27 June 2016

125)

LU-lugu,

läks seekord sedasi, et enne võistluse algust ilmateadet uurides ja stardis seistes ja rajal joostes ei jõudnud ennast ära kiita, et sel aastal ainult kaks maratoni otsustasin läbida ... ühe laupäeva hommikul ja teise pühapäeval. 

Selline tagasi - ja kokkuhoidlik plaan lubas mul rajal pisut kiiremini liikuda kui enamus arvaks, et ultras mõistlik on. Tekitasin sellega ka pisut ärevust ning segadust. Hoolimata lennukast sammust ei õnnestunud mul aga ei esimeselt ega ka teiselt ringilt liidrina tulla vaid selle au sai endale Laimonis, mina pidin leppima tagasihoidliku III kohaga, ettepoole jäi veel samuti reipalt alustanud Tave A.. Kuid plaanis ei olnudki esimest või teist ringi võita. Eesmärgiks olin seadnud maratoni aeg alla 4tunni saada. Kuna ma ei olnud rajas ja endas sel rajal päris kindel siis otsustasin et teiseks ringiks on puhvrit vaja ning panin esimesel ringil leekides üles ka kõige järsematest nõlvadest mis tõi ½ maratoni tulemuseks aja 1.48,midagi … olid ajad kus tasasel maal ja linnatänavatel sellise ½ maratoni aja saamine nii maratoni sees kui muidu raskusi valmistas e. siis 10+aastat rahvasporti on pisut kasuks tulnud. 
Teisel ringil jätkus reipust kuni Vääna-Jõesuu TP-le järgnenud Türisalu pangale tõusuni, seda hoolimata sellest, et ka kõiki eelnevaid künkaid olin juba rahulikumate sammudega võtnud. Kuid need viimased mõniteist kilti kannatas kenasti ära ning maratonifinishisse jõudsin ajaga 3.51.11, mis aja poolest minu 60+ maratoni hulga esikahekümne tulemus on, ehk siis 10+aastat rahvasporti jällegi oma kasulikkust on näidanud.

Vahepeal läksin külla, sõin seal makaronisalatit, peedi-lihasalatit, rabarberimuffinit ja kooki ja torti, jõin punast limonaadi ja tulin tagasi stardi-finishi alasse, kus üha rohkem ja rohkem õnnelikumaks muutsusin, et rajal jooksma ei pea, kõik tundus kuidagi märg ja niiske ja ligane … ja eks oli muidu ka näha et spordirahvas kena sportliku nädalavahetust naudib …  lõpuks sõitsin suvilasse magama, uinusin vihm krabisemas plekk-katusele … aga mul oli mõnus ja soe. Kella panin endale äratama 0700, et kell 0800 võtta ette teine LU maraton … ärgates märkasin mobiilis hulgaliselt vastamata kõnesid ja SMS-i Pillelt, kes teatas et võistlus katkestati aga rada on sellest hoolimata vaja maha võtta ja kokku pakkida. Kaks vastamata kõne oli Marikalt ning kahtlustasin et tal oli mure kuidas koju saada … ju ta kuidagi sai.


Sõitsin Meremõisa, ajasin Aivariga, kes öö autos  üle-elanuna ennast kodupoole  sättima hakkas, pisut spordijuttu. Kuulasin muljeid rajast ja muudestki dramaatilistest sündmustest ning hakkasin tööriist kaasas Heliküla poole liikuma, vihma sadas jätkuvalt, kuid ilm oli meeldivalt jaheda ja sooja vahepeal, puhus kerge meretuul, mistõttu leidsin et pärast maratoni ei ole midagi mõnusamat kui järgmisel päeval teha kerge rahulik jalutuskäik metsa-all ja olla lihtsalt kasulik.

07 June 2016

124) Sadakakskümmend neli


Zilonis skriesana nakti tumsa e. elevandid jooksid nagu naksti tumedas öös e. siis kuidas eksitus Facebooki ühes postituses juhatas mind Lätis toimuvale ööjooksule.

