80) Kaheksakümmend

Kaks kärbest ühe hoobiga

Kuna Viljandi järvejooksu ja Vändra maratoni toimumise ajad teineteisele nii lähedal olid siis kajastan omi mõtteid ja tundmusi ühes kirjatükis ehk ühe hoobiga kaks jooksu.

Niisiis kõigepealt siis sellest, et peaaegu täpselt nädal enne Viljandit õnnestus mul petlikult suvesoojade kuid salakavalate kevadiste ilmade tõttu Pae pargi tervisejooksu etapil oma tervis korralikult tukis keerata ehk rekordiline – aasta teine ülemiste hingamisteede äge kitarr saavutada. Olin optimistlikult ennast üsna õblukeselt riidesse pannud … neljapäeval turgutasin ja toibutasin ennast niipalju, et arvasin reede õhtul heaks üks korraliku 3tunnine rattatrenn teha. Lohutades ennast pärast pea tatist paks voodis sellega, et vat homme on laupäev siis saab sauna loobin leiliruumi eeterlike raviaroome täis ja pühapäeval ongi kõik korras … kuid nagu me teame kestab korralik nohu kui teda mitte ravida 7 pikka päeva või kui ravida siis siuh-lips ja on nädalaga läbi.

Pika vabanduse lühike mõte on see, et kui Orika soo ei oleks teistsugust vabandust välja pakkunud, miks tulemus võrreldes möödunud aastaga suhteliselt kehvemaks jäi oleks üks vabandus ikkagi olemas.

Töörahva pühal sai siis Viljandis stardieelsed askeldused ära tehtud, pisut ka spordijuttu puhutud ning uutmoodi stardipaigast ja saluudi saatel rajale mindud. Kohe alguses tundus asi kahtlane, kui nägin klubikaaslase Aivar A. selga ohtlikult enda lähedal, võtsin siis pärast esimest tõusu pisut rahulikumaks nii et Aivar vaikselt ja väärikalt kuid siiski kindlalt eest ära hakkas minema. Pärast Orika silda ja vahefinišit keerasin nagu tavaliselt omadega sohu, seda enam et enne starti kuulsin kohalikke kiitvat et nii kuiva sood ei ole nemad veel näinud! Kuiv või mitte aga igatahes täiesti tavaline iga-aastane mülgas oli see lõik ikkagi. Pärast paari ettevaatamatut sammu imes see mülgas endasse minu parema jala ketsi. Seda otsima hakates tekkis hirm kas ta üldse üles leiangi, kuid neoonroheline triip reetis lõpuks ta asukoha, pistsin ketsi jala otsa tagasi, tegin paar ettevaatamatut sammu ja jällegi jäi kets mülkasse … siis libises vaikselt kuid kindlalt, turvamehe saatel minust mööda peaminister aga minul ei olnud ketsi jalas … Leidsin ketsi pistsin jala otsa tagasi ja asusin peaministrit  jälitama (sportlikus mõttes). Meeles mõlkus hiljutine Rabajooks - et kas tõesti tõesti libiseb ta jälle mul eest … kuid ei olnud kerge temalgi, kanjonist üles jõudes tegi ta paar sammu kõndimist, sain lähemale … siis mingil hetkel oligi ta kadunud, millal ja mis hetkel tast mööda sain ei tea öelda, kuid magus revanš sai võetud … jooksu ajal mõtlesin ja ka praegu veel mõtlen, et füüsiline vorm on mul peaministri ametile vastav, aga vaata peaministri turvameheks ei kõlbaks, sest et kui oleks tarvis olnud oma ilu hinnaga tomati või muna ette hüpata või kaklema hakata siis ei oleks selleks jaksu jätkunud …

Mis siis noored inimesed peaksid sellest kõigest õppima … a) siduge ketsipatsid korralikult kinni ja b) kui tahate peaministri turvameheks saad siis peate rohkem jooksutrenni tegema!

