18 August 2011

16) Kuueteistkümnes

Eesti Spartathloni kangelased on sel aastal ilmselt saamas täiendust. Nimelt on Taavi Sumberg, käesoleva aasta Spartathloni stardinimekirjas. Seda, et tegemist igati Spartathloni läbida suutva mehega näitab kasvõi see, et 2008aastal läbis ta 250km pikkuse, Egiptuses Sahara kõrbes toimunud ja 2010aastal Hiinas, Gobi kõrbe toimunud ultrajooksud. Tegemist on sama jooksuselliga, kes möödunud aastal 15päevaga Eestile tiiru peale tegi, läbides selle ajaga enam kui 1000kilomeetrit. Nii et pöidlad pihku, et Taavi ettevõetu ka sel korral edukalt läbi suudaks viia.
P.S Soomalsi on sedakorda stardinimekirjas 15.  

15 August 2011

15) Viieteistkümnes

Kui möödunud (6-7.08) nädalavahetus oli Eestis ühe ultrajooksu nädalavahetus, siis soomlastel oli super ultrajooksunädalavahetus. Nimelt toimus Soomes sedakorda suisa kolm ultrajooksu, milledest üks algas juba reede pärastlõunal. 05.08.2011 kell 1400 anti Kaustisel start Soome esimesele 48tunni jooksule. Lisaks sellele oli Kaustisel võimalus startida laupäeval alanud 24tunni ja pühapäeval alanud 6tunni jooksule. 48tunni jooksu võitis 373,142 jooksukilomeetrit kogunud Jari Tomppo klubist Endurance. Naistest võitis 304,675 kilomeetrit läbida suutnud Outi Siimes.
Lappajärvel leidis 06.08.2011 aset 68,8 kilomeetri pikkune Kivitippu-ultra, mille võitis ajaga  5.00.02 Klasila Janne. Naiste kiirem oli Anne Rauhamäki ajaga 7.15.13.
Kuid see ei olnud veel kõik. Peräkylän Ponnistuse nimeline klubi korraldas 06.08.2011 Helsingis Paloheinäs klubi 100 km jooksu lahtised meistrivõistlused ehk Masokistin Unelma (Masohhisti Unelm). Jooksu, mille võitis ajaga 7.56.31 Tapio Talvitie osales ka kaks eestlast Ailar Nirgi, kes saavutas ajaga 9:16:09 neljanda koha ning Soomes elav Tõnu Illaru, kes läbis distantsi ajaga 11:11:00 ja oli kokkuvõttes 10nes. Naiste võit läks ajaga 10:05:45 Ritva Vallivaara-Pastole.
 