Eks ole neid jookse mis ööpimeduses toimuvad ehk sinna kanduvadki üsna vähe. Eesti ööjooks põle miski ööjooks, kell 2130 teevad õiged pidutsejad alles beauty- või power napi, kes siis kuidas.
Erialast lähtuvalt pean vajalikuks ennast aeg-ajalt ikka nii ööpimeduse kui varavalges jooksurajale sundida ja mis saaks olla parim sunnivahend kui makstud stardiraha ja võetud kohustus iga aasta vähemalt ühel Lätis korraldataval ultral käia. Igastahes, kui ultrajooksusõber kutsus Facebookis rahvast üles osalema CET-il ehk Cesis Eco Trailil juhatas esialgu antud link hoopistükkis elevantidele ööpimeduses ... pisut sobitamist ning mõne aja pärast treeningplaani selle mahutasingi. Olgu aga nüüd ka ära öeldud, et esialgne plaan nägigi ette jooksu menüüs olevatest distantsidest just ultrat e. 63km, kuid seoses segaste asjaoludega olin sunnitud selle ümber vahetama 36km vastu ning loobuma taastumisest järveäärses kämpingus.


Jooksu peastaap asus, Usmas Meki  Kempinga söögimajas kuhu jõudsin pärast valele kiirteeotsale keeramist Riias pisut hiljem kui planeeritud, kuid siiski piisava ajavaruga. Stardimaterjalide kättesaamiseks tuli täita ja allkirjastada lätikeelne paber millega loobusin järgmiseks 6aastaks oma palgast, nõustusin loovutama oma mõlemad neerud … või tont teab mida ja millest, kuid materjalide väljastaja lohutas, et see on kõigest allkiri millega kinnitan, et ma piisaval terve ja tugev olen ning mul kõik vajalik kaasas on. Nimelt ettevatlikest ning seega pikka ja igavat elu elavatest rootslastest eeskuju võttes oli pikematele distantsidele minejatele ettenähtud kohustuslik varustus termokile, pealambi, punase tulukese, mobiiltelefoni, plaastrite ja vähemalt ½ liitri vee näol. Jooksu start anti kell 2300 kui hakkas juba hämarduma punased tulukesed kästi põlema panna … kena oli vaadata küll kui see pikk rivi plinkides teele läks.
Omades mõnd kogemust Läti maastikujooksudest kuid raja profiiliga Endomondos tutvumata ootasin selgi korral koheselt järske tõuse ja keerukaid laskumisi läbi padriku, üle juurikate ja siis veelkord tõuse ja laskumisi, kuid selle asemel kulges rada alguskilomeetritel mööda küla- ja metsavahe kruusateid ja radu, nii et avastasin end ööpimeduses sellist tempot tegemas, mida veel sellisel kella-ajal ette ei ole tulnud, kilomeetrid lendasid 4.45-4.50 ja 5.00min/km vahel … kuniks rada metsa-alla keeras ja silt raja ääres „Kulturas kilometras“ teatas … kultuuris ja kilomeetrist olid asjad muidugi kaugel, tegemist oli vähemalt paarikilomeetrise veel hiljuti veega üleujutatud mülgaste, mahamurdunud ning pehkinud puude ja oksterägastikuga kus liikuda sai astudes pokupeadele või lootes et puutüved ja oksad su jala all ei murdu, kõik see hüplemine ja rabelemine ja okste ragin võis eemalt tõepoolest elevandikarja liikumist läbi džungli meenutada. Mülkast välja saades algas mõne aja pärast metsaalune liivarada ja kõik ju teavad kuivõrd raske on seal head pidamist leida, seda raskem oli see juba peaaegu et täitsa pimeduses ja et asi veel põnevam oleks juhatas liivarada lõpuks ojakese äärde, mis juba nõndapalju lai oli, et jagus minutiks nuputamist kuidas sellest üle saada ... . Edasi vaheldusid kergemad ja raskemad rajalõigud raskemate ja kergematega ning finishisse jõudsin juba siis, kui ei olnud enam hämarikku ega koitugi polnud veel paistmas aeg 34,5km peale kulus 3.21.08 vanemate senjooride arvestuses III koht, kas see miskit ka väärt oli ei tea öelda, kuna pärast kerget taastumist ja pesemist hakkasin vaikselt kodu poole sõitma, nännikotis oli kutse päris CET-ile ja buff.

