. 147,7 km 24tunni ja 56minutiga läbitud ei tabanud mind sugugi eufooria, mis tavaliselt tuleb peale pärast maratoni läbimist, tundsin hoopis suurt väsimust ja erinevad valud jalgades andsid hoiatuse järgnevast raskest päevast mine tea ehk ka nädalast. Muidugi olin õnnelik III koha ja meenete ning auhinna üle, kuid lootsin, et olen ehk kuidagi õnnelikum ja enesega rohkem rahul … Lebasin pärast ametliku osa lõppu tunnikese rannal, pärast mida võtsin ennast kokku ja sõitsin mõne kilomeetri kaugusel asuvasse suvilasse, kus ootas mind soe saun, kuid seda nautida ma osanud kuna pea 25tundi liikumist oli tekitanud villid ning naha maha hõõrunud mitte varvastel või päkkadel vaid hargivahes  ja istmikupiirkonnas, nii et eelistasin jahedamat lebamist õunapuu all :O). Liikumine pühapäeval oli vaevaline ning mõte sellest, et esmaspäeval peab tööle minema tekitas valusat tuska seda enam, et und ka ei tulnud ning iga liigutus voodis nõudis üliinimlikku pingutust … kuid kuidagi see uni tuli ning esmaspäeva hommikul ärgates oli üllatunud, kui enda voodist välja ajamine sugugi mitte võimatu ei olnud, valu tekitasid ainult päkad mis tundusid ümmargused ja hellad – samuti hargivahe. Sain tehtud ja toimetatud ka vajalikud vee- ja muud protseduurid ning avastasingi ennast kodumaja trepist alla sammumas, bussi peale minemas ja tööle jõudmas seda küll tund hiljem kui tavaliselt aga tehtud ta sai … pärast asfaldil kulgevaid linnamaratone on järgmisel päeval liikumine olnud ikka tunduvalt valusam kui nüüd pärast 147,7km. Ilmselt aitas sellele kaasa pehme pinnas ja madalam tempo, mis keha liikumisaparaadile nii rängalt ei mõju. Tänaseks s.o kolmapäevaks on asi juba niikaugel, et mõtlen, et võiks reedel teha kerge reipa matka Pirita metsa all võib-olla prooviks ka paar jooksusammu teha … üritan arvutada kui palju km tasasel rajal 24tunniga joosta võiksin suuta …  nii et kõik on nii nagu peab!

14 July 2011

13) Kolmeteistkümnes

Pühajärvest
Võttis tükk aega enne kui otsustasin miskit kirjutada möödunud laupäeval toiminud Pühajärve jooksust. Jooksuga ei saa ma mitte rahul olla kuigi jooksin ligi 1 ½ minutit kiiremini kui möödunud aasta. Möödunud aastal oli muidugi lausa tappev palavus, samasugune palavus valitses ka sel laupäeval, kuid mingil hetkel siiski tulid pilved välja mis natuke leevendust pakkusid. Alustasin rahulikult ning kuni 6enda kilomeetrini sujus jooks enam vähem plaanipäraselt ehk rahulikult valmistudes 8anada kilomeetri mõrvaritõusuks, kuid sellest hoolimata küpsetas tõus mind korralikult läbi pärast mida enam kiirust üles ei saanudki ning aeg tuli üle kahe minuti kehvem kui parimatel päevadel. Jah tundub, et palavus ei sobi mulle kohe teps mitte. Mis siis ikka järgmine aasta üritab uuesti.
Plaanidest: tuleval nädalavahetusel ei kavatse ühestki jooksust osa võtta. Järgmisel nädalal on valikuid palju mida teha: 20. on võimalus tervisejooksul maraton joosta, kuid rada lahti ainult kella 1500 kuni 2030, kui teha korralik tööpäev siis vast 1700 jõuaks starti, see aga tähendaks, et maratoni läbimiseks jääks ainult 3  ½ tundi – ei tule välja, kui natuke tööaega varastada saaks ehk 1600 startida, aega siis maratoniks 4 ½ tundi – reaalne. Või siis minna ja joosta 23. Mulgi maraton, samas peaks Mulgimaal kohal olema juba kell 0600 hommikul – ei viitsi ja ööbida ei ole ka kuskil, kuigi võiks ju päev varem kohale minna ja telkida – mõte? Samuti võiks minna Elioni Elva Rattamaratonile – see on reaalselt ainus etapp, kuhu sel aastal saaks ilma valu ja vaevata minna - …. Mida teha? Ei ole veel otsustanud. Samas sai lubatud tööjuurele, et 23/24. võiks Laulasmaa Ultrajooksu rajaga tutvust teha - …. Mida küll teha…?

