82) Kaheksakümmend kaks

Laisklemine Laulasmaal

Juba möödunud aastal, kui tänavuse aasta jooksukalendrit kokku panin otsustasin, et Laulasmaal ma täispikka programmi ette ei võta, kuna ei ole enam nii noor ja särtsakas, et nädal pärast maratoni veel neli või viis järjest otsa suudan panna. Kuid kuna kohtunikutöö või ultrapuhvetis pasta/pudru ja supi jagamine, minu kogemuse põhjal, veelgi raskem ja kurnavam on, kui rajal jooksmine, panin ennast ikkagi jooksule kirja, et vabatahtlise rängast tööst pääseda. OK, päriselt ei pääsenud pühapäeval valasin välja ühe supi ning korjasime koos Mari ja Tõnisega ca 6 km rajatähiseid võistluse lõpus ära, nii et selle aasta heateod on tehtud.

Jooksmise koha pealt sai plaani võetud, et jooksen rahulikult maratoni ning sai antud ka lubadus, et pärast kõnnin Siretiga (kes tahtis teada, millisele rängale rajale ta Rünnot saatnud on) ühe ringi veel otsa, et ultra ikkagi kokku saada.

Tehtud mõeldud, maratoniks kulus koos Marikaga metsavahel uidates 5.03,18 võitsin teda tema salakavalast plaanist hoolimata 4sekundiga, kuna spurdituhinas tormas ta finishikoridorist täiega mööda. Pärast maratoni sai niisama istutud ja oodatud ja vaadatud mis toimub ning lõpuks kui Siret ennast kokku suutis võtta läksimegi rajale, seltsiliseks saime endale veel Margo Siimumäe, kes taas maratonide kogumisega peale hakkas (mistõttu tuli rajale ilma kiibita ja lihtsalt lustist kaasa kõndis) ning kes hiljem veel ka Türisalu teeninduspunkti värvati.

 

Kaunist metsaalust ja pastat nautides möödusid kilomeetrid kui käotiivul (teadmiseks, et kägu on ka rändlind, kuid ta rändab nõnda aeglaselt puult puule, metsast metsa lennates, sestap me tema rändamist ka ei taju), kuniks kuniks tagant jõudis meile longates ja liibates järele Rünno, kes head tempot ning teist kohta hoides oli varbaga kännu või juurika taha komistades ennast tõsiselt vigastanud ning hiljem seetõttu ka jooksu pooleli jättis (kahju).

 

Meie Margoga tegime täisringi ära ning elu aeglaseim ultra 63,3 km 11.36,37 saigi tehtud. Metsa all jalutades kohtas teepeal igati õnnelikke, rõõmsamaid ja vähem rõõmsadi kuid enamasti rõõmsaid jooksjaid.

 

 

Öö hakul sõitsin rattaga läbi hämarduva Harjumaa suvilasse. Hommikul muru niites sain sääremarja krambi. Kui pühapäeva pärastlõunal tagasi Meremõisa jõudsin olid tublimad juba lõpetanud ning sama tublid viimaseid ringe võtmas. Jäädvustada õnnestus ka ultravendade Aivarite (ei ole sugulased), AA klubi jms finish.

 

 

Samal ajal laisemad juba magasid.

 

Mõned alles rassisid rajal.

 

Et siis nõksa hiljem, lõpetada.

 



Ja kui kostüümipreemia oleks välja jagatud, oleks selle saanud  Peteris C. või Rain V.

 

Mõne aja pärast tuligi rajale, rajatähistus mahavõtma minna ning hiljem Meremõisa tagasi jõudes oli laager kui võluväel juba kokku korjatud. Tõnis metsa-alt üles otsitud noad ja käärid üle antud Mari kodule lähemale viidud oligi selle aastase Laulasmaa Ultraga kõik … Edasi Pärnusse Võidupüha maratonile … .

