Ultraintervalchallenge.com 2016.a. märts
Nagu pärast möödunud aasta oktoobrikuist
Ultraintervalchallengit öeldud sai, et tahaksin 24tunni jooksuks
ettevalmistusperioodil sarnast kurnavat katsumust paaril korral veelgi ette võtta … nii juhtuski, et nagu tellitult ja igati sobilikuks
ajaks kutsusid Rootis ultrajooksuentusiastid netiavarsutes inimesi
järjekordsele ultrachallengile 19.märtsil ... tehtult ja mõeldult nii see treeningplaani nagu
valatult sobiski.
Ja eks ta tõsi ka on, et lihtsalt niisama iseseisvalt, ilma
mingigi välise motivatsioonita poleks ise ka kõige parema tahtmise korral
sarnast treeningut läbida viitsinud. Nüüd aga oli vaheaegadel vähemalt
tegemist, laadisid jooksuandmeid alla, vaatasid mis teised tegid ja millest kirjutavad, telekast
tuli kergejõustiku sise-MM jne jne.
Mis siis sel aastal teisti läks ja mida sellest kõigest õppida, ... aga seda, et …
eelmine aasta üritasin ennast kuni challengi alguseni kell
0100, tegevuses hoida, kartuses et kui magama jään siis üles ärkamine ja käima
tõmbamine eriti raskeks osutuda võib … mis lõppes sellega, et teleka ette pisut
enne starti tukastama jäin ning sellest ärkamine ja enda käima tõmbamine eriti
raskeks osutus.
See-aasta võtsin kätte ja keerasin teadlikult kella 2000
paiku ennast sohvale kerra ja jäin Tiibeti munkade sajatuste saatel päris
täitsa kohe ametlikult magama. Magasin kuskil nii 3 ½ tunnikest, tundsin ennast küll
uimase ja väsinuna kuid kella 0100-ks olin kenasti vajalikud ettevalmistused ära teinud,
üles ärganud ja ennast käima tõmmanud …
Plaanid seadsin endale sellised, et kuna trenn peaks simuleerima 24tunni jooksu, siis võiks kokkulõppeks keskmiseks liikumiskiiruseks tulla 7.11 min/km e. sobivasti 200+ 24tunniga (80km, ~ 9 ½ tundi), alguses kiiremini siis aeglasemalt, vaheldumisi taktikalist kõndi ja sörki ja nii see läks …
Itsy Bitsy Spider
Ultraintervalchallenge 1. etapp, (teemaks „jooksumantra“)
viis mind uinunud Lasnamäel mööda kergliiklusteid kõigepealt 2,5 km Lauluväljaku
poole siis tagasi kodu poole ja edasi Muuga - ja tagasi kodupoole. Täiesti
mittemidagiütlevas käändes jooks v.a see, et kell „ÜKS ÖÖSEL“ (Hinckuse häälega).
Mantraks valisin mõtte, et „sa suudad rohkem kui sa seda
endale ette kujutad“ … isegi kell „ÜKS ÖÖSEL“ (jällegi Hinckus) jooksma minna.
10,44 km, aeg 1:10:50
Ultraintervalchallenge 2. etapp, (teemaks „kelle/mille eest
või pärast ehk miks sa jooksed“) … jällegi kuidagi mittemidagiütlev jooks mööda
sügis-talviseid jooksuradu koduümbruse kergliiklusteedel.
Olles jooksuringilt tagasi näitas telekas parajasti just sise
MM-i meeste 1500m eeljookse … nad jooksid seal kiiresti, ma nii kiiresti suuda,
seetõttu jooksen aeglasemalt aga see-eest kaua ning siis ehk õnnestub kaugelegi
jõuda …
10,06km, aeg 1:08:50
Ultraintervalchallenge 3. etapp (teemaks „sa jooksed, naerata rõip“)
… oi see oli ilus, aasta viimane talvepäike säras taevas, räästad tilkusid,
varesed laulsid nii et teisi linde ei old kuuldagi, naeratuse kiskus näole … siirdusin
metsaradadele, mis olid jääs nii et joosta neil suurt ei saanudki.
Kohe algab kevade ... mis tuligi ... tuisand teega ja kattis jõed ja järved jääga.
10,22km, aeg 1:15:51
Ultraintervalchallenge 4. etapp (teemaks „jookse - muusika“) … päike säras endiselt taevas, hommikusöök sai söödud,
silm säras, karv läikis … mõtlesin et vaatan mis juhtub, kui tempot tõstan …
jooksu ajal suurt miskit ei juhtunudki, kuid kui tagasi tuppa jõudsin, tundsin,
et olen ikka täitsa väsinud … coca-colat juues mõtlesin minagi, et milline see
õige jooksumuusika oleks … leidisin, et Editorsi „Papillion“, The Orbi - Toxygene (7"edit) ,
The Cure-i - „Disintegration“ ja isegi Köögi – „Loskutovi tippmark“ … ja paljud
teisedki lood on sobilikud erinevate pikkuste, intensiivsuste ja meeleoludega
jooksuradadele.
