69) Kuuskümmend üheksa

Haanja 100 Jala

 

Tähtsad asjatoimetused Haagi linnas ei andnud mulle sedakorda võimalust Haanja100 Jala-st osa võtta. Nii et kuigi ma aastaplaani koostades olin planeerinud joosta Haanjas ainult maratoni e. uu e nimega Mesikäpa jooksu :o) siis möödunud aasta kogemust arvestades leidsin mõni aeg hiljem, et ega sellest miskit head välja ei tule, kui hiliselt lennureisilt tulles, väsinult ja magamata kasvõi maratoni jooksma minna. Kuid kindel plaan ilusa ilmaga välja värsket õhku hingama minna oli, nii jõudsingi kella 1330 paiku Haanjasse, kus selleks ajaks juba korralikult vihma sadas. Tabeleid uurides ja korraldajatelt uudistades, mis rajalt ka kuulukse selgus, et me kõik oleme siiski ikkagi inimesed mõned lihtsalt jooksevad aeg-ajalt hullult. Liidriks rajal Silver Eensaar, kelle kohta teati rääkida, et kõva orienteeruja ning rogaini maailmameister. (Nagu Ain-Ivar märkis võitis Haanja 100 MTB samuti maailmameister – Christoph Sauser.  Mine tea ehk peab edaspidi Haanja100 Suusa võitmiseks ka maailmameister olema). Igatahes hakkasin ma tuttavat radapidi vastupäeva liikudes nautima seda, et ma ise rajal jooksma ei pea, sest et hetkega oli kõik mis võimalik märg  ja mudane. Vastu tuli mulle nii rõõmsate kui ka vähem rõõmsate nägudega jooksjaid ja kõndijaid, mõnedele mitte niiväga rõõmsatele ei tihanud isegi mõnd sooja sõna öelda teistele sai aga jooksu nautimist soovitatud mis virilalt või vähem virilalt naeratades ka omaks võeti. Klubi liikmetest olid rajal Cris, Krista, Aivar ja Aivar, Rain, Peeter ning   Haanjas klubiga liitunud Mari. Kõik peale Raini, liikusid reipal sammul, hea mulje jättis Crisi jooks, kes jõudu targalt rajal jagades lõpuks III kohale tõusis. Rainile jällegi vist kohe meeldib külmetamine (nagu tema reisikirjeldustest lugeda võib) sedakorda otsustas ta külma kodukamaral nautida tulles starti vaid ühe paari õblukeste jooksupükste ja särgiga. Tulemuseks oli see, et peresisese mõõduvõtu võitis tütar Aveli, kes sai kokku 10 ringi Raini 9 vastu.

 

Mida rohkem ma võistluspaigas ringi liikusin ning võistlusmelust (ultrajooksule omaselt rahulikust) osa sain, seda rohkem hakkas hinges kripeldama, et oleks võinud ikkagi ka ise starti minna ja seda soppa, vihma ja kangeid jalgu nautida … järgmisel aastal kindlasti. Seda et olukord rajal väga hull ei olnudki näitab see, et nii naiste, kui meeste võitjad tegid uue rajarekordi. Naiste võitja Mari aga suisa Eesti naiste 100km tippmargi, olles olemasolevatel andmetel esimene Eesti naine, kes 100km alla 10tunni jooksnud. Tubli tulemus.

 

Mis edasi. Selgub, et järelejäänud paari kuuga on Eestis nüüdseks võimalik 4 maratoni joosta. Lisaks Vändra, Vana-Aasta ja Viimase Öö Unistusele saab 23.11.2013.a. joosta heategevusliku Pääsküla Rabamaratoni, nii et kuigi hullult trenni enam teha ei viitsi siis toonuse ja kehakaalu kontrolli alla hoidmiseks on motti veel küll, kohtume rajal.