71) Seitsekümmend üks

Ainult täitsa hulludele e. Mispo Talvemaraton Vändras ja Vana-Aasta jooks

Ootamatult veidral põhjusel olin sunnitud peale Vändra maratoni tegelema tõsise sisekaemusega mistõttu jäid mõlgutamata mõtted nii Mispo kui ka Vana-aasta maratoni teemadel, kuid mitte jooksmata …

Aga et siis Vändrast – kuna käes oli juba detsembri- ja seega talvekuu siis seetõttu võis jooksmist juba rahulikumalt võtta ja nautida seda mis kaunis talvine ilm hingele pakub. Sestap siis lootsingi, et ehk on maratonirada mahamõõdetud kuskile Vändra metsa ja alevi vahele Pärnumaal – kuid ½ rada oli hoopis maanteeservas ja teine ½ natuke väiksema tee servas. Aga ega sest midagi, kilomeetrid on kilomeetrid ja need tuleb täis joosta olgu siis maanteel või metsavahel. Kuna Pääskülas olin saanud õppetunni, et egas see jooksuvorm niiväga hea enam ei ole siis seadsingi ennast tasa ja targu tahaplaanile, jälgides silmanurgast Maarikat, kes Pääskülas oma jõudu targasti oli seadnud. Kui talle lõpuks järele jõudsin kulgesime vaikses ja alalhoidlikus rütmis pea viimaste ringideni. Võitlust tuli pidada aga aeg-ajalt sadava lumega, mis raja lõpuks täitsa korraliku lumekihiga kattis ning mis ka jooksutempole mõjuma hakkas. Kuid sellest hoolimata kulges jooks tasases ja pea ühtlases tempos kuni oma loogilise lõpuni, aeg 4.09,04 oli pisut kehvem, kui Pääskülas kuid tuju sellest hoolimata poole parem …

Stamina Vana-aasta jooks kulges sedapuhku sügiseselt ja seda ka õigustatult, sellest hoolimata et detsembri juba talvekuuks ristinud olen, saabus astronoomiline talv alles tükk aega peale maratoni lõppu, kell 1911. Kulges maraton alustuseks aga veelgi rahulikumas tempos kui Vändras kuna kohe alguses panin paika, et sellest tuleb rahulik ja mõnus aeroobne treening e. sättisingi ennast jooksjaterivi lõppu ning tiksusin esimesed ringid umbes 50min e. 6.02-6.05 min/km - mõnus oli. Kes teab mis sügisene kärbes või putuk mind kolmanda ringi keskel hammustas, kas see et ühtki tuttavat nägu näha ei olnud, kellega koos joostud või lihtsalt tahtsin rutem koju saada, kuid otsustasin vaadata mis juhtub, kui tempot juurde panen … juhtu see, et vaatamata sellele, et umbes poole maa peal olin ajaga 2.11 lõpetasin maratoni alla 4tunnise ajaga, täpsemalt 3.58,18. Ei teagi miks nii läks ilm oli põhjamaisele jooksjale ilmselt ideaalne ei olnud palav ei olnud külm, vihma ka ei sadanud, super.

Aga egas nüüd see maratoni jooksmine nii hull tegemine ka ole, eneselegi märkamatult olen sel aastal jooksnud juba 8 maratoni, pean tunnistama et esialgu niipalju plaanis ei olnud, seda enam, et üks e. Viimase Öö Unistus  veel tulemas. Senine „rekord“ jäi 2011aastasse, kui jooksin 6 maratoni.