Vana-aasta maraton, läks nagu läks. Põhjusi ja vabandusi selleks on kindlasti mitmeid, distsipliini rikkumine reedesel sünnipäevapeol, vähene treenitus ning vähesed treeningkilomeetrid asfaldil. Treeningpäevikut vaadates võin öelda, et pärast SEB Tallinna maratoni polegi asfaldil tõsiselt jooksnud, enamus treeninguid Pirita metsa alla mõnusal ja pehmel pinnasel, nii et Vana-aasta maratoni kolmanda ringi alguses olid põlved ja sääremarjad harjumatust põrutamisest valusad ja kanged nii et mingit tuju tempot tõsta ei olnud vaid saigi vaikselt koos Pille Vennikas´ega jooksukilomeetreid nii 6:30 - 6:40 vahel mõõdetud. Kuna sel aastal oli osalejaid ligi 100, siis sellise tempoga kulgemisel saime enamuselt jooksjatest ringiga, kuid hoolimata sellest ei tekkinud kordagi mõtet, et peaks või saaks tempot tõsta. Ainuke mõte mis peas vasardas, oli, et saaks aja alla 4.40-ne siis saaks mõelda ja öelda, et „noh, miski 4 ja ½ tunniga sai ära tehtud nagu tavaliselt, mõned minutid peale“ ja see saigi täidetud. Pille läks eest ära viimase ringi alguses, kui jäin joogipudelit täitma kindlustades sellega tagalat juhuks, kui 3km joogipunktis enam jooki ei peaks olema (ja ei olnudki). Pillele enam järgi ei saanudki vaid kiire lõpuga kaugenes ta veelgi, jõudsin finišisse ajaga 4:38:50, mis andis 89 lõpetaja seas 81 koha, positiivse poole pealt võib öelda, et suurt ära kukkumist ei olnud, jooksin kõik ringid 41 minuti kanti, esimese 6,2km ringi 41.44 viimase 41.05, kiirem ring 40.20. Loodan, et Viimase Öö Unistuseks olen kenasti taastunud, et siis pehmel metsarajal mis kena valge lumega kaetud vaikselt tiksudes uuele aastale positiivsete emotsioonidega vastu astuda.
No comments:
Post a Comment