Täby Extrem Challange e. TEC 100 e. kuidas 100miilist sai 50miili e. Jõulud Täbys
Kui ma aprilli kuu 13 ja reedel Rootsi, täpsemalt Täbysse jõudsin valitses seal samasugune vastik kevadilm nagu Tallinnas, taevas oli hall, sadas midagi vihma ja lörtsi vahepealset, mis pani mind endamisi soovima, et järgmisel päeval s.o 14.04 Täby Extrem Challengi 100miili jooksu stardis sellist ilma ei oleks - võin öelda, et ei olnudki.
Vahepeal ainult selline märkus, et Täby pealt söömast ja ostukeskusest tagasi tulles tundus mulle, et kolm rootslast jooksutasid koertele mõeldud aedikus hunti või ½ hunti, igatahes seisid kaks tegelast aediku väravate ees ja aedikus olev tütarlaps mängis vägagi hundisarnase olevusega kepi viskamise ja äratoomise mängu …
Hotellitoavaikuses varustust ette valmistades ja kodukeemiast energiajooke valmis segades kirusin jällegi endamisi väljas sadavat lörtsvihma olles mures kas rada ehk liialt pehmeks ei muutu …
Vahemärkusena selline lugu, et rootslased kui rikkam rahvas on endale värskemad osad 2 ja ½ mehest ostnud e. juba sellise kus lootustandev alkohoolik Charlie Sheen on asendatud kena ja puhta vanainimese ära lörtsinud ja südame murdnud Ashton Kutcheriga … ma arvan, et väike viinaviga ja mürgeldamine tuleks Charliele andestada ja ta tagasi seriaali lasta.
Hommikul ärgates ning kardina vahelt õue piiludes … olid saabunud jõulud, kena valge lumekiht, silma järgi hinnates kuni 10-12cm-i paksune kattis maa, autod, katused, puud ja põõsad niikaugel kui silm ulatus ja lund sadas muudkui juurde, aru oli saada, et lisaks sellele puhub veel vali ja vinge tuul … sellist ilma ma nüüd ka ei tahtnud.
Hommikusöögiks alla restorani minnes nägin seal paari tuttavat nägu, kes Espoo 24tunnilt meelde jäänud ning muudest pruukosti võtjatest oli aru saada, et tegemist on sportliku rahvaga. Hommikusöögi edenedes sattusin juttu vestma Singapurist saabunud jooksjaga, kes ütles et tuli Rootsi jooksma seepärast, et saada külma ilmaga jooksmise kogemust, kuid lumeks ta küll ei osanud valmistuda, küsis kas aprilli algus on veel talve- või juba kevadhooaeg. Kiitsin talle, et lund võib sada veel maiski, kuid ega ta jah nii suurel hulgal eriti tavaline aprilli alguse jaoks ei ole. Samuti tundis ta muret kas nüüd jooks järsku sootuks ära ei jäeta, see pani mullegi väikse ussi rinda närima – mine neid rootslasi tea on sellised ohutud ja ettevaatlikud, järsku jätavadki põrgulised … Muremõtted peas ja spordiriided seljas suundusin stardipaika, kuhu juba arvestatav hulk sportliku rahvast oli kokku kogunenud, majaseintele riputatud sildid rääkisid midagi stardist ja 12:00-ist. Maja sees jagas numbreid ja kiipe Rootsi-soomlasest Eesti ultrajooksjatelegi teada Reima Hartikainen, soovisin talle häid jõule ja täpsustasin mida see 12:00 tähendab … seda tähendaski, et start antakse kaks tundi esialgsest kavast hiljem e. keskpäeval 12:00 … kuna rajale on kukkunud puid ja need on vaja raja pealt ära saada.
Tjah, ei ta mis oli küll minu mõtteis kui sügisel lennureis planeerisin ja tagasilennu varajasele pärastlõunale broneerisin, kas juhmus või liigne optimism – ilmselt eluohtlikeim kombinatsioon mõlemast e. juhm-optimism. Igatahes sai selgeks, et 100miili ei ole mul sellistes tingimustes sellise ajaga, mis lõpetuseks veel niipalju aega reservi jätaks, et pestult ja kammitult ja püstijalu lennuki peale saaks, võimalik ära joosta. Kui veel enne oli lootust, et 24tunniga jooksen need 100miili ära ja siis jääb piisavalt aega, et lennuki peale jõuda siis nüüd olid lood sellised, et sellest haprastki võimalusest kinni haarata, pean jooksma 22tunniga - mitte et see võimatu oleks aga mitte sellistes tingimustes ja minu poolt. Selliste muremõtetega sai starti mindud ja vaadata mis juhtub.
