03 October 2017

137) Sada kolmkümmendseitse

Lofootide jäine põrgu.


See kõik juhtus juba niivõrd ammu, et keegi seda üldse mäletaks kuid mina mäletan seda ilmselt elu lõpuni kui kõige rängimat katsumust oma elus.
(Miks ma sellest varem ei kirjutanud siis põhjuseks see, et olin vahepeal oma arvutit ja seal olevaid mälestusi täielikult kaotamas ... kuid kui asjatundjad suutsid mõni aeg tagasi arvuti korda teha ... siis ajaloo taastamine on aga siiani pooleli)

Aga tõepoolest Lofootidel leidis aset tõeline jää ja lume põrgu ja seda juuni kuus.
Algas kõik tegelikult hästi, nimelt Bodost Lofootidele - täpsemalt Solvaeri lendamiseks olin tellinud endale eralennuki koos kus olid peale minu kapten, tüürimees ja reisisaatja ning hunnik posti. Kokkuhoidliku lennureisijana lendasin Tallinnast, läbi Oslo ja Bodo nii, et Bodosse jõudsin kõige hilisema lennuga peaaegu et südaööl ja sealt edasi Solvaeri esimese lennuga koos kukelauluga kell 0425. Vahepealsed tunnikesed jalutasin Bodo vaatamisväärsustega ja limpsisin ühe hirmkalli ~7.5eurtsi õlle ühes paljudest väikelinna kõrtsudest, mis terve päeva – e. polaarpäeva lahti olid ok, olid kuni 0430 ja seda ka keset nädalat ja kliente jagus.


Varahommikul (ainsa reisijana nn. postilennul) Solvaeri jõudes karjatasin facebookis, et hea oleks kui rada üle lumiste mäetippude ei läheks aga saatus tahtis teisti.



Kuni motelli sissekirjutamiseni seiklesin Solvaeri kivste kaljude vahel arvates, et kui rajad nõnda raskel maastikul saavad olema on tegu ikka igati hullumeelse ettevõtmisega arvestades, et seda on 50miili e. 80km. Asjad imekauni vaatega motelli ära pannes läksin linna rentisin ringiliikumise kergendamiseks jalgratta, (Mõnes Ida-Euroopa riigis oleks selle hinna eest ehk isegi väiksema auto rentida saanud.) ostsin head ja paremat ja kallist toidukraami millega ennast laadida ja lebasin ja lõdvestusin. Päev enne starti jagati stardimaterjalid stardieelsel hommikul jagati jooksu peakorteri hotellis hommikusööki, pärast mida veeti poolhullud Lofootide Viikingite muuseumisse starti. (Täitsahullud e. 100miili omade start toimus päev varem ja hoopis kaugemal.)






Stardis päike paistis ja kõik oli vinks-vonks rada eriti tähistatud ei olnud sestap pidigi osalejatel oma GPS kaasas olema. Esimesest mäest üles ronides arutlesin endamisi, et kui asjad nii lähevad siis läheb ikka raskeks küll... ja oi-oi läks, sest et esimene mägi ei olnud üldsegi mitte see mida kohalikud ja korraldajad mäeks peaksid. Kuid vaated olid seda võimsamad ... kahjuks segas seda ilu mul nautimast minu kõrgusekartus nii et mereäärsel kaljul turnides hoidsin pingsalt alla mäslevasse laintevoogu vaatamisest vaid keskendusin lühikesele jupikesele kindlale maale enda ees. Mida edasi rada läks seda lumisemaks rajad muutusid. Kuigi need mäed seale ole eriti kõrged siis seda järsemad nad on ja kuna nad asuvad ka niipalju põhjas siis selle 400-600 tõusumeetri peal on võimalik kogeda kogu kunagi geograafia tunnis õpitut, kus tihedam kuusemets asendub, kiduramate puudega siis tuleb ainult sammal ja kivid ja äkitsi ongi su ees lumine tõus mille lõppu ei ole näha.







Tuleb muidugi tunnistada, et mitte kogu rada ei olnud kividel, kaljudel turnimine arvatavasti nii 20km kulges ka külavaheteedel ja rannikuäärsel asfaldil kuid nendel lõikudel tegelesin edasiliikumisega sestap et mägedes olin kohalikega võrreldes ikka täitsa äpu. Mäletan, et raja keskosa lausikumal pinnal püüdsin kinni eesjooksva kaasvõitleja kohaliku naisjooksja Rakeli, isegi tõusust üles minnes suutsin ta enda taga hoida ja seda arvatavasti just seetõttu, et olin keskendunud enda ees olevale tõusule, et mitte alla vaadata, kuid kui hakkas laskumine siis kepsles ta kui talleke mu eest minema. Viimasest mäest hakkasime alla minema peaaegu et koos, tema vast 1/2minutit varem, kuid finishis oli ta tervelt 12minutit minust ees. Lohutuseks endale jäi mu selja taha võistleja, kes oli mu ees eelviimasel lumisel tõusul (see pisike täpike seal pildil) ja kelle ma viimasel kinni püüdsin ja kes omadega ikka täitsa läbi oli. Rajal pilte ma suurt ei teinud viimaste mägedeületuste puhul mõtlesin, et võtan telefoni välja ainult juhuks, kui on tarvis, et korraldajad mulle helikopteri järele saadavad sest et kuigi mu ees olid ligi 100 võistlejat (enamik neist lühikese 24km omad) alla saanud siis kuidas nad seda tegid jäi mulle ja on siiani arusaamatu jah kuid alla ma sain kasutades 6wheel drivingut alustades küünarnukkidest, seljast, tagumikust ja lõpetades jalgadega. Kogu seiklus võttis mul aega 14tundi55minutit mis teeb keskmiseks tempoks 11min08sek/km ning on kõige krdi raskem asi mida ma eales teinud olen ja nii see ka jääb! Aga kuna te nagunii ei usu kui raskse see oli siis vaadake lihtsalt pilte ja minge nende kaunite vaadete ajel kohe 100miili distantsile.








No comments:

Post a Comment