81) Kaheksakymmend yks

Külmale maale, külmale maale ... ja täiesti vabatahtlikult!

Sel ajal, kui mõistlikud, vähemmõsitlikud või suisa fanaatilised Eesti maratonisõbrad, mõistlikult hiliskevadise/varasuvise ilmaga Hiiumaal maratoni jooksid, viisin mina ellu järjekordset etappi oma polaarmaratonide unistusest. Ning seetõttu sain oma polaarmaratonide vestile õmmelda Gröönimaa ja Tromsö embleemide kõrvale ka järjekordse, sedapuhku siis kolmanda embleemi - Svalbardi, Spitsbergeni, Longyearbyeni kuid eestlastele teada kui Teravmäed embleemi.

 

 

Suviselt soojalt ja vingujatest hoolimata armsalt kodumaalt sõitsin välja neljapäeval, et maanduda pärast vahepeatust ja ööbimist Oslos, reedesel hilisel pärastlõunal juba polaarjoone taga 78 põhjalaiuskraadil asuval Longyearbyeni asunduse lennuväljal. 60NOK e. 7,4eurtsi eest viiakse sind bussiga (mitte see mis pildil) mõne sammu (ok pisut rohkem) kaugusel asuva hotelli ukse ette, mis minu jaoks oli Mary-Anns Polarrigg:

.

Oleks saanud võtta ka limusiini nagu mõned teised,

.

 

Kuna maratoni toimumise ajaks oli laupäev siis reedese õhtupooliku pühendasin kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele. Näha sai jääkaru:

.

 

Küla oma ja armast karibuud:

 

.

Tai poodi:

lisak sellele oli seal veel ka ehtsate tailaste poolt ülalpeetav Tai restoran, kus maratonieelsel õhtupoolikul Pad Thaid süües energiat laadisin. (Kui kehva see elu seal Tais küll olema peab, et pea troopikast ja Pattayalt maailma äärde peab põgenema ...? )

 

Kirik:

.

 

Mahajäetud kaevanduse asjad ...

 

 

.

 

 

 

Peamagistraal ja maratonirada: 



 

.

 

Katlamaja,

.

 

ja pilvedesse mattunud mäetipud:

.

 

 

Maratonist ka pisut. Nagu juba tavaks on saanud - ilmselt võib tegu olla suisa psühhosomaatilise probleemiga, suutsin ma järjekordselt enne maratoni külmetada ja seda senise südasuve palaval päeval ja nimelt 4.06, kui jooksin täiega 3,5km pikkust tervisejooksu etappi Sütiste metsas ning pärast sealt rattaga suvilasse sõites tundsin kuida põldudevahel puhuv tuul alguses kenasti kuuma keha jahutas kuid hiljem siis külmetas ... igastahes neljapäeva hommikul kurk järjekordselt kraapis, reede hommikul oli lisaks sellele veel nina kinni, laupäeva hommikul olin sunnitud võtma paar aspiriini ja lootma, et maratonirajal külma arktilist õhku sisse pumbates kopsupeletist ehk pneumooniat ei saa.

Spitsbergeni maratoni nagu teda ametlikult kutsutakse starti ilmus 57 osavõtjat üle terve maailma alates USAst lõpetades Norraga, oli osavõtjaid nii Rootsist kui Iirimaalt ning Taanist ja Saksamaalt, üle kümne Soomest ning Eestistki üks, oli ka paar kohalikku kuid nemad olid ülekaalukas vähemuses. Lühematel distantsidel nagu 1/2 maraton ja 10km oli kohalikke mõnevõrra rohkem kirja pannud, kuid mulle tundus, et see üritus on rohkem selleks, et kohalikud vaadata saaks millised teised rahvad välja näevad.

