121) Sadakakskümmnedüks

Ultraintervalchallenge.com 2016.a. märts

Nagu pärast möödunud aasta oktoobrikuist Ultraintervalchallengit öeldud sai, et tahaksin 24tunni jooksuks ettevalmistusperioodil sarnast kurnavat katsumust paaril korral  veelgi ette võtta …  nii juhtuski, et nagu tellitult ja igati sobilikuks ajaks kutsusid Rootis ultrajooksuentusiastid netiavarsutes inimesi järjekordsele ultrachallengile 19.märtsil ... tehtult ja mõeldult nii see treeningplaani nagu valatult sobiski.

Ja eks ta tõsi ka on, et lihtsalt niisama iseseisvalt, ilma mingigi välise motivatsioonita poleks ise ka kõige parema tahtmise korral sarnast treeningut läbida viitsinud. Nüüd aga oli vaheaegadel vähemalt tegemist, laadisid jooksuandmeid alla, vaatasid mis teised tegid ja millest kirjutavad, telekast tuli kergejõustiku sise-MM jne jne.

Mis siis sel aastal teisti läks ja mida sellest kõigest õppida, ... aga seda, et …

eelmine aasta üritasin ennast kuni challengi alguseni kell 0100, tegevuses hoida, kartuses et kui magama jään siis üles ärkamine ja käima tõmbamine eriti raskeks osutuda võib … mis lõppes sellega, et teleka ette pisut enne starti tukastama jäin ning sellest ärkamine ja enda käima tõmbamine eriti raskeks osutus.

See-aasta võtsin kätte ja keerasin teadlikult kella 2000 paiku ennast sohvale kerra ja jäin Tiibeti munkade sajatuste saatel päris täitsa kohe ametlikult magama. Magasin kuskil nii 3 ½ tunnikest, tundsin ennast küll uimase ja väsinuna kuid kella 0100-ks olin kenasti vajalikud ettevalmistused ära teinud, üles ärganud ja ennast käima tõmmanud …

Plaanid seadsin endale sellised, et kuna trenn peaks simuleerima 24tunni jooksu, siis võiks kokkulõppeks keskmiseks liikumiskiiruseks tulla 7.11 min/km e. sobivasti 200+ 24tunniga (80km, ~ 9 ½ tundi), alguses kiiremini siis aeglasemalt, vaheldumisi taktikalist kõndi ja sörki ja nii see läks …

Itsy Bitsy Spider

Ultraintervalchallenge 1. etapp, (teemaks „jooksumantra“) viis mind uinunud Lasnamäel mööda kergliiklusteid kõigepealt 2,5 km Lauluväljaku poole siis tagasi kodu poole ja edasi Muuga - ja tagasi kodupoole. Täiesti mittemidagiütlevas käändes jooks v.a see, et kell „ÜKS ÖÖSEL“ (Hinckuse häälega).

Mantraks valisin mõtte, et „sa suudad rohkem kui sa seda endale ette kujutad“ … isegi kell „ÜKS ÖÖSEL“ (jällegi Hinckus) jooksma minna.

10,44 km, aeg 1:10:50

Ultraintervalchallenge 2. etapp, (teemaks „kelle/mille eest või pärast ehk miks sa jooksed“) … jällegi kuidagi mittemidagiütlev jooks mööda sügis-talviseid jooksuradu koduümbruse kergliiklusteedel.

Olles jooksuringilt tagasi näitas telekas parajasti just sise MM-i meeste 1500m eeljookse … nad jooksid seal kiiresti, ma nii kiiresti suuda, seetõttu jooksen aeglasemalt aga see-eest kaua ning siis ehk õnnestub kaugelegi jõuda …

10,06km, aeg 1:08:50

Ultraintervalchallenge 3. etapp  (teemaks „sa jooksed, naerata rõip“) … oi see oli ilus, aasta viimane talvepäike säras taevas, räästad tilkusid, varesed laulsid nii et teisi linde ei old kuuldagi, naeratuse kiskus näole … siirdusin metsaradadele, mis olid jääs nii et joosta neil suurt ei saanudki.

Kohe algab kevade ... mis tuligi ... tuisand teega ja kattis jõed ja järved jääga.

10,22km, aeg 1:15:51

Ultraintervalchallenge 4. etapp (teemaks „jookse - muusika“) …  päike säras endiselt taevas, hommikusöök sai söödud, silm säras, karv läikis … mõtlesin et vaatan mis juhtub, kui tempot tõstan … jooksu ajal suurt miskit ei juhtunudki, kuid kui tagasi tuppa jõudsin, tundsin, et olen ikka täitsa väsinud … coca-colat juues mõtlesin minagi, et milline see õige jooksumuusika oleks … leidisin, et Editorsi „Papillion“, The Orbi - Toxygene (7"edit) , The Cure-i - „Disintegration“ ja isegi Köögi – „Loskutovi tippmark“ … ja paljud teisedki lood on sobilikud erinevate pikkuste, intensiivsuste ja meeleoludega jooksuradadele.