10 August 2011

14) Neljatesitkümnes

Pikka aega pole blogisse midagi kirjutanud ja seda põhiliselt ikka sellepärast, et pole ka miskit tähtsat uudist olnud, kuid nüüd pärast ultranädalavahetust e. pärast Laulasmaa Ultrat on uudist millest ka kirjutada.
Tänase loo mõttetera võiks olla see, et visadus viib sihile ja kui miskit alustada tuleb see ka lõpuni viia! Visaduse ja alustatu lõpule viimise tänutäheks oli seekord Laulasmaa Ultra III koht, tulemusega 147,7 km ajaga 24tundi ja 56minutit. Ettepoole jäid ainult kaks meest, kes suutsid n.ö täispangapeale mängida - Eesti ultrajooksu legend Peeter Vennikas, kes läbis 168,8 km e. 4 maratondistantsi 23tunni ja 30minutiga ning samuti üsnagi teenekas ultrajooksja Aivar Luud (25tundi ja 27minutit), mõlemad klubikaaslased Eesti Ultrajooksuklubist.
Pean tunnistama, et jooks ise oli üsna raske, 21,1km rada mis Laulasmaa ja Vääna-Jõesuu vahele maha oli mõõdetud ei olnud mitte kergete killast, kui jooksu alguses tegid tuska mõned liivased lõigud, kus jalg läbi vajus ja iga sammuga natuke liiva ketsi sisse loopis, siis hiljem muutsid liikumise raskeks Keila-Joa pargi kandis olevad järsakud milledest tuli nii alla kui üles saada, viimasel ringil oli asi suisa nõnda hull, et ühel viimastest järsul tõusul Keila-Joal haarasin sõna otseses mõttes õlekõrrest, et tuldud teed mitte tagasi langeda - seisin keset tõusu hoidsin kinni mingist rajaäärsest puhmast ja mõtlesin, et kui nüüd keegi tagantpoolt ei tule ja mind tagant ei tõuka siis ega ma sellest tõusust üles ei saa. Viimases hädas lasksin ühe põlve maha, et keharaskus ettepoole langeks ning „nelivedu“ kasutades sain lõpuks üles, olles õnnelik selle üle, et järgmisele ringile ma enam minema ei pea - enne saab aeg otsa.
Plaanid mida enne jooksu olin teinud, võis kohe alguses põhimõtteliselt põõsasse visata, kuna rada ei võimaldanud sellist tempot arendada, mida arvasin, et suudan. Samas olin planeerinud kaks esimest maratoni joosta siis  tund aega puhata, kolmanda maratoni esimene pool reipalt matkata teine pool jälle joosta ja siis vaadata mis juhtub – nii sai ka tehtud, kuid kuna tempo oli nagu öeldud planeeritust tunduvalt madalam ja näitas igas lõigus langustrendi siis sai kohe selgeks, et 4 maratoni ikka välja ei vea, kuid 26tundi kavatsesin ikkagi kõik ära kasutada, tulgu mis tuleb. Esimene ring oligi nagu arvata kõige kiirem (u 2tundi 32minutit) nagu ka esimene maraton - minu arvestuste kohaselt kulus maratoniks 5tundi ja 7minutit siis puhkus 10minutit ja uuesti rajale, teise maratoni läbimiseks kulus juba 6tundi ja 40minutit, (63,3 peal olin 8tunni ja 7minutiga e. siis Tartu suusamaratoni on mul mõtekam ikkagi suusatada, hoolimata sellest, et selleks kulus mul omal ajal üle 7tunni :0) ) Olles kahe maratoni peale kulutanud pea 12tundi, võtsin ette planeeritud puhkuse. Koos kapsasupi (vägagi mõnus kosutav soe suutäis) ja kohvi (ergastav) ja riiete vahetamisega kestis puhkepaus nõksa üle tunni, nii et natuke enne 2300 läksin rajale tagasi, selleks ajaks oli päike loojunud ja pimedaks läinud, võtsin kaasa ka laubalambi kuid avastasin, et seda on parem käes hoida. Olin selga ajanud ja kiledressid kuna telgis lebades tundsin külmavärinaid ja arvasin, et energia keha soojendamiseks on otsa saanud ja rajal võib seetõttu külm hakata. Uuesti rajal olles ning söödud kapsasupist ning joodud kohvist vajalikku kosutust saanuna tundsin, et palav hakkab, mistõttu võtsin kiledressid 3,1km teeninduspunktis seljast, andes selle lahkele pererahvale hoiule, et tagasi tulles need kaasa võtta ja stardi/finiši