116) Sadakuusteist

Mis untsu läks e. VÖU

Aastavahetusel toimunud VÖU-le läksin kindla soovi ja tahtmisega et 12tunniga 100km läbitud saaks, et nagu märk maas ja 2016aastal siis pisut normaalsemate inimeste hulgas aastavahetust pidada … seda, et asjad päris nii minna ei saa oleks pidanud välja lugema VÖU-le eelnenud pikkade pühade ja pühade eelselgi ajal ning pühadevahelgi toimepandud distsipliini rikkumistest, langenud moraalist ja kahanenud tahtejõust. Kindlaks ohu märgiks oli see, et isegi 29.12 mul miskit ärevust hinges ei olnud ja isegi mõtteid ei tekkinud mida selga panna ja kuidas sellest kõigest kuiva nahaga välja tulla. Igastahes 31.12. Meremõisa jõudes olid lätlased juba kohal ja laagris käis tihe sebimine, õues oli külm, bussis soe. Kui veel enne starti arvasin, et pärast paari/kolme ringi saan riideid seljast pisut vähemaks võtta siis selle jooksu jokkeriks kujunenud külm arvas teisiti, suisa nii teisiti, et hoolimata alla pandud soojast pesust ja üle põlve põlvikutest ja alla põlve jooksupükstest tungis pakane ikkagi põlvekedreni välja ja ajas sammu kangeks ja lühikeseks. Ilmselt kulutasin külmaga võitlemiseks rohkem energiat kui alla laadida ja läbi seedida suutsin nii, et 6 ja 7 tunni vahel mind tõsine mõõn tabas ning mu plaani 52+48=100 ümber lükkas. Vaimse vägivallaga sundis ennast mingil hetkel plaani kinnipüüdmise tempoks, kuid 1 ½ tunni pärast lahkus ka vaimujõud, seda enam et teises motivatsioonipaketis olev motivatsiooni muutuja juba pea 10 ringi maha jääma hakkas.

Niisiis tulidki vanad head ajad meelde, kui ½ ringi kõndida sai et teine ½ joosta ja vahepeal puhvetist miskit meelepärast suhu pista andis, kuid ega sellest tuju paremaks läinud. Kokku tuli hädised 94,2 km … ehk siis sel aastal tuleb ikkagi uuesti proovida.