04 August 2014

85) Kaheksakümmend viis

"Cesis ECO Trail" Ultra Marathon


Kuna lätlased käivad Laulasmaa Ultral ja VÖU-l suisa bussitäite kaupa ega siis saa meigi kehvemad olla, mistõttu reede 01.08 õhtupoolikul alustas terve suur autotäis ultrajooksusõpru ja taustajõud Tallinnast teekonda Cesise (meie keeli Võnnu) poole. Pärast lühikest tankimispeatust Pärnu Mac´is ning teeäärseid burksiputkasid loetledes jõudsime Cesisesse parasjagu just selleks ajaks, et  majutuskohas üks hea keretäis kotlette ja kanakastet riisi ja tatraga ära süüa ning õhtusöök magusate kookide, mahla ning teega lõpetada. (Selle kohapealt peab küll ütlema et korraldajate poolt organiseeritud võistluseelne majutus ja toitlustus ületas igasugused ootused. Teada oli, et ööbimiskohaks on internaatkool, mistõttu arvasin, et ehk leitakse jooksusõpradele 1x2m, lapike võimlapõrandale laotatud mattidel vms. mistõttu pakkisin kaasa nii magamiskoti kui ka magamismati. Kuid tegelikkuses saime ööbida kooli ühiselamu tubades koos pea kõigi mugavustega. Nii et Cesisel võib olla potentsiaali suisa ultramaastikujooksu MM/EM korraldamiseks, kuna nii ööbimist kui toitlustamist saaks sellise koostöö jätkumisel üsnagi hõlpsasti ja vajalikul tasemel korraldada).

Pärast õhtusööki tegime tiiru Cesise peal ning siis tuttu. Ilmselt magasin ka, kuna kui esimest korda kella vaatasin siis üllatusin, et kell juba nii palju on kuid samas lubas see veel ka paar tunnikest magada. Nimelt start jooksule anti kell 0500, mis tähendas tõusmist enne kukke ja koitu ja lüpsjaid kella 0400 paiku. Pressisin näost sisse paar kaasa võetud pannkooki, banaani ja kirsimahlajoogi ning siis oligi juba aeg niikaugel et jõuda Cesise keskväljakule, vabadussõja mälestussamba jalamilt algava 80km ultramaratoni starti. Veel üks pilt mälestuseks ja teele.
Foto: Siret Ruul
 



Jooksuraja kohta tuleb öelda seda, et meenutas ta väga rattamaratonide radu, oli nii singlit ja metskitse radu, külavahe- ja metsateed, mustikametsa ja tihnikut ning kahtlasi purdeid … kuid arvatavasti ei leia Ivar (Tupp) ka Haanja100 rattarajale sääraseid seinu, millest üles ronida ning järske laskumisi millest alla kukkuda.

 

Fotod: Evita Zarina
 



Kuid seda kaunimad olid vaated Koiva jõe kallastelt

 

 
ja seda kibedamad olid kõrvenõgesed radadel ja tihnikutes millel enne jooksjaid vast ainult salaküttide ja –kalurite jalg astunud. Eriti uduselt jäi meelde kohaliku suusakuurordi nõlvadele tõmmatud rada … ikka laskumisnõlvast üles ja teiselt poolt alla järgmisest üles ja jälle alla … Kui siin varem kirusin, et mis põrguline see stardi nii varaseks sundis ajama siis tegelikult tuleb veelkord kiita orgunnarite ettenägelikkust, sestap et esimesed 4-5tundi kulgesid suhtelises jaheduses nii et isegi külavahe tolmuteedel oli täiesti talutav joosta, kella 10-11 oli päike aga väljas ja neil harvadel, kuid seda valusamatel kordadel kui metsa alt välja sai, peksis päike oma kiiri nii näkku kui pähe, nii et ei olnud mõnusamat hetke kui sai ennast rajale jäänud ojasse pikali heita … paar minutit pärast seda oli päris hea joosta, kuniks päike riided ära kuivatas ja jälle kõrvetama hakkas.

Kui nüüd midagi ette heita siis seda, et joogipunkte oleks võinud üks vast lisaks olla ja seda just 34km ja 60km vahepeal sest et need 26km kuivatasid joogitagavarad ikka tilgatumaks nii et 60km TP-s ei olnud parimat asja, kui suvesoe tühipaljas vesi, mis maitses suisa magus.
Ja sedagi tuleb märkida, et päris paljud eksisid rajal ikka korralikult ära, mõned tegid suisa 11km soojendusringi (nagu juhtus reisiseltsilise Kaidoga) Minagi panin viimasel 20km kahel korral õkva-prõlla talumehe hoovi e. siis raja tähistus olek võinud parem olla. Kui sa ikka kogu aeg jalge ette pead vaatama, et varbaid kivi või juurika pihta mitte ära lüüa (ilmselt ei saa jälle tükil ajal sandaale kanda) siis on valgeid lindikesi puude okstel aeg ajalt raske silmas pidada.

Enda jooksu analüüsides siis … tahtsin ja arvasin, et ehk 10tunniga saab ta läbi. Pidasin sellest graafikust kinni kuni 60km-ini, kuhu jõudsin ajaga ~7 ½ tundi. Kuid viimasest 20kmist kujunes tõeline kannatuste rada kus ma siis zombina edasi tatsates kahel korral rajalt eksisin ja tagasiteed  pidin otsima ning kus mind lõpuks ka tõsine vedelikupuudus kimbutama hakkas, nii et viimase lonksu vett alles siis kui finiš paistma hakkas ära tihkasin juua. Jõudsin kohale ajaga 10:19.09 e. siis pea 20minti hiljem soovitust; 134 lõpetaja hulgas 44koht, õiglane vast oleks olnud 50+ koht, arvestades seda, et jooksu alguses rajalt eksinutest ainult üks minust lõpuks mööda sai. Sõrmede peal arvutades paistab et 16km TP-s olin ~70nes, 60km TP ~ samal kohal kus lõpetasin e. siin pean ennast kiitma et oskasin jõudu enam-vähem ühtlaselt jaotada, ainult lõpp jätab veel pisut soovida. Ekslemisele kaotasin vast 5minti, löök moraalile ja motile võis olla suurem või hoopistükkis positiivne, kuna minu ekslemiste ajal minust kolm kaasvõitlejat, kellest 60km teeninduspunktis salakavalat möödunud olin, minust omakorda jälle mööda said, neid jälitades sain mööda kahest neist kolmest ning veel kahest võitlejast kuid üks kolmest – leedukas jäigi kätte saamata (Saite aru, mina küll ei saanud?!). Vedeliku puuduse käes vaeveldes kiskus süda valusalt krampi, kui möödusin ööbimispaigast … kas siis tõesti oleks olnud raske kokatädi veepangega teeäärde panna, valus oli ka see, et rada just seal ka linnasüdames asunud stardi/finiši alast kaugemale keeras … kuid lõpuks kohale ma jõudsin tehes pildi peale jäämise puhuks suisa mõned jooksusammud.
Foto: Siret Ruul
 
Finiš anti vist vett ja veel midagi, kaela riputati medal kuid rohkem ihkasin ma oma Borjommi, mille ka kätte sain. Rajalt eksinud Kaido jõudis kohale 20minutit hiljem, olles seejuures 16km punktis minust taga pool üle 50minuti nii et raja puhtalt läbimise korral oleks ta aja isegi vast et alla 9tunni või pisut üle 9tunni saanud. Kolmas jooksusõber säästis tervist selleks, et meid kõiki pärast suplust Läti meres ja Pajuksi sealiha burksi elusalt ja tervelt koju tagasi tuua.

No comments:

Post a Comment