11 July 2011

12) Kaheteistkümnes

09-07-2011 toimusid Iirimaa Connemaris ultrajooksu maailmameistrivõistlused maastikul. Distants 70km.
Meestest võitis jooksu ajaga 6tundi 39minutit ja 07sekundit prantslane Erik Clavery, teisena lõpetas Jason Loutitt Kandast ajaga 6tundi 40minutit ja 32sekundit, kolmas koht kuulus ajaga 6tundi 47minutit ja 50sekundit prantslasele Patrick Bringer. Esimest korda oli kuueliikmelise seltskonnaga esindatud ka soomlased. Parima tulemuse eest hoolitses ajaga 7tundi 32minutit ja 24sekundit 70km raja läbinud Tomi Halme, kes sai üldkokkuvõttes 26 koha, (esindatud meeskondade arvestuses 23). Leedulane Gediminas Grinius jooksis ennast 29. (34) kohale ajaga 7tundi 46minutit ja 44sekundit.
Sama pika distantsi naiste võitjal prantslannal Maud Gobert´il kulus raja läbimiseks aega 7tundi 41miutit ja 31sekundit, teisele kohale jooksis itaallanna Cecilia Mora, aeg 7tundi 50minutit ja 02sekundit, kolmandaks tuli Inglismaad esindav Lucy Colquhoun ajaga 7tundi 57minutit ja 20sekundit.

06 July 2011

11) Üheteistkümnes

Ülevaade viimaste aegade põnevamatest ultrajooksudest.
Tõeliselt raske katsumuse läbisid ajavahemikus 22.06 kuni 26.06 16 eriti hullu ultrajooksjat kes läbisid 250miilise e. ~402,2kilomeetri pikkuse Thames Ring 250 ultrajooksu. Jooksu võitjateks osutusid võrdse ajaga 75tundi ja 26minutit Steve Charleston ja Steve Thompson. Kolmandana jõudis finišisse Javed Bhatti ajaga 79tundi ja 45minutit. Viimase finišeerijana  sai aja 96tundi ja 36minutit kirja Neil O´M(?) Lennon.
Põhja-Rootsis toimus 01.-02.07 Lapland Ultra 100km ultrajooks järjekorras juba 13nes. Raske katsumuse lõpuni jõudis sedakorda 19 ultrajooksjat, 16 meest ja 3 naist. Võidu võttis ajaga 8tundi 46minutit ja 34sekundit, Rootsi kuningriigi alam Elinder, Fredrik. Naiste võitjaks jooksis taanlanna Wendelboe Petersen, Teresa ajaga 9tundi ja  41minutit täpselt. Ühtegi eestlast ja üllatus-üllatus ka mitte ühtegi soomlast sedakorda stardis ei olnud. Lapland Ultra on aga lõpetanud ka kaks eestlast, 2004aastal Vellerind, Rain ajaga 11tundi 07minutit ja 36sekundit (10) ning 2005aastal Rüütelmaa, Andrus ajaga 14tundi 02minutit ja 17sekundit (33).
Esialgu tundub, et Eesti ultrajooksjad valmistuvad tasa ja targu Laulasmaa Ultraks. Võõrsil toimunud jooksudel niipaljukest, kui neil silma peal olen suutnud hoidnud ei ole neid märgata olnud ja mine tea, ehk ongi hea,  kui Laulasmaal värske jalaga häid tulemusi näidatakse, saab jooks tuult tiibadesse ja kogub tuntust.
Enda tegemistest:
juuni kuu treeningplaan lendas planeeritult vasta taevast e. siis pikad jaanid olid põhjuseks sellele, et jooksukilomeetreid kogunes kõigest 181. Praegu käib natuke kiiremate lõikude näol ettevalmistus Pühajärve jooksuks. Pärast mida on plaanis pühenduda Laulasmaa Ultraks, mõtlesin, et ehk peaks ka paar ööjooksu trenni tegema, et teaks mis tunne on, kella 1-2-3 ajal joosta …