Vändrasse sai mindud mõttega, et kui Viljandis tegelikult väga hull ei olnudki siis ehk kannatab proovida ja vaadata mis juhtub, kui panna stardist +/- 5min/km minema, seda enam, et stardis oli ka Marju Villak, keda möödunud aastal Tartu Linnamaratonil jälitades oma senise parima jooksin ja veel rohkem seda enam, et Marju enne starti ütles, et tema läheb aega 3:30 püüdma. Stardis käis pauk inimesed panid nagu tavaliselt plagama, mina nende järel. Contra lobises lätlastega ja laulis Baltimaade ärkamisest ja ühtsusest, ilm oli ilus, esimesed kilomeetrid 5+. Miskil hetkel astus rajal nagu muuseas ligi kaasvõistleja Toomas Sarapuu kes tundis huvi mis aega püüdma lähen vastasin et aega alla 3:40-ne sest et kuigi samm tundus kerge oli alla 5min/km kiirust hoida ikkagi kuidagi nagu pingutust nõudev … igatahes Toomas arvas, et ehk on ikka alla 3:30-ne ka võimalik ... hakkasin isegi seda uskuma. Mõniteist kilomeetrit saigi spordijuttu puhudes koos joostud kuni miskil hetkel sai selgeks, et 3:29:59 täna ei tule … isegi siis kui pigistasin ½ peal ühe energiageeli sisse ei läinud tulukest põlema. Ütlesin, et ma võtan nüüd rahulikumalt … 25-26-27(?) km vahel sain kätte Marju, kelle plaan sedakorda ei õnnestunud, oleks suutnud välja arvutada, et ta sel hetkel naiste III kohal on, oleks pikema motivatsioonikõne pidanud, aga ei teadnud  … pisut eespool põikas metsa vahele Kirpu, kellestki sain veel mööda … kuid siis - kuid siis hakkasin seletamatul põhjusel üha enam ja enam tajuma, et seljatagant läheneb miski mis kiirustamata kuid vääramatult vähemalt ühe pügala võrra kehvemat kohta ennustab, 6km enne lõppu silla peal möödus ...  kindlalt minust Lex Rennit, kellest täpselt poolel distantsil mati peal sammuga mööda sai astutud.

Finišisse jõudsin selle sügisese esimese lörtsi ja rahe saatel aeg 3.36,21 isiklikust jäi lahutama üle 3 ja ½ minuti ehk siis veel sel aastal tuleb veelkord riskida ja vaadata mis juhtub vahepealse aja saab mõnusalt kulgeda. Seda enam, et tõepoolest enne starti sai antud lubadus, et juhul kui nädal aega varem 100km 9.07ga läbinud Mari mind 1tunniga peaks võitma siis jätan ja lõpetan oma rahvavetaranvahva jooksja karjääri ja pühendun … ei teagi millele. Selle lubaduse tingimuste täitumine ei oleks olnudki iseenesest miski ime, Mari senine maratoni isiklik on 3.03, käesoleval aastal on ta maratone juba 3.09-3.10nega paugutanud, samas olen mina samadel jooksudel näidanud aegu 4.18/4.12 no ja mis see 4tunni piiri ületamine minu käes siis nii väga ära ei ole, täitsa vabalt oleks hakkama saanud. Seekord päästis mind Mari tagasihoidlik algus ja mu enda reibas olek, nii et olin siiralt üllatunud, kui Mari alles 17-18km meist möödus.

Pärast sai sooja vanni ja külma õlut …

Ühtekokku õnnestus maikuu esimese 3päevaga 3 medalit saada, Viljandi järvejooksu, Vändra maratoni ja enne jooksu anti veel marathon100.com 25 maratoni medali, millest ka üks totakalt õnneliku inimese pilt õnnestus Marikal teha, aitähh talle tõepoolest ...

Foto: Marika Roopärg (no tõesti aitähh noh!)