Haanja 100, jala.
Õpetuseks noortele, meenutuseks vanadele – ega ikka nädal pärast maratoni, olgugi, et joostud pehmel lumel ja targasti, 100km ultrat mõnus joosta ei ole.
Haanja 100 meenub ainult pimedus, ok see ka et vahepeal sai joostud. Pime oli reede õhtul, kui ööbimispaika Ööbikuorus jõudsime, pime oli stardiettevalmistusel ja stardis ja pime oli ka kui lõpetasin. Kohe alguses oli selge, et mõnus see olema ei saa, kõik häiris, asfalt häiris, tõusud häirisid, konarused ja juurikad metsarajal häirisid ja häiris see, et lund oli vähe :0). Enne starti planeerisin maksku mis maksab kasvõi 15tundi aga 100 ma ära jooksen. Taktikaks valisin üritada joosta ringe 50 ja 55min vahel, 6ringi ja 11ringi kõndida ning oodata millal tuleks küll peale mõnus jooksutranss, kuid seda ei tulnud ega ei tulnud, küll tundsin et varvas hõõrub, küll tundus, et kohe kohe tulevad krambid, küll see et särk on vastikult märg. Pärast viit ringi vahetasin jalga suvisema koega maastiku jooksujalatsid – oli parem, panin selga kuiva alussärgi tuju ja olemine läksid nõksa paremaks kuid tempot pidin ikka jõuga hoidma, pärast kümnendat ringi vahetasin veelkord särki ja jakki, kuid jooksma pidin ikka jõuga. Aga hea oli see, et pärast käimisringe tempo eriti ei langenud ning arvasin, et 13:30 tulen koju, läks pisut paremini 13:17:41, arvan, et ilma Gröönimaa maratonita oleks vast tunnikese kiiremini saanud, kes teab, eks see selgub järgmisel aastal. Kui detailsemad andmed tulevad eks siis saab ka jooksust parema pildi.
No comments:
Post a Comment