27 June 2011

10) Kümnes

Ultrabalaton

Ajal mil paljud eestlased alles taastusid pidutsemisest või  jätkasid jaanipidutsemist või üritasid sellest väljuda, toimus Ungaris üks Euroopa tuntumatest ultrajooksudest - UltraBalaton. Raske katsumuse suutis esialgsetel andmetel lõpetada 98 individuaaljooksjat ja 201 võistkonda. Jooksu võitis ajaga 19tundi 39minutit ja 56sekundit sloveen Boris Ivanovič. Soomlane Tero Hyppölä saavutas ajaga 21tundi 07minutit ja 10sekundit, kõrge ja austustvääriva neljanda koha. Naiste arvestuses võidutses dr Lubics Szilvia Ungarist, kes läbis ümber Balatoni järve kulgeva 212km raja ajaga 24tundi 30minutit ja 39sekundit. Naiste arvestuses sai hinnalise kolmanda koha soomlanna Antell Tarja, ajaga 28tundi 22minutit ja 56sekundit. Viimasena mahtus 32tunnise kontrollaja sisse slovakk Fazekas Jįnos ajaga 31tundi 56minutit ja 52sekundit.                      
Võistkonnad läbisid 212km trassi, teatejooksu põhimõttel ning tegid seda tunduvalt kiiremini kui individuaaljooksjad. Võidutses võistkond nimega Dover The Best millel kulus raja läbimiseks 12tundi 23minutit ja 04sekundit. Võistkonna liikmete arv  2-10 liiget. Kõne all olevas võistkonnas oli liikmeid igatahes alla 6e, kuna kuulus kategooriasse M5, mis tähistas võistkonda, kus liikmeid 3-5. Joosta sai veel ka paaridena (M/F2) ja 6-10 liikmeliste võistkondadena (M/F10).

21 June 2011

9) Üheksas

Alternatiivid jaanipäevaorgiale.
Ajal mil, eestlased, soomlased ja lätlased ja muud paganad valmistuvad aasta suurimaks pühaks mis koosneb joomisest, õgimisest ja uppumisest, pühenduvad nii mõnedki karskust ja kasinust armastavad rahvad jooksmisele ja mitte ainult niisama jooksmisele vaid võtavad ette tõsist eneseületamist nõudvaid ultramaratone. Eeloleval nädalavahetusel toimub üle maailma üle 30ne ultrajooksu, kõige tähelepanuväärsem neist on vast UltraBalaton, Ungaris. 212km pikkune ultrajooks ümber Balatoni järve. Stardinimekirja on osalejaid selle aastal kantud 209 individuaalarvestuses ja  lisaks sellele veel 212 võistkonda, ühtki eestlast stardinimekirjas sel aasta ei ole (soomlasi küll). 2009aastal enne jaanipäeva toimunud  jooksu lõpetasid ajaga 30.41.15 Heleen ja Pille Vennikas, olles naiste arvestuses jagatud 3.kohal.
Võib öelda, et üks korralikult joostud ultramaraton toob samamoodi nagu alkoholgi välja kõik selle mis inimeses tegelikult peidus võib olla ning meeleolu jooksu ajal võib kõikuda samamoodi kui soomlase joove rootsi koomiku esituses, ning lisades juurde veel selle, et ultrajooksu ajal peab ka korralikult sööma ning pärast 6,8,12, 24 või 26tunnist jooksu valutavad lihased ja kõik muu, mis valutada saab samamoodi, kui vastavalt pärast 6,8,12, 24 või 26tunnist joomingut - kuid seda kõike siiski palju leebemas vormis, oleks ultrajooks jaanilaupäeval või sellest osavõtu plaan tõsiseks alternatiiviks jaanilaupäeva orgiale. Kui perekond Vennikad ja Eesti Ultrajooksuklubi juba pakuvad aastavahetuse õgimisele ja joomisele tõsist alternatiivi oma 31.12 Meremõisas peetava 12tunni jooksuga - Viimase Öö Unistus, siis miks mitte ei võiks kunagi kaaluda jaanipäeva ultramaratoni, Suveöö Unenägu 24tundi jooksu kesköö päikse all ning finišis ootaks võitjat kast õlut ja rest grillvorsti !

