109) Sada üheksa

Kõrvalepõiked.

Liikumisnädala raames juhtub sedagi et mõned libastuvad valitud teel sohva pealt liikumisrajale mina libastusin jällegi võistlusradadele, millele arvasin et kas kunagi või siis niipea ei satu. Ehk siis 22.09 Vanaks Vallutusele ja 27.09 Saku Sügisjooksu ½ maratonile. Kuid eks neil libastumisetel ole ka omad põhjendused.

Vanaka Vallutus sobib kenasti Sigulda maastikuultra ettevalmistusse. Saku Sügisjooksule kutsus aga käimasoleva hooaja lõpulgi säilinud hea tunne ja kerge jalg mis andis lootust veel ühe isikliku margi mahamärkimiseks.

Samas kinnistas Vanaka Vallutus minu veendumust, et maraton ja ultra need on ikka enamus ajast suisa lust ja lillepidu, vastuoksa mäkke ja trepijooksude kopsud pahempidi pilk udune ränkraskele katsumustele. Ja nii oligi … ma pole nii ränka jooksu, kui 320meetrit Vanaka liivasel nõlval eladeski kogenud ja pingutasin mis ma pingutasin … tulemuseks oli ikkagi ja ainult meeste arvestuse eelviimane koht …

                                                  Foto: Tallinna Tõusujooksusari

Saku Sügisjooksuga oli aga pisut teine lugu … olles viimastel kiirematel maratonidel kõike mitte välja pannes esimese poole  oma senisest ½ maratoni rekordist 1.41,45 (2006 Ühispanga Sügisjooks) ainult 2-3minutit aeglasemalt jooksnud mõistsin, et isegi pärast SEB-i kehva lõppu on 1.3x,xx algav aeg praegugi veel jalas olemas ning see tuleb ainult realiseerida. Seadsin endele eesmärgiks joosta aeg vähemalt 1.39,59 e. siis esimesed 11. kergelt 4.50, viimased 10 4.40 +/- … päris nii see just ei õnnestunud kuna 4.50 tundus liialt kerge kuid kuidagi sundisin ennast ~ 4.45 jooksma. 7kilomeetrit läbi, oli selge, et aeg võib tulla isegi all 1.39. Tunne oli nii hea, et jäi aega isegi taktikaks ja kaasvõistlejatega kassi-hiire mänguks. Igastahes 11. kilomeetril lisasin sammule pikkust mis tõstis tempo hetketi 4.30 alla, kuid suuremat kahju kui see, et Saku külavaheküngastel samm lühemaks kippus minema, sellest ei sündinud … aga kuna seljataga enam kedagi ei olnud ja eesolijad püüdmatusse kaugusesse kadusid ja aeg 1.38 sisse paistis tulevat siis sörkisin vaikselt lõpuni … aeg 1.38,40.

Aga ega see mu arvamust ½ maratonist muutnud, tegemist on ikkagist ühe äraütlemata tüütu distantsiga nii et niipea ma nüüd enam seal paremaks püüa saada … kuigi nagu nii mõnedki nooremad ultrajooksjad kes sel hooajal maratonile pühendusid, arvasin veel paar nädalat tagasi minagi, et kuna miskit olulist järgmisel aastal ultraradadel ei toimu ja võiks isegi kiirust otsima minna. Kõik aga muutus eelmisel nädalal, kui internetiavarustest leidsin, et kodukamaral lõpuks 24tundi joosta saab … mis siis tähendab seda, et varsti jällegi kiiruse pealt lõivu makstes vastupidavust tõstma tuleb hakata … a kes teab järsku õnnestub mõlemat arendada … aga kui ikka

kiiretel lõikudel põlve või puusa hellaks võtab siis löntsin vaikselt nohisedes edasi.