01 June 2016

123) Ükskakskolm

Ishias

Kui ka kõik ei lähe nii nagu plaanitud siis vanainimene ikkagi ei peaks kahel järjestikkusel nädalal maratoni jooksma, pärast on ishias. 
Aga kõik sai alguse sellest, et treening ja võistluskava vaadates ei jäänud muud üle, kui mai kuus üritada üks niivõrdkiire maraton joosta, et see uut isiklikku tähistab. 
Planeerisin seda teha Haapsalus, millest möödunud aastast kenad mälestused jäid … 30km noolsirget tasast teed … lausa lust joosta … nädal aega enne olevale Vändra maratonile ei saa aga minemata jätta, mistõttu olin seal juba ammu kirjas. 
Tehtud mõeldud, et siis Vändras vaikselt kõssa-kõssa alla 4tunni ning Haapsalus siis hing ja silmad kinni noolsirgel teel noolena isikliku poole. Siis selgus, et Haapsalus puhuvad teised tuuled kuid pühivad seda kogenumad luuad ning pikka igavat sirget enam joosta ei saa. Kuna Vändra rada rohkem tuttav tegin plaanid ümber, järelejäänud paaril nädalal tegin sekka mõned kiiremad lõigutrennid ning Vändras hakkasin paugutama, kuid päike paugutas kõvemini, nii kõvasti suisa, et kui poole peal olin veel üsna napilt isikliku graafikus siis viimased 8-9km võtsid igatsugu jooksulusti kuna hoolimata käte ja jalgadega vehkimisest võttis soe vatine sein hoogu üha rohkem ja rohkem maha. Lõpuks nii maha, et ei saanud alla 3 ½ tunnise maratonigagi uhkeldada aeg 3.30.03,5. Soe vann ja külm õlu päikese käes parandasid pisut tuju nii et kodutee koos rõõmsama jooksuselts- konnaga möödus juba lustlikumalt.

Aga ega palju puhata saanud, juba nädala keskel tundsin ennast nõnda reipalt, et panin ennast Haapsalu asemel Viimsisse kirja, et uuesti niivõrdkiiresti joosta proovida. Kuid, kui hommik oli veel paljulubav siis stardiks säras päike jälle taevas ning temperatuur jälle üle 20 kraadi kippus minema, mis alles äsja talvest väljunutele järjekordselt vatti ja vaeva tähendas ning kui korraldajad maratonile 700meetrit lisaks olid mõõtnud oli tulemuseks jälle üle 3 ½ tunnine maraton ajaga 3.30.55, (maratonidistants sai täis ajaga 3.27.27 ehk siis ikkagi mitte mõhkugi).

See, et vanainime ei peaks kahte maratoni järjestikustel nädalavahetustel jooksma või vähemalt mitte seal midagi üritama, väljendub selles, et talvine isihias tuli tagasi ja hakkas piinama, kord on ta ühe kannika all, kord teise … kõige huvitavam on see, et piinab siis kui kõndida, või istuda (nagu teda on, on istumine uus suitsetamine … aga miks see kannikatele nii mõjub …) jooksma hakates läheb üle. Nii jooksingi veel kahele maratonile lisaks kohe otsa ½ maratoni kaunilt mitmekeseisel Tallinn Citytrailil. Oleks teadnud, et rada isegi Lätis korraldatavate trailidega võrreldes üsna tasane on, oleks suurest jooksulustist kohe paugutama hakanud ja vähe asisema aja saanud kuid hea seegi et alla 2tunni tuli.


Viimasel maikuu laupäeval sai veel lisaks ümber Harku järve joostud, 1.mail olin stardis Viljandis … ehk siis igal maikuu nädalavahetusel stardis ... ja see ongi tipp- ning saavutussportlase ja rahvaveteranvahvasportlase vahe, tipp- ja saavutussportlane võistleb manageri ja/või treeneri sunnil mõistikult ja võtab aega taastumiseks, meiesugused aga ei mõista ei puhata ega taastuda …