10,08km, aeg 0:55:08
Ultraintervalchallenge 5. etapp (teemaks „millise energia pealt sa
jooksed, mees“) … pole miskit öelda, Coca-cola see on üks imehea spordijook
vähemalt ultraspordijook küll, väike risotoports ka veel kõrvale ning challenge
võis jätkuda … aga tegelikult hoolimata sellest, et suhteliselt reipalt teele
läksin oli juba üsna tüütu joosta … sellest üle saada aitas teadmine, et kui koju
jõuan teen endale musitkasuppi … mis küll puhas suhkur on aga see-eest
mustikamaitseline … andis energiat ja tegi seest soojaks.
Hot Power ...
9,99km, aeg 1:05:29
Ultraintervalchallenge 6.etapp (teemaks „jookse naturaalselt“) …
hoolimata kõigest heast ja paremast millega ennast turgutada sai, ei maitsenud
see jooks enam üldse kuidagi … uni tikkus silma, eksistentsiaalsed muremõtted,
et kellele ma nüüd mida ja miks tõestan, kellele seda vaja on, mingi sportlane
oled või, ei no kamoon mees, kebi magama või vaata telekat, kangelane, ausalt noh … vat
sellised tegelikult üsna mõistlikud mõtted peas keerlemas, neid üsna selgelt ja valjult oma peas kuulamas, kuid täielikult
neid ignoreerides tõmbasin dressid selga, ketsid jalga, paelad kinni ja läksin õue
… samad mõtted selgelt ja valjult peas edasi kumisemas, jooksin masinlikult, ennast neist
mitte häirida lastes oma 10km ära … minust kui "ühest" oli saanud ilmselt „kolm“ – keha,
vaim ja keegi kolmas, keegi, kes oli keha ja vaimu vahel ning kes tegutses omaette,
sõltumatult ning kes/mis ei lasknud mõtetel keha juhtida jooksuraja asemel
magamistuppa ning mis/kes ei lasknud väsinud ja kurnatud kehal talutada või jätta
raskeid mõtteid täis pea magamistuppa või teleka ette röötsakile sohva peale
lebama …
10,08km aeg 1:17:27
Ultraintervalchallenge 7.etapp (teemaks „jookse kambaga“) … juba
õpitud vilumusega läksime kolmekesi üks ja tegime selle eelviimase etapi ära …
10,28km aeg 1:09:21
Ultraintervalchallenge 8.etapp (teemaks „armasta jooksu, rõip“) …
eks see lõpp on tegelikult ikkagi nagu kergem, kui pea-aegu kõik, kuigi kilomeetrid
ei täitunud ega täitunud kuidagi, uni oli ja pime ja mõistlikud inimesed peavad
St.Patricku nädalavahetust pubis ja … aga jällegi kolmekesi üks sai seegi jupike
tehtud, enam ei olnud muud võimalustki.
10,06km aeg 1:18:33
Kokku 81,21km ajaga 9.21,30 keskmine liikumiskiirus 6.54,9
min/km.
Nii suurt ärakukkumist nagu eelmine aasta, kui viimasele
etapile üle 1 ½ tunni kulutasin ei tulnud, ilmselt see-tõttu, et enne algust
pisut kuid siiski magasin, ehk siis kui 24tunni jooksudele minna tuleb enne korralikult
välja magada ja isegi kui und ei tule peaks seda igal võimalikul juhul üritama. See on nagu sõjaväes, nii kui miskit parasjagu teha ei ole aga võimalus tekib, nii kohe silm kinni … challenge ajal, etappide
vahepeal ma silma looja teadlikult ei lasknud ja ei soovita teistelegi sest, et
kes 24tunni jooksu aega kuidagi väikese uinakuga seostab, see
mõtleb valesti, uinak peaks olema viimane õlekõrs millest kinni haarata, kui
raskeks on läinud, põhimõtteliselt kui valikus on kas uinak või surm.
Ultraintervalchallenge on oma olemuselt palju leebem kui
tõeline 24tunni jooks, kuid pea kõik valud ja vaevused mis sind 24tunni jooksus
tabada võivad, tulevad peale ka challenge ajal, kuid seda palju leebemal kujul.
Samuti on sul 1 ½ kuni 1 ¾ tundi aega, et vaevusetele ja valudele ja
ebamugavustele ning muremõtetele lahendus leida, olgu selleks siis surakas
kohvi meega, Coca – cola, kuum puljong, uus puhas ja kuiv särk, soolakapsel või
mis iganes … ma ei usu, et sellisest treeningust oleks kasu füüsilise
jooksuvastupidavuse arendamisel, pigem peitub tema väärtus vaimujõu tugevdamisel, kui
väsimuse, kurnatuse ja käegalöömise foonil leiad sa selle miski, mis sind edasi
liikumises hoiab, ja sa saad teada, et see miski on sinus kuskil olemas … ilma
sellise kogemuse või ka meeldetuletuseta võibki juhtuda, et võistlustel, olles tunni või nõksa rohkem sügavas augus olnud, hakkadki arvama, et sellest
ei ole enam võimalik välja tulla … aga tegelikult on.
Let the healing begin ...