14 June 2011

8) Kaheksas

Laupäeval 12.06.2011, toimus Soomes, Salo Perniös järjekorras juba 40. Suomi-Juoksu, kus põhidistantsiks 100km, lisaks sellele veel öö-maraton ja 10km jooks. Start jooksule anti laupäeva õhtul, kell 1900 ning sel ajal mõõdeti õhutemperatuuriks 26kraadi sooja. Hommikupoole-ööd langes temperatuur 12kraadi peale. Kuumast algusest hoolimata tuli 100km ultrajooksu võitjaks, uut isiklikku rekordit märkiva 7tunni 39minuti ja 32sekundiga Finnish Marathon Runners klubi esindav Tomi Halme. 100km jooksul osales ka eestlane 2007aasta 12tunni jooksu Eesti meister Ailar Nirgi, kes saavutas ajaga 9tundi 11minutit ja 6sekundit kokkuvõttes 5nda koha.
Jooksule eelnenud uudise kohaselt toimus jooks tõenäoliselt viimast korda Perniös ning võimatu ei ole ka see, et tegemist võis olla üleüldse viimase Suomi-Juoksuga. Kui asjalood nõnda on siis oleks sellest tuline kahju kuna väidetavalt on tegemist ühe vanima iga-aastaselt korraldatava ultrajooksuga.

