Tahte triumf
Kui seekordne Otepää-Tartu maraton lühidalt kokku võtta siis tuleks seda nimetada „Tahte triumfiks“, „Korra ja enesedistsipliini võiduks“ sestap et kui stardile järgnenud kilomeetritel vanemaid mehi ja nooremaid näitsikuid hulgakaupa muudkui mööda surus, vaatasin mina mida pulsimõõdik näitab, hoolimata sellest et hing ja keha tahtis neile järele ja möödagi saada.
Mõne aja pärast pulss stabiliseerus nii 140 löögi juures, tõusudel lubasin sel tõusta 145 kanti ning jätkasin jooksu kahe näitsiku taga kes aega-ajalt lähemale tulid siis jällegi kaugenesid, mingil hetkel taipasin et jooksen eel-viimasel kohal, kuid ka see ei murdnud mu vaimu vaid jätkasin varmalt pulsi jälgimist kuna kahe nädala pärast toimuvat Täby 100miili jooksu silmas pidades olin otsustanud, et võtan seda maratoni, kui pikka ja aeroobset treeningut. Jootmise ja energiaga varustamise pärast sel aastal muret ei olnud, vabatahtlik Kai „hooldeautoga“ rajal kandis selle eest suurepäraselt hoolt.
21,1 km peal olin ajaga umbes 2t ja 17min siis otsustasin, et kuni Tatra tõusuni võtan veel rahulikult ning selleks, et trennil ikka trenni maiku ka oleks lasen pulsi vabaks ja jooksen trenni mõttes oma Otepää maratonide kiirema Tarta tõusu, mis ka õnnestus. Pärast seda võtsin tempot lõdvemaks kuid kui mingil hetkel hakkas eemalt jooksjatele sarnaseid täpikesi kaugel ees paistma lisasin kiirust kuni ühel hetkel kohkumusega avastasin, et olen kilomeetri 4.51ga jooksnud - võtsin rahulikumaks. Finišisse jõudsin kenasti ja rahulikult 4tunni 27minutiga (teine poolik maratonist siis 2tunni ja 10 minutiga) mis andis 69 maratoni lõpetaja seas 54 koha.
Olen seda maratoni jooksnud nii kiiremini kui ka aeglasemalt kuid seni Otepäält joostud maratonidest oli see kõige ökonoomsemalt ja madalaima keskmise pulsiga joostud, et ses mõttes sai eesmärk teha rahulik aeroobne treening täidetud, kahju aint et madal pulss ka nõnda madalat tempot tähendab.
Edasi siis uudiseid pärast 14. Aprilli Rootsimaalt Täbyst.
No comments:
Post a Comment