82) Kaheksakümmend kaks

Laisklemine Laulasmaal

Juba möödunud aastal, kui tänavuse aasta jooksukalendrit kokku panin otsustasin, et Laulasmaal ma täispikka programmi ette ei võta, kuna ei ole enam nii noor ja särtsakas, et nädal pärast maratoni veel neli või viis järjest otsa suudan panna. Kuid kuna kohtunikutöö või ultrapuhvetis pasta/pudru ja supi jagamine, minu kogemuse põhjal, veelgi raskem ja kurnavam on, kui rajal jooksmine, panin ennast ikkagi jooksule kirja, et vabatahtlise rängast tööst pääseda. OK, päriselt ei pääsenud pühapäeval valasin välja ühe supi ning korjasime koos Mari ja Tõnisega ca 6 km rajatähiseid võistluse lõpus ära, nii et selle aasta heateod on tehtud.

Jooksmise koha pealt sai plaani võetud, et jooksen rahulikult maratoni ning sai antud ka lubadus, et pärast kõnnin Siretiga (kes tahtis teada, millisele rängale rajale ta Rünnot saatnud on) ühe ringi veel otsa, et ultra ikkagi kokku saada.

Tehtud mõeldud, maratoniks kulus koos Marikaga metsavahel uidates 5.03,18 võitsin teda tema salakavalast plaanist hoolimata 4sekundiga, kuna spurdituhinas tormas ta finishikoridorist täiega mööda. Pärast maratoni sai niisama istutud ja oodatud ja vaadatud mis toimub ning lõpuks kui Siret ennast kokku suutis võtta läksimegi rajale, seltsiliseks saime endale veel Margo Siimumäe, kes taas maratonide kogumisega peale hakkas (mistõttu tuli rajale ilma kiibita ja lihtsalt lustist kaasa kõndis) ning kes hiljem veel ka Türisalu teeninduspunkti värvati.

 

Kaunist metsaalust ja pastat nautides möödusid kilomeetrid kui käotiivul (teadmiseks, et kägu on ka rändlind, kuid ta rändab nõnda aeglaselt puult puule, metsast metsa lennates, sestap me tema rändamist ka ei taju), kuniks kuniks tagant jõudis meile longates ja liibates järele Rünno, kes head tempot ning teist kohta hoides oli varbaga kännu või juurika taha komistades ennast tõsiselt vigastanud ning hiljem seetõttu ka jooksu pooleli jättis (kahju).

 

Meie Margoga tegime täisringi ära ning elu aeglaseim ultra 63,3 km 11.36,37 saigi tehtud. Metsa all jalutades kohtas teepeal igati õnnelikke, rõõmsamaid ja vähem rõõmsadi kuid enamasti rõõmsaid jooksjaid.

 

 

Öö hakul sõitsin rattaga läbi hämarduva Harjumaa suvilasse. Hommikul muru niites sain sääremarja krambi. Kui pühapäeva pärastlõunal tagasi Meremõisa jõudsin olid tublimad juba lõpetanud ning sama tublid viimaseid ringe võtmas. Jäädvustada õnnestus ka ultravendade Aivarite (ei ole sugulased), AA klubi jms finish.

 

 

Samal ajal laisemad juba magasid.

 

Mõned alles rassisid rajal.

 

Et siis nõksa hiljem, lõpetada.

 



Ja kui kostüümipreemia oleks välja jagatud, oleks selle saanud  Peteris C. või Rain V.

 

Mõne aja pärast tuligi rajale, rajatähistus mahavõtma minna ning hiljem Meremõisa tagasi jõudes oli laager kui võluväel juba kokku korjatud. Tõnis metsa-alt üles otsitud noad ja käärid üle antud Mari kodule lähemale viidud oligi selle aastase Laulasmaa Ultraga kõik … Edasi Pärnusse Võidupüha maratonile … .