alasse viia ning jätkasin jooksu/kõndi pikkades jooksupükstes ja pikkade käistega jooksusärgis. Tuleb tunnistada, et pimedas kulges reibas matkamine paremini kui jooks, seda ütlesid ka paljud teised rajal vastu tulnud jooksjad. Niimoodi reipalt matkates läbisin ringi umbes 3tunni ja 55minutiga. Tunne oli hea ja ei tea kust  - ilmselt kosmosest tuli energialaks mistõttu kolmanda maratoni teisele ringile minnes proovisin jooksmist – see kulges üllatavalt mõnusalt ning jooksmist lubavatel lõikudel võis kilomeetri läbimise aeg tõusta isegi 7.30min/km kanti. Seda reipust ja vahvust jagus kuuendal ringil enam-vähem 14kilomeetrit siis ei kulgenud edasiliikumine enam nii lõbusalt. Vahepealne tempotõus pani mõtted liikuma isegi täisprogrammi läbimisele, et juhul kui kosmosest tuleb jälle energiat siis oleks järsku võimalik, et viimaseks maratoniks jääb 6tundi aega ja mine tea järsku suudan ennast kokkuvõtta ja kaks viimast ringi läbida 2X3 tunniga, kuid unistuseks see jäigi, sest tempo langes kuuenda ringi lõpuks ikka üsna madalale nii et viimaseks maratoniks jäi ainult 5tundi, mis samas oli aga piisav, et minna ja jalutada see 7mes ring rahulikult võiduka lõpuni, Peeter ütles vahepeal rajal vastu tulles, et 7ringiga oleksin kolmas … motivatsioon missugune. Oma viimasele ringile minnes oli päike juba kõrgel taevas ning soojendas südant ja rõõmustas meelt. Rajale oli jäänud veel mõned üksikud täitsahullud, neile lisaks jooksid ka paar mõistlikumat inimest, kes pärast öist und mõnusas pehmes voodis otsustasid lisada laupäevastele kilomeetritele juurde reipa ringi pühapäevahommikul - ilusasti jooksid põrgulised.
7ringi e. 147,7 km 24tunni ja 56minutiga läbitud ei tabanud mind sugugi eufooria, mis tavaliselt tuleb peale pärast maratoni läbimist, tundsin hoopis suurt väsimust ja erinevad valud jalgades andsid hoiatuse järgnevast raskest päevast mine tea ehk ka nädalast. Muidugi olin õnnelik III koha ja meenete ning auhinna üle, kuid lootsin, et olen ehk kuidagi õnnelikum ja enesega rohkem rahul … Lebasin pärast ametliku osa lõppu tunnikese rannal, pärast mida võtsin ennast kokku ja sõitsin mõne kilomeetri kaugusel asuvasse suvilasse, kus ootas mind soe saun, kuid seda nautida ma osanud kuna pea 25tundi liikumist oli tekitanud villid ning naha maha hõõrunud mitte varvastel või päkkadel vaid hargivahes  ja istmikupiirkonnas, nii et eelistasin jahedamat lebamist õunapuu all :O). Liikumine pühapäeval oli vaevaline ning mõte sellest, et esmaspäeval peab tööle minema tekitas valusat tuska seda enam, et und ka ei tulnud ning iga liigutus voodis nõudis üliinimlikku pingutust … kuid kuidagi see uni tuli ning esmaspäeva hommikul ärgates oli üllatunud, kui enda voodist välja ajamine sugugi mitte võimatu ei olnud, valu tekitasid ainult päkad mis tundusid ümmargused ja hellad – samuti hargivahe. Sain tehtud ja toimetatud ka vajalikud vee- ja muud protseduurid ning avastasingi ennast kodumaja trepist alla sammumas, bussi peale minemas ja tööle jõudmas seda küll tund hiljem kui tavaliselt aga tehtud ta sai … pärast asfaldil kulgevaid linnamaratone on järgmisel päeval liikumine olnud ikka tunduvalt valusam kui nüüd pärast 147,7km. Ilmselt aitas sellele kaasa pehme pinnas ja madalam tempo, mis keha liikumisaparaadile nii rängalt ei mõju. Tänaseks s.o kolmapäevaks on asi juba niikaugel, et mõtlen, et võiks reedel teha kerge reipa matka Pirita metsa all võib-olla prooviks ka paar jooksusammu teha … üritan arvutada kui palju km tasasel rajal 24tunniga joosta võiksin suuta …  nii et kõik on nii nagu peab!