77) Seitsekümmend seitse

Endurance24

Seekord siis sedasi, et kaks eesti meest  jooksid pärast  2012 ja 2013 aastate mõõna 24tunniga üle 200km - Cris Poll 206,9928 ja Aivar Luud 204,1539 ehk kui kümnest eesti mehest kaheksa starti lähevad siis paar tükki neist ikka miskit head korda saadavad!!!

Samas, potentsiaalseid 200 ületajaid oli minu arvates stardis seitse, mõned vanad ja kogenud, kes teavad kuidas 200+ joosta teised noored ja andekad või lihtsalt andekad ja indu täis ... tegelikult paar meest  ka korralikud tormihoiatused andsid, nii et põnevust mida oodata on tulevikus veel küll ja küll.

Mina 200+ püüdma ei läinud, nagu eelmistes postitustes sai kirjutatud siis maksimum eesmärgiks seatud 195km, miinimum-miinimumiks midagi üle 188,585, rahule oleks jäänud 190+ alanud tulemusega. Seega, 169,6754 ei ole sugugi see, mille järgi Espoosse läksin.

Algas kõik tegelikult hästi, plaan oli luua esimese 6/9/12 tunniga selline puhver, et saaks teise poole mõnusalt „laiselda“ ehk esimese 12tunniga nõksa üle 100, teise poolega 90 midagi. Esimese poole plaan sai ka täidetud 12tundi ja ~ 102km koos …  kuid-kuid juba siis taipasin, et olen selle eest pisut suuremat lõivu maksnud kui plaanisin, siiski lootsin, et kuskilt  miski ehk toob uue hingamise ning valud ja vaevad mis selleks ajaks juba kehasse olid kogunenud mõneks ajaks taanduvad ning 190+ on võimalik … Eriti andis tunda korralikult ära põrutatud parema jala sääre osa, ilmselgelt olin oma lollusest alustanud jooksmist liialt õhukeste taldadega jooksuketsidega, vahetasin need poole peal paksemate ja pehmemate  vastu, panin selga kuiva särgi ning lootsin, et ehk läheb kõik paremaks … läks, aga õige lühikeseks ajaks. 15tunnil tuli peale tavapärane mõõn millest välja enam ei saanudki, endale mõttes seatud uued eesmärgid muudkui kahanesid 180+; 170,494 ,lõpuks sain pidama 4maratoni e. 168,8 juures mille ka ületasin, jäänud oleks veel vaid 100miili e. 160,9.

Samas ei taha ma tunnistada, et esialgsed eesmärgid oleks olnud ulmelised. Hollandis jooksin vihmas, külmas ja rahes 188,585. OxroadUltral, mille teine pool oli nagut Ameerika mäed sain 100miili kokku ajaga 19:34, nüüd kontrollitud kliimaga, täiesti tasasel siserajal 100miili aeg 21:31 ja 24tunniga alla 170ne … õhk oli tõesti kuiv, jõid või ei joonud, suu kuivas kogu aeg, rada oli põhimõtteliselt betoon, millele peale rullitud ca 1cm mondokate … kui tahta vabandusi – leiab, ... kahel mehel ei ole tarvis leida …

Üldiselt on nii, et kui ikka miski koht sellist valu teeb, et see kogu aeg endast tunda annab siis võiks ju lõpetada ... Samas, see kes pikamaa jooksuga või mõne muu vastupidavusalaga tegeleb, see teab, et mingil hetkel kuskilt-miskit kehas endast ikka märku annab, et hakkame jõudma oma võimete piirile, kuid igaüks kes seda tundnud on teab ka, kui „mõnus“ on seda valu ületada, olgu kas siis või tahtejõuga … Turovski teab ehk paremini, kuid inimene on vast ainuke olend maamunal, kes ise-endale sihilikult ja teadlikult on võimeline haiget tegema … see ongi üks neist asjust mis meist inimesed teeb … kas see on hea või halb või milleks see vajalik on, kas ilma selle „võimeta“ oleksime me inimestena sellised ja siin nagu me praegu oleme … kes teab, kes teab … liiga sügav … igatahes arvan, et seekord oleks ikka varem võinud boksi ära tulla, kuna mingit „mõnu“ valuga võitlemisest ei tundnud ega tunne oma pisut paistes parema jala säärejooksu vaadates veel siianigi …

Ja veel: ühe korraliku mustjassinise villis sain ka endale, kuigi see nägi üsna rõve välja ei seganud ta eriti jooksmist, kuigi tema olemasolu ma mingil hetkel aimama hakkasin, tegin tast enne tohterdamist pilti, kuid … liiga rõve …