22 December 2015

"Happy Happy Joy Joy" by Stinky Wizzleteats | The Ren & Stimpy Show

115) Sadaviisteist

Happy-happy joy joy, happy-happy joy,


ehk Vana-aasta teatemaraton. Konkurentsiameti jooksutiimi moodustamisega sai alustatud koheselt kui nupuke teatemaratonist Stamina lehele riputati. Paar/kolm /neli aastat on amet saatnud osalised Satmina jooksu/kõnni sarjale, nii et mööduval aastal suisa 4 tiimi väljas oli … 8,44 km talvekülmas tundus aga arvatavasti liialt hirmutav, mistõttu kolmanda korruse kabinette mööda käies õnnestus meelituste ja ähvardustega 5-ne kamp hädavaevu kokku saada, kus minu osaks siis esimese etapi läbimine ja teistele ülejäänud neli etappi ehk 33,75 km. Motivatsioonipaketina pakkusin välja kohupiimatordi juhuks, kui võistkond mulle kas ära teeb või siis aja alla 4tunni saab.
Võistlusnädala alguseks sai võistkonna liikmetele laiali saadetud ülesanded mida igaühel siis rajal täita tuleb, kellele ring üle 50minni kellal alla 50minni vastavalt võimetele, millest ülevaade tänu iga esmaspäevastele ühistele jooksutreeningutele või jooksukarjääri jälgimisele mul tekkinud oli. Vastuseks sai haleda ja härda kisa ning otsuse tort endale ise ära osta hoolimata sellest mis tulemus tuleb ja üleüldse võiks ma inimeste kiusamise ja neile pingete peale panemise ära lõpetada kuna jooks see on chill. Anti teada ka neid tabanud külmetustest, meelekindluse kadumisest jne. jne. Ei aidanud usu tugevdamisele ja jõuluime sündimisele kaasa ka mu lubadus neile jooksurajal jänest teha …


Igastahes 20.detsembril läbi vihma ja jõulutulede säras Vana-aasta ja Teatemaratonile sõites arvutasin välja, et pean suurema puhvri kui esialgu planeeritud esimese etapiga sisse jooksma, kuid samas peaks nõnda palju jõudu ikka alles jätma, et lõpuni vastu pidada ja endalegi eesmärgiks seatud aeg alla 4tunni kätte saada … . 
Tehtud -mõeldud esimene ring lendas kut linnutiivul aeg 40.54, vahetusalas kiip üle-antud sai teise vahetuse jooksja Iffiga püstitatud eesmärkide poole rühkima hakata, 

Foto: Sportfoto.ee

vahetusalasse jõudes olime Iffiga esialgset plaanist täpselt 1minutiga ees … kuid siis kuid siis … kett katkes ning pidin üksinda teele asuma. Olles eelmise ringi küll pisut aeglasemas tempos läbinud kui tavaliselt võisin kolmanda ringi ettejookstud puhvri tõttu võtta samuti rahulikult, kuid mitte nõnda rahulikult kui oleks seda kolmandale vahetusele tempot tehes teinud. Mistõttu neljanda ringi alguseks oli minu isiklik puhver juba piisavalt suureks kasvanud, et mitte muretseda lihastesse kogunenud raskuse pärast vaid üritasin arvutada kas tiim kohupiimatordi ikka välja suudab võidelda kuna vahetusalas olin rõõmusõnumit kuulda saanud, et kolmas vahetus on küll väikse viivitusega kuid siiski teele läinud. Viienda ringi lõpuks andis esimese ringi meeletus endas juba nõnda palju tunda, et vaatasin et päris kõndima ei hakka, aeg ajalt selja taha vaadates tundus ja ei tundunud eemalt paistmas tiimi ankrunaine kuid kindel selles ei olnud kuni siis finishijoont ületades ta tuli ja sekundiga mööda pani, olles oma etapi jooksnud pea 4minutit kiiremini kui arvata oskasin. Kuid eks sellel ole ka oma põhjus kuna tegemist iseseisvalt treenijaga kelle arengule pole nõnda tihedalt silma saanud peal hoida kui ülejäänud kolmel hoolealusel. Kui kõik oleks läinud nii kui peab oleks ma tiimilt tegelikult haledalt tappa saanud, kuna kolmanda vahetuse tagasilöögile vaatamata jooksid kõik enam-vähem nõnda nagu neile plaan ette nägi v.a siis viimane vahetus, kes kastanid tulest lõplikult välja tõi.


