68) Kuuskümmend kaheksa

Ise- ja hästitehtud, …. vigade parandus.

Kui me 05. oktoobri varahommikul Põltsamaalt liikuma hakkasime oli see selle sügise esimene hommik, kui avastasin auto esiklaasilt õhukese kuid siiski läbipaistmatu jääkirmetise, nii et appi tuli võtta kaabits ning intensiivselt hommikuvõimlemist teha. Lõpuks,  olles veel ühe pealtvaataja autosse võtnud ning ilmselgelt ringiga Tallinn-Tartu maanteele saades ja Tartu poole sõitma hakates sai selgeks, et tuleb kena ja karge jooksmiseks ideaalne sügisilm, mis tõstis nii motivatsiooni kui moraali. Läbi linna juba Raekoja platsi poole jalutades oli näha mida tudengid reede õhtul õllekõrvale ka söövad, kuid mis neile miskipärast lõpuks ikkagi ei maitse nii et nad selle ühtlase läbinäritud kihina tänavale laotavad … aga see selleks, loodame et mõni neist pohmakat välja jooksma ei tulnud see oleks noorele organismile karm katsumus … aga see selleks.

Igatahes - number kätte ja külge, karge kuid kerge sügisjooksu varustus selga, mõned sõbralikud sõnad erinevate jooksusõpradega ning jooks võis alata.

 

Marju (Villak), käis stardi eel välja plaani, et tema paneb kohe ajama ja siis vaatab mis juhtub. Tehtud-mõeldud, sättisin ennastki jälle 3:30 ja 3:45 tempomeistrite vahele, lootmata, et sellest miskit head tuleb, kuid siiski mõlgutades mõtteid vigade parandusest, no kasvõi 3:45,55. Esimene kilomeeter 4.58, no pole hullu stardijärgne tormakus ei saa arugi veel et liiga tempokalt enda jaoks alustad; teine kilomeeter 5.02, juba parem kuid ikkagi kiire; kolmas 5.00, no mis lahti; neljas 5.17, vat nii on tubli, viies 5.02, jälle; kuues 5.02; seitsmes 5.10, tubli; kaheksas 5.10, no kui aeglasemat ei oska siis ei oska. Väidetav 10km, täis 51.36. 11km post tuleb üllatavalt ruttu, 4.14, vabatahtlikult jookseks ainult 10km jooksul sellises tempot, maratonil ainult kui verekoerad järel ja keegi püssiga ähvardab. (Loodan, et  lõpuks ei selgu, et Tartu Linnamaraton tegelikult lühem oli kui maratoniks tarvilik … kuigi samas jah, ega elektripostid mille külge km.tähiseid riputada täpipealt sobivas kohas ka asu). 12km kell näitab 1.00,48 e. senine kiirus 5.04 min/km. Mõtlesin et no mis parata, tegu on tehtud tuleb vaadata, kaugele sellega jõuab. 17/18km-il püüdsin kinni Marju, hoiatasin teda, et kui ma peaksin ära kukkuma ja haamri saama jääb see tema südametunnistusele (alusetult nagu selgus, oleks pidanud hoopis tänusõnad ütlema inspireeriva motivatsiooni  eest, tänud Marju!).

½ maratoni aeg 1.46,55, olen oma rahvaveteranvahvaspordikarjääri jooksul isegi aeglasemalt ainult ½ maratoni jooksnud, ja omadega täitsa küpse olnud, kuid sedakorda jätkus kerget sammu veel mõned kilomeetrid. See, et see muinaslugu ükskord ka lõppema peaks hakkama tundsin kuskil enne 25km TP-d, reageerisin sellele suisa kahe energiageeli sissesurumisega, peotäie soola ja soolakurgiga ning hakkasin tumedaid pilvi, vihmasadu ja muidu põrgut ootama … keegi pani hoopis tule põlema e. hoolimata kargest sügisilmast olin ikkagi piisavalt kõvasti higistanud ning keha oli nõudnud soola. Märkamatult sai täis 30km vaatasin kella ja mõtlesin et eh, mis sest 3.45-st või 3.39-st unistada, võimalus on 3.35 alla joosta. Tehtud mõeldud, vahepeal piisavalt üle 5.min/km käinud ajad sai mõneks kilomeetriks 4.45-4.50 vastu vahetatud, siis meenus lõputõus hakkasin ennast nii vaimselt kui füüsiliselt selleks ette valmistama. Ja siis see tõus tuligi, meenus kuidas möödunud aastal Inglisillal seistes sai Kaiga, mäest üles rühkijatele, lonkijatele kaasa tuntud ja haletsetud …  ei minul seda vaja ei ole või ma vähemalt ei tunnista seda, e. hambad ristis üritades jooksusammu säilitada jooksingi mäest üles.

 

Sillal sai juba Kaile head nägu teha ja sõrmede, varvaste peal kokku arvutatud, et võimalik oleks saada näiteks aeg 3.33,33.

 

Kuid finišijoon tuli pisut varem aeg 3.32,50, teine pool täpipealt 1min kiiremini 1.45,55. Ehk siis ise- ja hästitehtud, korralikult viimistletud ja vormistatud vigade parandus, isiklikku maratonirekordit sai parandatud nõksa üle 13minni e. 6.1%.

Et siis kuidas ma sellist vigade parandust endale ette valmistasin, eks ikka tubli tööga – kuni Tartu Linna(urka,kolka,tühermaa ja aguli)maratonini kogunes mul kokku 677km-i erineva pikkuse ja ajaga võistluskilomeetrit, viimane maraton e. 42,195km 4nädalat enne Tartut. Ehk siis … no ikka taastumist on vaja, ole sa nii ultra kui tahad, väga tihedalt pikkadel distantsidel ikka võistelda ei ole mõtet ja kes teab, kui oleks SEB-i üldse vahelt ära jätnud, oleks Tartus aeg hoopis 3.2- alanud.

P.S tahan lihtsalt väikese vinjeti korras tähelepanu juhtida II koha saavutanud lätlasele Valdis Nilovs´ile.
Nimelt:
29.09.2013 Berliini maratoni tulemuste hulgas leiame ta 172 realt netoajaga 2.39,26; kuus päeva hiljem 05.10.2013 Tartus, tulemus 2.38,30.
Samas on tegemist ka natuke hullu ultrajooksjaga, kes 24tunniga 208km jooksnud, 100km aga ajaga 7.45.

P.P.S  Tartu Linnamaratoni tulemusi marathon100.com - i peal analüüsides selgub, et 380 Eesti maratoonarist sai isikliku rekordiga sedakorda hakkama 228 ja aasta parima tulemusega suisa 306 ... kas pole mitte meeldiv või küsimusitekitav juhus?