13 June 2011

7) Seitsmes

Tänaseks on seljataha jäänud sportlik nädalavahetus, mille kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselt tegi palavus liiga igaühele ja et ega ikka kolme nädala jooksul kahte head maratoni joosta ei suuda, eriti veel siis kui päev enne mitte rahulikult puhata vaid üks tempokas jooks teha.
Ümber Harku järve jooksu starti läksin täiesti teadmatusest sellest, milline võib olla minu kiirusvastupidavus kuna peale Kopenhaageni maratoni tegin ainult ühe kiire lõigutreeningu, pärast mida tundsin vasaku jala sääreluu ümber tugevat valu – ilmselt olin jala asfaldil joostud maratonil ära põrutanud, mistõttu enamik treeninguid olid pehmel teeäärel või metsa-all sörkimised või suisa reipad matkad. Samas olin üsnagi positiivsete ootustega kuna Ümber Viljandi järve jooksul olin parandanud oma senist rekordit suisa 4minuti võrra. Ei tea kas põhjuseks oli hõredam startijaterivi e. naised – mehed eraldi stardis, kuid jooksu esimene kilomeeter läks enda kohta üsna kiiresti, kilomeetri aeg 4.02,0, mõtlesin, et kaua see nii kesta ei saa võtsin hoo nõksa maha ning järgmise kilomeetri jooksin 4.15,9, samas tunne oli veel üsna hea mida tõestas järgmise kilomeetri 4.10,6 läbimine. See oli ka selleks korraks kõik, järve vastaskaldale kõrkjate vahele jõudes tundsin, et sellises palavuses enam sellist tempot hoida ei jõua ning tuues vabanduseks asjaolu, et homme e. 12.06 kell 11.30 on vaja olla Mägedes, Valgehobusemäel Salomon maastikumaratoni stardis, lasin jala sirgu ja kulgesin vaikselt lõpuni, finišeerides ajaga 28.09, aeg ei ole just kiita kuid tundub, et kuumus tegi ka teistele liiga mistõttu koondprotokolli 201 koht tähistab läbi aegade parimat kohta Harku jooksul, seda ka suhtarvuna jooksu lõpetanute seas . Pärast jooksu, jahutasin ja lõdvestasin ennast Tabasalu Spordikeskuse basseinis ning voolisin lihaseid saunas, mõeldes kas ma mitte alguse kiire tempoga endale järgmise päeva maratonijooksu jaoks karuteenet ei teinud.
12.06, kell 1130, olin siis Valgehobusemäel maastikumaratoni stardis. Ilm oli palav ja päike lõõskas pilvedeta taevas ähvardas tulla higine ja raske katsumus. Eilse järvejooksu meenutusena tundsin kangust jalgades. Võtsin eesmärgiks üritada joosta enam-vähem samas tempos mis eelmisel aastal lõpetasin siis ajaga 5.04,51. Kuid esimese ringi alguses sai selgeks, et see saab ilmselt üsna raske olema, palavus ajas pulsi juba esimestel tõusudel üles, mistõttu otsustasin kõik järsemad tõusud kõndida. Esimesele ringile kulus aega 1.17,19, mis oli ligi 3minutit rohkem, kui mullu. Möödunud aastal lisasin teisel ringil pisut kiirust, mis hakkas lõivu nõudma kolmanda ringi poole peal ning kustutas täielikult viimaseks ringiks. See aasta otsustasin läbida ka teine ring aeglaselt joostes tasasematel ja kõndides tõusudel. Kuid sellest hoolimata tuli teine ring natuke kiirem, kui esimene 1.15,41 jäädes siiski alla möödunud aasta 1.11,07-le. Kolmandale ringile minnes oli selge, et uut rekordit ei tule, seadsin uueks eesmärgiks mitte täielikult ära kustuda ega joosta järelejäänud ringe aeglasemalt, kui möödunud aasta viimane ring 1.23,16. See ka õnnestus kaks viimast ringi vastavalt 1.20,17 ja 1.21,09. Harvadeks rõõmupakkuvateks hetkedeks olid paarist väsinud konkurendist möödumine ning neile jõu ja jaksu soovimine. Mingil hetkel arvasin, et minu ees kõnnib/sörgib jooksu võitja Mario Mustasaar lõdvestusringil ning avaldasin imemehele tunnustust, et pärast sellist rada veel ühe kergelt peale jookseb, kuid hiljem selgus, et tegemist oli nr.4 Eero Kooklaga, kellelt palavus jooksulusti röövinud oli. Mõlemal, nii Mustasaarel, kui Kooklal oli seljas valge jooksusärk ning mööda tuhisedes numbrit vaadates tundus, et jooksja kannab numbrit 1. Aga hoolimata sellest on Mustasaare aeg 3.13,00 kiiduväärt tulemus, mis antud raja Eesti jooksjate rekord. Kiiremini sellest on jooksnud vaid maastikujooksude maailmameister Wyatt Jonathan 2.55,23 2010aastal.
Lõpetuseks tuleb tunnistada, et Harku jooksu aeg 27minuti esimesse poolde oleks olnud üsna reaalne.

09 June 2011

6) Kuues

28-30. maini peeti Inglismaal stardipaigaga Birminghami kesklinnas  ning Londoni kesklinnas asuva finišiga lõppenud The Grand Union Canal Race (GUCR). Rada kulgeb Grand Union kanali kaldaääsel, raja pikkuseks 145miili e. 233, 3km. Kokku startis 92 jooksjat 6 riigist, enamus neist siiski Suurbritanniast. Pika katsumuse lõpetas kokku 53 sportlast. Võitjaks tuli juba neljandat korda järjest ja uue isikliku rajarekordiajaga 25tundi ja 37minutit inglane Pat Robbins. Raja läbimiseks antakse aega 45tundi. Täpipealt 45tundi kuluski viimasel lõpetajal sakslasel Christian Hottasel. Christian Hottase näol on tegemist küllaltki kogenud ultrajooksjaga, kes 2009aastal lõpetas Inglismaal peetava 250miili (402km) pikkuse Thames Ringi ajaga 96tundi ja 4minutit, nii et mine tea võib-olla tegi kerge treeningu enne selle aastas Thames Ringi, mis sedakorda peetakse 22.-26.06.2011 :0).
Naiste arvestuses tuli võitjaks Claire Shelly ajaga 30tundi, olles üldarvestuses sellega kõrgel 3. kohal. Lisaks naiste arvestuse võidule kuulus talle ka eriauhind esimest korda raja läbinute hulgas parima tulemuse saavutamise eest.
Kuna tegemist on vahepeatusteta (non-stop) jooksuga siis jooksja, kelle ühekordne puhkepeatus kestab üle 40minuti, loetakse katkestanuks. Korraldajad rõhutavad sellega, et tegemist ei ole mitte lühikeste jooksuetappidega, mis vahelduvad puhkepausidega soojas ja mugavas autos vaid just non-stop jooksuga.

