135) Sada kolmkümmendviis

Onu juubel "75"

Teagi kas maraton on tädi või onu, pigem ikka onu. No igastahes on nii, et nädalavahetused mööduvad tänapäeval rohkem maratoniradadel kui suguliste ja hõimlaste sünnipäevadel, juubelitel ja tänu taevale ka matustel. Sedakorda aga oli nii maraton kui juubel üheskoos ehk minu Maratonionu sai "75". Enne starti ennustas Ivar, et jooksen 3.59,43-ga parandasin et 3.58,58-ga sestap et selline oli ka plaan. 

Erinevate jooksusõprade seltskonda katsetades jõudsin finishisse aga hoopistükkis ajaga 3.53,38. Süüdistada selles saab aga Pääskülas erandkorras saada olnud liighead rada, mida vaiksel laupäeval vaikselt kulgedes kõik selleks tegi, et teise pooliku ikka kiiremini saaks tehtud kui esimese. Aga kahjuks ei olnud kõik nii lilleline kui esialgu paistis sest et 9.ring kuidagi eriti raske tundus ükski lihas jalas ei tahtnud eriti liikuda mis ilmselt siiski pisut külma ilma süüks võib ajada, kuid 10.ringi alguses nägin silma nurgast konkurenti lähenemas, nii et ajasin pulsi punasesse ja sammu pikemaks ja kõrgemaks nii et viimane ring jälle jooksu moodi välja paistis.

Ehk siis Pääsküla 14.Rabamaraton ei olnud õnneks üldse mitte selline kui seda oli Otepää-Tartu maraton mis ei tahtnud ega tahtnud kuidagi lõppeda ja arvatavasti oli raskeim 4tunni alistamine mis tehtud on. Ehk siis vaatamata 75-le maratonile ei tule 4tunni alistamine jätkuvalt kui heljudes vaid ikka pingutust nõuab ... aga samas ega üksi asi mis 4tundi kestab või tegevust nõuab kogu aja ka ühtviisi mõnus saa olla ... 

Mis juubel see ilma kartulisalati ja viineripõrsastega oleks.