100) Sada

190,668 ehk 192,668 ehk miks peab inimene endaga selliseid asju tegema …

Nüüdseks on juba rohkem kui nädal möödas 2015aasta 24tunni MM/EM-ist Torinos ja asjad nõndapalju selginenud ja tahenenud, et võib ühtkoma teist ka kirja panna …

 

Igatahes pärast kohtumisi ja lahkuminekuid ja taaskohtumisi oli Eesti ultrakoondus 11.04 kell 1000 Torinos, Ruffini pargis asuva Primo Nebiolo (Aivar teadis rääkida, et tegemist oli IAAF-i kunagise presidendiga)  staadioni kõrval 2015aasta 24tunni jooksu MM/EM stardis, kaheksa meest ja kolm naist. Kõlas pauk ja veelkord pauk ning diktori emotsionaalsete sajatuste saatel läks kokku 300+ jooksjat  teele …

 

 

läksin ka mina, meeles mõlkus unistus 200 kilomeetrist  mille saavutamiseks minu arvutuste kohaselt peaks esimese 12tunniga vähemalt 105km kokku saama, mis iseenesest ei olegi ju raske 6.51 min/km ja kohal. Kuid-kuid, kuigi hommiku kell 1000 oli veel suhteliselt jahe siis kella 11-12 tõusis kevadine Itaalia päike pilvitusse taevasse ja hakkas kuumutama … ei kuumutanud küll palju, kuid maksimumiks olla mõõdetud 23 kraadi, ei olegi ju nii hull aga aprillikuisest Tallinnast tulnule piisavalt palav, et ennast mitte liiga hästi tunda. Lisaks sellele osutus staadionile viiv tunnel üsna järsuks nii et see endast ka kõndides võttes tunda andis, hiljem tuli ka sealt laskumisel kõnnile üle minna…. Kas neil või mõnel muul põhjusel saabus esimene nõrkushetk ja mõõn (mis tavaliselt 13-14tunnil ennast ilmutab) mul juba kuskil nii 9-10 tunnil nii et planeeritud tempo langes pikemate boksipeatuste tõttu tunduvalt ja 12 tunniga sain kokku enam-vähem 102,6 km ehk tunduvalt vähem kui planeeritud. Tegin siis ka pikema peatuse ning Aveli V. lahkel kaasabil (hiiglama suured tänud temale) keetsin endale kokku vägeva energialaksu kohvi – meega … sellest laksust jagus pea neljaks tunniks mil kilomeetreid reipalt alla 7minuti jooksin … olin suisa nii väge täis, et esimese ringi pärast pikemat peatust ja ketsivahetust ilma kiibita panin … (unustasin kiibi uuele ketsile ümber tõsta, sestap ka pealkiri 190,668 ehk 192,668). Nagu öeldud kestis energiakohvilaks pea neli tundi siis hakkas kõik jälle allamäge minema, külm hakkas ja paha hakkas … paha hakkas seetõttu, et staadionivalgustuse trafo või alajaam või mis iganes läks kahel korral põlema ja eritas vänget ja vastikut suitsu … staadionilt kadus ka elekter, kuid kiibimasinatel oli õnneks sõltumatu elektrivarustus … tegin Anneli lahkel kaasabil veelühe energiakohvi laksu, lisaks sain Rain S.-ilt, kes selleks ajaks juba jooksupalaviku tõttu rajalt maha oli sunnitud tulema mõned kofeiiniga energiageelid, nii et kuidagi viisi pidasin aovalguseni vastu kui siis helgemaks valgemaks ja soojemaks hakkas minema ning sai selgeks, et kui nõksa ikka veel pingutan saan miinimumeesmärgi ehk 190nega algava uue isikliku kokku ja nii juhtuski. 

Lisaks energiakohvilaksule tarvitasin jooksu ajal, korraldajate poolt pakutud, cola jooki, jääteed, vett, küpsised ja banaanid ja isegi pasta ei maitsenud eriti, aeg ajalt pressisin endale sisse kodumaised HoneyPoweri geele, maitsesid küllalt head oli kaasas ka mõned Endurosnack geelid, kõiki ära ei kulutanudki, iga 2 tunni tagant pistsin suhu kaks soolapulka ehk soolakapslit … jooksu viimasetel tundidel sain tuge kaugelt kodunt kaasa veetud Värskast, tühipaljast veest või spordijoogist ei oleks osanud vist lugu pidada … pärast jooksu tundsin ennast ikka üsna kehvasti, kahtlustan et sain samuti jooksupalaviku, pulss tagus 96lööki minutis aga ei higistanud, ei jäänud midagi muud üle, kui pista jalad külma veega bideesse ja laotada õlgadele külm rätik, pidulik lõputseremoonia ja õhtusöök jäi minu poolt osalemata ... miks peab küll inimene endaga sellised asju tegema, mõtlesin.

Seda üllatavam oli aga esmaspäeva hommik, pärast paar kanget sammu oli jäsemete liikuvus superrahuldav, trepid nii üles, kui ka alla alistusid probleemideta … ainult et väsinud oli olla natuke. Esmaspäeva hilisööl vastu teisipäeva varahommikut koju jõudes nägin ära ka esimese osa Troonide mängu 5. hooajast. Edasi kuni põhimõtteliselt laupäeva õhtuni, mõned aktiivsushood välja arvatud, tegelesin söömise ja magamisega, suisa hirmuäratav on kui palju võib inimene süüa … praegu enam niipalju ei söö ja ei maga ka …

Mõistus ütleb, et üle 190km tulemus on igati OK, kuid emotsionaalselt ei ole sellega veel leppinud, sõrmede ja varvaste peal arvutades ja analüüsides olen jõudnud äratundmisele, et ega ma selleks 200ks see aasta veel valmis ei olnud, ideaalsete tingimuste ja raja korral oleks ehk 195/6 kokku tulnud, mitte rohkem … rõõmustab Aivari ja Crisi järjekordsed +200 tulemused,

 

ootus oli, et paar meest ehk veel on selleks võimelised, kuid ei olnud, mis teha, tuleb edasi üritada …