Enda tegemistest,
Tulemas on aktiivne sportlik nädalavahetus ja arvatavasti ka palav. Laupäeval 11.06 Harku järvejooks ja 12.06 Salomoni Maastikumaraton. Kutsuti ka Rakverre Ööjooksule, kuid algajale ultrajooksjale tundus kolm päeva järjest seega võistelda pisut pelutavana.

30 May 2011

5) Viies

Uudiseid Leedust.

28. mail toimus siis üks mulle teada olevatest ultrajooksudest Baltikumis, täpsemalt Leedus - Baltic Seaside 100km Cup. Nagu nimigi ütleb, on tegemist 100km jooksuga, 2,5km trass on mahamõõdetud kauni Nida ranna rannametsa, rada tuleb läbida 40 korda. Starti asus sel aastal 24 sportlast, enamus neist Leedust, finišeeris 20. 100km läbimiseks antakse aega 14tundi. Jooksu võitis ajaga 7tundi 54minutit ja 48sekundit, leedulane SeItkalijevas Ruslanas. Naiste võitjaks tuli ajaga  9tundi 6minutit ja 35sekundit leedulanna Bukššniene Sada. Viimane aja kirja saanu Kinderis Gediminas lõpetas ajaga 13tundi 23minutit ja 59sekundit. Õnnetult läks 11tunni 52minuti ja 51sekundiga 38 ringi läbinud lätlasel Cernis Didzisel, kes ei leidnud jõudu viimase 5kilomeetri läbimiseks.Tempokalt alustanud lätlane Dudedls Andris läbis liidrina 18 ringi e. 45km, ajaga 3tundi 27minutit ja 17sekundiga, edestades hilisemat võitjat ligi 2minutiga, kuid siis jättis ürituse pooleli.

Kui leedukad järgmine aasta jooksu korraldamise ette võtavad, saab sellest ilmselt minu esimene 100km jooks. Enne seda muidugi on plaanis ära proovida kõik Eesti ultrajooksud - Laulsamaa Ultra ja Viimase Öö unistuse, üritaks ka soomlaste Endurance 24tunni jooksuga hakkama saada ning proovida ka 2012aasta aprillis jalga rootslaste Täby Extreme Challengil - kui poolgi planeeritust tehtud saab on ka ilmselt piisavalt hea.




26 May 2011

4) Neljas.

Huvitavatest ultrajooksudest - äsja toimunud ja tulevastest.

21-22.05 toimus Itaalias, Ravenna piirkonnas, stardipaigaga Cesenatico linnas, Nove Colli 203,5km ultrajooks. Ultrajooksu nimi Nove Colli tähendab itaalia keeles üheksat mäetippu e. nimi annab aimu sellest, et jooksurajal tuleb ületada kokku üheksa mäetippu. Tõusud neile ei ole sugugi mitte lauged vaid üsna järsud isegi 18%, kõige suurema keskmise kaldega tõus on 6,91%. Tõusud on pikkusega 3km kuni 9km. Tõusud olles üsna järsud ei jäta laskumiste puhul lootust, et need kergendust pakuvad. Iga jooksja teab, et järsud laskumised on sama nõudlikud kui järsud tõusud ning kui joosta tuleb kokku 203,5 km siis ei tee see üritust üldsegi mitte kergeks.
Käesoleval aastal jõudis 18tunni, 26minuti ja 7sekundiga esimesena finišisse itaallane Ivan Cudin. Raja rekord kuulub 18tunni 8minuti ja 22sekundiga prantslasele Jean Jacques Moros´ile.
Naistest jõudis 27tunni 4minuti ja 30sekundiga käesoleval aastal esimesena finišisse prantslanna Brigitte Beck-Cetre. Naitse rekord kuulub tsehhitarile Martina Judale 25tunni 4minuti ja 11sekundiga.
Minu teade ei ole sellel jooksul veel ühtegi eestlast osalenud, mistõttu on see lähiaastate plaani võetud. Tean, et üritus saab raske olema, kuid samas annab see oma 203,5km distantsiga võimaluse kvalifitseeruda Spartarhlonile, sest ei usu, et suudan joosta 100km alla 10:30, või mõnel 24 tunni jooksul 200km täis saada.