Foto: Ivo Jaama



Lõpp hea kõik hea! Tordid söödud, jalad terved! 

07 December 2015

114) Sadanelitesit

Mispo Talve maratonid e. Eesti talvemamaratoni pealinn Vändra

Nii nagu eelminegi aasta võtsin novembrikuu endale puhke ja väikevigastuste ravi kuuks kuid kuna eelmine aasta ei olnud mul ambitsioonikat plaani oma +4tunni/-4tundi maratonide balanssi parendada, siis sel aastal otsustasin juba varakult, et Vändra maratonihullusega kaasa ei lähe vaid jooksen laupäeval ühe kergejalgse alla 4tunni maratoni … kuid juhtus nii, et laupäeval pidin hoopistükkis matustele käima, mistõttu ennast kärmelt pühapäevale ümber registreerida tuli.


Igastahes, kui pühapäeva hommikul Vädrasse jõudsin ja endamisi arvasin seal korralikku santlaagrit eest leidvat,  oli pilt hoopis teine. Maja oli hoopistükkis täis näost säravaid, teotahtelisi jooksulustist pakatavaid ja õnnelikke jooksjaid (ilmselgelt „laksu all“), kes oma plastilisi ja imehästi liikuvaid ja mittekangeid lihaseid hoogsate soojendusharjutustega  demonstreerisid ja rõõmsalt ringi sagisid ning õhtust/öist pidu ja pillerkaart kiitsid … õues aga sagis tormituul ja vihm. Sagis ja sasis puid ja põõsaid ja kergemaid jooksjaid nõnda et toas oli oluliselt parem ja perspektiiv sellest kõigest veel puhta ja kuivana välja tulla tundus üsna lootusetu. Kuid nagu meentustest aru võis saada oli laupäeval veelgi hullem olnud … päeva lõpuks tuleb tunnistada et ei olnudki pühapäevane päev tegelikult jooksmiseks väga hull, nii et oleks kergema ketsiga ja õhema jopega ta ka ära jooksnud  … aga see selleks. Stardist saigi siis minema pandud 3.59,59 mõtetega ning kuna nüüdseks juba vanemaks ja tasakaalukamaks saanud leidsin ruttu, tempo 5.35-5.40min/km igati turvalise ja piisava olevat, et raskemateks hetkedeks kerge puhver vahele kasvatada. Viimase ringi alguseks oli puhver kasvanud 4minuti pikkuseks, mille ka agaralt ära kasutasin kuna novembrikuised vähesed jooksukilomeetrid sammu rajal lühikeseks ja kangeks kiskusid. Huvitaval kombel olin sedakorda jällegi nagu viimatisel Pääsküla rabamaratonil, viimane jooksja, kes aja alla 4tunni sai … seega nüüdseks 57 maratoni joostud, 24 neist alla 4tunni 33 üle, ehk siis järgmised kümme maratoni ilmtingimata vaja alla 4tunni joosta … alates siis Vana-aasta maratoni ja lõpetades Tartu Sügismaratoniga või … eks näis palju neid järgmine aasta koguneb. 

02 December 2015

113) Sadakolmteist

Kadunud ketsid 


Heategev Pääsküla 7. Raba Maraton läks kut lepse reega pea nii nagut sai planeeritud, enamus ringe 24minni alla ja ümber ning korrektsiooniks üks kiirem tsutsakas … aga vahetusketsid mis telgipõrmandale said jäetud peremehe tagasitulekut ootama läksidki oma teed … kahju, selle talve maratonidele oleks taht neid ikka igaks petteks varuks kaasa võtta … a mis sest, las minna, saabki uued osta, uusi asju ikka hea vaadata ilusad ja puhtad, kulumata ei haise pori ja soki järele, võiks nad sinna karpi jättagi …