Väikest juubelit - 20 korda peetava maratoni start anti kohaliku spordikeskuse eest, saatjaks jooksjatele on rajal püssinaised, kes jääkarusid eemale peletama peaks:

Jookstakse 2x21,1 km ringi, millest enamus külas ja küla lähiümbruses asuvatel teedel (mida kokku pidavat olema 50km e. pea pool läks kasutusse, seda enam tekkis minulgi küsimus  nagu ühel mandrinorrakalgi, et kuhu põrgusse kohalikud nende autodega kogu aeg sõidavad, et neid iga maja ees pea kaks tükki on ... kuid see selleks, mootorsaane pidavat saarel olema isegi pisut rohkem kui inimesi ...), raja profiil eriti raske ei olnud, kerged tõusud, langused ja tasane maa ... kuid kuid 17-18km vahepeal algab korralik ligi 2km-ine tõus nii et kui teisel ja viimasel ringil seda võtma hakkasin, ei osanud uneski näha, et selleks nõnda palju aega võib kuluda kuna puhtalt tõusul asunud kilomeetrile kulus täpselt 8.01, esimesel ringil kõigest 6.34. Eks siin kulub ära vabandus ehk eelpoolmainitud tatine nina ja kriipiv kurk, oleks ikka õhk paremini läbi käind küll siis oleks ikka jooksnud ... lohutust pakkus ainult see, et ise sain tõusul mööda kahest maratoonarist  alla pidin vanduma ainult ühele. Finishis olin ajaga 3:54:58,  mis andis 56 lõpetaja hulgas 22 (naiste neljas) koha, asi seegi vähemalt alla 4tunni. Kuigi jah, 1/2 maa peal ja 12km enne lõppu arvestasin, et saan aja alla 3.50-ne. Ilm oli meie mõistes aprilline 5-7 kraadi sooja, lagedatel väljadel täiesti tuntava tuulega, kuid nii kui päike pilve tagant välja sai nii pidi jakil hõlmad lahti tegema, et hiljem, kui päike pilve taha kadus lukk lõuani kinni tõmmata. Raja ääres olid ka mõned kohalikud plaksutamas ja ka maratoorite ja muude jooksjate ergutus grupid, kuid kõikse meeldejäävamalt elasid jooksjatele kaasa külast pisut eemal tee ääres asuva kelgukoerte kasvatuse koerad, kes möödujaid kooris ulgumiste ja haugatustega ning sabaliputustega saatsid.
Finishis anti sooja spordijooki ja kuklit, spordihallis sai pesta, hotellitoas lebada ning hilisõhtusel pidulikul banketil (hind 550NOK-i e. 67eurtsi e. 1035 vanaraha) jagati välja nii osavõtja medalid kui võitjate auhinnad. Osavõtja medali oleks saanud kätte ka juba finishis, kui et oleks need õigel ajal mandrilt saarele jõdnud aga ei jõudnud.

Lõpetuseks pean ütlema, et Eesti jälg polaaraladel on ikka tugev. Norra, Rootsi ja Soome Lapimaal polaarjoone taga on kindlasti tublisid Eesti ehitus ja muidumehi leiba teenimas, vennaraas veetsi nõukogude armees olles aega Murmanskis. Gröönimaal Polar Circle maratonile sattusime koos Marju Villakuga,  möödunud aastase Tromsö Midnight Sun maratoni reklaambuklettide lauaksele oli keegi salaeestlane poetanud ka SEB sügisjooksu materjalid. Sel korral, istudes Kardemoni linna väravas nr 51 Longyearbyeni lendu oodates sattusin kokku eestlastest reisiseltskonnga, kes Teravmägedelt alguse saavale polaarmerereisile läksid ... nii et meil on igati tarvilik omaiseenda polaarjaam püsti panna et seda sidet veelgi tugevdada ...!

P.S. Teravmäed ei ole Ameerika kingade ja saabastega ei käida seal isegi mitte koridoris need jäetakse välisukse juurde ... kõrtsus ja poes küll mitte aga hotellis ja spordihallis oli küll nii.