Lähipäevail, täpsemalt 28-29 mail on toimumas 100km ultrajooks Leedus, Nidas. Samuti ei ole seal minule teada olevalt veel osalenud  ühtegi eestlast ning ei ole neid ka selle aasta stardinimekirjas, mistõttu tuleb see viga parandada, kui keegi teine sinna järgmisel ehk ülejärgmisel aastal ei lähe, teen selle ise ära. Uudiseid sellest jooksust juba järgmisel nädalal.

24 May 2011

3) Kolmas

Kopenhaageni maratonist.

22.05 sai joostud Kopenhaageni maraton (seekord juba siis kolmas) ning seda uue isikliku rekordiga 03:45:56. 
Kui joostud sai 14km, e. 1/3 maratonist, oli selge, et uus iskilik on tulemas. 1/2 peal tekkis isegi lootus, et järsku suudan kinni püüda 3:40 fart holderi ning viia uue iskiliku suisa 3.30 algavasse aega, kuid seda püüdma hakates sai pulss anaeroobsesse lastud, mis lõppes sellega, et ilusat kena ja kergejalgset jooksu mööda kõigist juba kõndivatest ja sörki laskvatest maratoonaritest jätkus kõigest 1/2 tunniks, pärast mida tuli tempo alla 1km/5:30 - 5:45 peale lasta. Ehk siis 5min/1km ei ole mulle veel maratonil jõukohane aga heameel uue isikliku üle ikkagi.

Jooksu statistika:

5km    00:27:19    (split 00:27:19)
10km    00:53:22    (split 00:26:03)
15km    01:19:17    (split 00:25:55)
20km    01:45:22    (split 00:26:05)
21,1km    01:51:04    (split 00:05:42)
25km    02:10:25    (split 00:19:21)
30km    02:36:58    (split 00:26:33)
35km    03:04:40    (split 00:27:42)
40km    03:33:12    (split 00:28:32)

20 May 2011

2) Teine.

Ultrajooksust ja lähiplaanidest.

Need kes kuidagi siia blogisse sattunud on need ilmselt teavad misasi see ultrajooks on nii, et pikalt ja laialt ei tahaks sellel peatuma jääda, kuid kuna ma ultrajooksu blogi juba kord algatasin siis natuke peaks ultrajooksu teooriatst ka kirjutama.
Ultrajooksuks loetakse distantsi mis on pikem kui maraton,. Nii, et tegelikult on juba 43-44 km. jooksud juba ultradistantsid ja sellised jookse ka korraldatakse. Samas klassikaliselt hakatakse ultrajooksuks  lugema alates 50km jne pikkust jooksu kuni 1000km ja isegi pikemad distantsid näit. TransEurope ja 3100miiline jooks USA-s. Teine standard on  jooksmine 6-8-12-24-48 jne tundi, joostakse ka 6 päeva või rohkemgi ning võidab see, et kes etteantud aja jooksul rohkem kilomeetreid läbib. Kuna ma ise eriti kiire jooksja ei ole, tundub mull, et hakkn eelistama just viimast varianti. Samas kui juba ultra siis ultra, 6 tundi ei tundu eriti ultra, 6tunniga kui vaikselt ja mõnusas tempos joosta jõuab maratoni ära joosta, olen paar sellist 6tunnist maratonitrenni teinud.  Nii, et mulle tundub, et  ultra algab minu jaoks 12tunnist (tunnistan ausalt, ei ole ise veel 12tundi jalgel püsinud, plaanis on küll) ning kui distantis joosta siis alates 100km, oleks distants mida ultraks peaksin (ei ole nii pikalt veel ise jooksnud, kuid ka see on plaanides kirjas).
Lähiplaanidest rääkides, olen 21-23.maini Copenhagenis, kus 22.mail osalen maratonil, plaan on joosta isiklik ja uus Sideameti maratonirekord, e. aeg alla 3t. 47m, kas see õnnestus, sellest juba järgmisel nädalal.