Aga juhtus see, et vahetasin paar sõna Lätist saabunud Dace Blese´ga kel sama mure, et vaja 100miili joosta ja pärast seda veel lennuki peale jõuda, igatahes pani ta plehku ja enam ma teda ei näinud. Singapuri mehest nägin ka ainult selga ja korra vilksamisi ka puhkeruumis. Mats Liljegrengi oli, küll 50miili, stardis ja nagu Viimase Öö Unistusel nii oli ta seegi kord end komme ja snäkke täis riputanud nagu jõulupuu.
Raja kohta ei oska muud miskit öelda, et kui oli asfalt ( esimene kilomeeter, v.a päris algus kus tuli mudasest künkast alla libiseda ning 5 kuni umbes 6,3 kilomeetri peale, jupikesi veel siin seal) siis oli lompe lirtsuvat lund, kui oli peenkruusa tee siis olid kas lombid või lige ja plärtsuv rada, kui oli metsaalune rada siis rada ei olnud - oli mülgas. Muidugi oli ka täiesti joostavaid kohti kuid meelde jäid ju ainult need lõigud mis tuska valmistasid. Kõige hullemad olud valitsesid metsa all, pärast 6kilomeetrit, kui rada külavahelt metsa alla läks, kuni enam vähem 8kilomeetrini. Sugugi lõbus ei olnud ka 9kilomeetri algus. Igas-tahes esimeselt ringilt olin tagasi kuskil 1tunni ja 17minutiga ning kuskil ei olnud ühtki kuiva kohta ja lumesadu jätkus, jalad olid lompidest ja mülgastest läbi jooksmisest märjemast märjad. Vaikselt nikitsedes ja nakitsedes jooksin neli ringi, viienda võtsin rahulikult kõndides, maratoni (rajal tähis) läbisin ajaga umbes-täpselt 5.39, polnudki nii hull. 50km täis 6.58. Kuues ring lendas pärast tankimist kodukeemiaga üsnagi lennukalt, ega seitsmendalgi viga olnud … kui et hakkas hämaraks kiskuma, taskulamp otsaette ja rajale, kus joosta sai seal sai veel joosta, kuid kus joosta ei saanud, ei saanud hästi ka astuda, samm paremale või vasakule, olid pahkluuni mudas nii et tundsid kuidas kets tahtis mülkasse kinni jääda või sattusid juurika peale, mis sopast lige nii et näoli mutta lendamine ei olnud ka kaugel. Kaheksa ringi e. 50miili e. 80,45km täitus täpselt 11tunni ja 30minutiga. Ütlesin Reimale, et mulle aitab. Kuigi jah, oleks ju võinud edasi joosta ja miile koguda, kuid nagu ma aru sain oli sel aastal kaks ametlikku distantsi 100miili ja 50miili, kes 100miili täis ei saa, siis ametlikku protokolli läheb ikkagi see aeg, mis oli sul 50miili peal, ( eelmine aasta fikseeriti veel ka 75miili e. 120km aeg) lisaks ei olnud mul enam peale nende riiete, millega tagasi koju lennata ühtegi kuiva särki, sokki ehk muud asja … ja pealegi sain ma minna sauna, kus oli mõnus ja soe ja kus riietusruumis sai lebada ja tukkuda ning näha kuidas üha rohkem tuli sisse neid, kes mudaseid ja märgi riideid seljast võttes enam neid kuivadega ei asendanud vaid sauna ja pesema siirdusid … kuid oli ka neid, kes kotist uue või vahepeal saunalavale kuivama jäetud sooja kuid niiske särgi selga ajasid ning tagasi rajale suundusid. Vahepeal stardialal uurisin kuidas läheb Dacel ja kas singapurilanegi veel liikvel on, olid - Dace lõpetas lõpuks ajaga 25:48:22, olles sellega naiste neljas( kas või kuidas tema tagasi Lätimaale sai ei ole teada). Singapuri mees Freddy Yeoh sai põhjamaise 100miili jooksu laksu kätte ajaga 24:41:04.
Mul on aga kerge katkestamise tunne ikka peal aga mis kehvasti see (2013aastal) uuesti.
Foto: Stefan Manning. Stefan Manning pildid rajalt
No comments:
Post a Comment