10,08km, aeg 0:55:08

Ultraintervalchallenge 5. etapp (teemaks „millise energia pealt sa jooksed, mees“) … pole miskit öelda, Coca-cola see on üks imehea spordijook vähemalt ultraspordijook küll, väike risotoports ka veel kõrvale ning challenge võis jätkuda … aga tegelikult hoolimata sellest, et suhteliselt reipalt teele läksin oli juba üsna tüütu joosta … sellest üle saada aitas teadmine, et kui koju jõuan teen endale musitkasuppi … mis küll puhas suhkur on aga see-eest mustikamaitseline … andis energiat ja tegi seest soojaks.

Hot Power ...

9,99km, aeg 1:05:29

Ultraintervalchallenge 6.etapp (teemaks „jookse naturaalselt“) … hoolimata kõigest heast ja paremast millega ennast turgutada sai, ei maitsenud see jooks enam üldse kuidagi … uni tikkus silma, eksistentsiaalsed muremõtted, et kellele ma nüüd mida ja miks tõestan, kellele seda vaja on, mingi sportlane oled või, ei no kamoon mees, kebi magama või vaata telekat, kangelane, ausalt noh … vat sellised tegelikult üsna mõistlikud mõtted peas keerlemas, neid üsna selgelt ja valjult oma peas kuulamas, kuid täielikult neid ignoreerides tõmbasin dressid selga, ketsid jalga, paelad kinni ja läksin õue … samad mõtted selgelt ja valjult peas edasi kumisemas, jooksin masinlikult, ennast neist mitte häirida lastes oma 10km ära … minust kui "ühest" oli saanud ilmselt „kolm“ – keha, vaim ja keegi kolmas, keegi, kes oli keha ja vaimu vahel ning kes tegutses omaette, sõltumatult ning kes/mis ei lasknud mõtetel keha juhtida jooksuraja asemel magamistuppa ning mis/kes ei lasknud väsinud ja kurnatud kehal talutada või jätta raskeid mõtteid täis pea magamistuppa või teleka ette röötsakile sohva peale lebama …

10,08km aeg 1:17:27

Ultraintervalchallenge 7.etapp (teemaks „jookse kambaga“) … juba õpitud vilumusega läksime kolmekesi üks ja tegime selle eelviimase etapi ära …

10,28km aeg 1:09:21

Ultraintervalchallenge 8.etapp (teemaks „armasta jooksu, rõip“) … eks see lõpp on tegelikult ikkagi nagu kergem, kui pea-aegu kõik, kuigi kilomeetrid ei täitunud ega täitunud kuidagi, uni oli ja pime ja mõistlikud inimesed peavad St.Patricku nädalavahetust pubis ja … aga jällegi kolmekesi üks sai seegi jupike tehtud, enam ei olnud muud võimalustki.

10,06km aeg 1:18:33

Kokku 81,21km ajaga 9.21,30 keskmine liikumiskiirus 6.54,9 min/km.

Nii suurt ärakukkumist nagu eelmine aasta, kui viimasele etapile üle 1 ½ tunni kulutasin ei tulnud, ilmselt see-tõttu, et enne algust pisut kuid siiski magasin, ehk siis kui 24tunni jooksudele minna tuleb enne korralikult välja magada ja isegi kui und ei tule peaks seda igal võimalikul juhul üritama. See on nagu sõjaväes, nii kui miskit parasjagu teha ei ole aga võimalus tekib, nii kohe silm kinni … challenge ajal, etappide vahepeal ma silma looja teadlikult ei lasknud ja ei soovita teistelegi sest, et kes 24tunni jooksu aega kuidagi väikese uinakuga seostab, see mõtleb valesti, uinak peaks olema viimane õlekõrs millest kinni haarata, kui raskeks on läinud, põhimõtteliselt kui valikus on kas uinak või surm. 

Ultraintervalchallenge on oma olemuselt palju leebem kui tõeline 24tunni jooks, kuid pea kõik valud ja vaevused mis sind 24tunni jooksus tabada võivad, tulevad peale ka challenge ajal, kuid seda palju leebemal kujul. Samuti on sul    1 ½ kuni 1 ¾ tundi aega, et vaevusetele ja valudele ja ebamugavustele ning muremõtetele lahendus leida, olgu selleks siis surakas kohvi meega, Coca – cola, kuum puljong, uus puhas ja kuiv särk, soolakapsel või mis iganes … ma ei usu, et sellisest treeningust oleks kasu füüsilise jooksuvastupidavuse arendamisel, pigem peitub tema väärtus vaimujõu tugevdamisel, kui väsimuse, kurnatuse ja käegalöömise foonil leiad sa selle miski, mis sind edasi liikumises hoiab, ja sa saad teada, et see miski on sinus kuskil olemas … ilma sellise kogemuse või ka meeldetuletuseta võibki juhtuda, et võistlustel, olles tunni või nõksa rohkem sügavas augus olnud, hakkadki arvama, et sellest ei ole enam võimalik välja tulla … aga tegelikult on.

Let the healing begin ...