17 May 2011

1) Esimene.

Kõigepealt lühidalt iseendast ja enda seosest ultrajooksuga. Olen sündinud 1971aastal Tallinnas. Lapsepõlves ja ka hilisemas nooruses sai tegeletud erinevate spordialadega, alates tennisest kuni jalgrattaspordi ja jõusaalis käimiseni välja. Mingeid suuri võite või saavutusi spordis ei ole. Jooksuga ja üle-üldse aktiivselt kehakultuuriga hakkasin uuesti, pärast  täisikka jõudmisest ning muudest huvidest põhjustatud vahepausi, tegelema 2004aastal. Põhjuseks sai asjaolu, füüsiline vorm oli selleks ajaks nii kehavaks läinud, et ei suutnud oma tolleaegse leivaisa – kaitseväe, poolt ettenähtud kehalisi katseid enam loomulikust kehalisest andest ära teha, kusjuures komistuskiviks sai just 2miili, e. 3,2km jooks. Varasemad aastad olin ilma trennitagi katsetel hakkama saanud, kuid siis enam mitte. Esimene rahvajooksul, kus osalesin oli 2005aasta Tallinna Maratoni 10km jooks. Pikematele distantsidele otsustasin pühenduda pärast seda, kui SEB Sügisjooksul 10km enam jooksma ei mahtunud samas ½ maratonil oli ruumi küllalt – praeguseks olen jõudnud järeldusele, et ½ maraton on kõige hullem distants mida joosta. Pikkust on distantsil täpselt niipalju, et kui vähegi enese tulemusega rahul tahad olla, siis passida ei ole aega ja pead algusest peale enam-vähem piiripealset tempot hoidma ja samas on 21,1km piisavalt pikk, et mingil hetkel pingutamisest ikka üsna valus hakkab. Pikki treeninguid tehes avastasin, et maratonitempo on täpselt selline, kus on mõnus joosta ning kui piisavalt ka trenni teha, ei jää sa nõnda tasa ja targalt maratonidel joostes sugugi mitte viimaseks vaid nopid viimasel 10kilomeetril hulganisti tempovalikuga alt läinud jooksjate skalpe. Ütlen kohe, et esimene maraton ei läinud kaugeltki nii nagu olin planeerinud e. siis tegin klassikalise vea millest hoiatasid maratonijooksude kodulehed ja blogijad-maratoonarid ja muidu maratoonarid, e. siis tundes ennast jooksu alguskilomeetritel „liigagi“ hästi samas nähes konkurente eest minema libisemas, otsustasin pärast 10-l km tempot tõsta, suutsin seda hoida kuni poole distantsini ning tulemuseks oli see, et suutsin läbi valu ja vaeva maratoni teise poole kolmandiku võrra aeglasemalt joosta, kui esimese. See kogemus on mind kammitsenud siiani, mistõttu arvan, et mul on potentsiaali joosta maraton 3.25 +/-5m, kuid see ei ole realiseerunud just liigselt aeglase alustamise tõttu, mistõttu jõudisn ultrajooksuni  ja seda 2010aastal, Eesti Ultrajooksu Klubi ja perek. Vennikate poolt 31.12.201 korraldatud Viimase Öö Unistuse ultrajooksu kaudu. Otsustasin sellest jooksust osa võtta kuna alati pärast maratoni on jäänud selline tunne, et sellise tempoga suudaks üks paar tundi veel joosta. Läksin Viimase ÖÖ Unistuse jooksule plaaniga joosta 6tunniga 50km. Ilm oli mõistagi talvine mistõttu plaanist asja ei saanud, kuid kuna olin end niigi kaineks autojuhiks lubanud ja aega veel oli, tiksusin rajal natuke üle 8 tunni, tasuks 62km ja meeste arvestuse esikoht ja nakatumine ultra pisikuga oli ka tõeks saanud. Märtsis liitusin ka Eesti Ultrajooksu Klubiga, mai lõpus alustan siis oma ultrajooksu blogiga, mis edasi hakkab juhtuma nii ultrajooksurajal kui ka blogis, see oleneb eelkõige ajast, kuid midagi ikka saab.