110) Sada kümme

Sigulda kepikese järele aga „Kolme karu“ kommi ei saanud.

Läti rajameistrid on julmad ja võtsid Sigulda küngasmaastikust viimase, rohkem suusa- ja kelgumäe nõlvu oleks juba ebainimlik olnud. Igastahes, kui 70km maastikuultra start antakse suusanõlva alt ning vahefinish ja ka pärisfinish on nõlva ülemises otsas siis enam julmemaks minna ei anna … (tõe huvides olgu öeldud, et Sigulda Kalnu Maratoni raames oli ka sprindidistantsid 15km ja 35km ning kuuldavasti vahefinishi võitis 15km jooksule läinu). Olles ise umbes 5 ½ minutiga pärast stardipauku mäe otsa saanud kulus sellest taastumisele teist samapalju, et siis 2km alguses kelgumäe nõlvast jälle üles hakata ronima … kui palju neid nõlvu olgu siis kõrgemaid või madalamaid kokku oli ei jõua üles lugedagi … neid ikka oli ja ega laskumistest ka suurt rõõmu olnud kuna see tähendas seda, et kas siis pidid nõlvast üles ronimisest tinaste jalgadega sellest alla saama või siis tähendas see seda et kohe kohe algab jälle uus nõlv millest üles tuleb saada …

Kuid lõppkokkuvõtte väga hull ei olnudki sestap et esimesed 25km liikusin/jooksin kut tavoti sees … ning pähe tikkusid mõtted kas ikka üleüldse lõpuni suudan minna … kuniks siis ühes vähestest TPdes endal kõhu värsket kaevuvett täis jõin mis peale magu korralikult tööle hakkas ja sära silma tõi. Tea kas oli asi selles, et hommikusööki liig hilja sõin (umbes 0800 paiku) või siis ei joonud hommikusöögi kõrvale piisavalt, kuid kui tühipaljast vett topsis nägin ütles keha mulle, et ma pean seda saama ja palju … tehtud mõeldud ja oli abiks … nii et kuulake oma keha.

Esimese 35km lõpetasin  ajaga 4.33,27, finishialasse olin endale jätnud mõni aeg tagasi ultrate energialaksujaoks omaseks saanud kohvi-meega mille mõju kestis enam-vähem täpselt TP-ni, kus sedakorda Coca-colat jagati, kes ultraid teevad teavad, et see mürk tegelikult imehea ultraspordijook on. Igastahes, teise ringi läbimiseks kulus 4.37,14 ning kui arvestada seda, et vähemalt 4-5minti kulus joogikoti täitmisele ja kergele suupistele siis tegelikult on üsna tõenäoline, et puhtalt liikumisele kulus teisel ringil vähem aega, kui esimesele. Kokku kulus mul 70km Sigulda küngasmaastiku läbimiseks 9.10,41 aega, platseerusin sellega enamvähem 140 lõpetaja hulgas rahuldavale 69kohale, olles teise ringiga täpsustatud andmetel ligi 40 koha võrra tõusnud … hea asi selle juures on veel see, et lõppu jõudsin veel õhtuhämaruses ning ei taha ettegi kujutada, mismoodi oleks olnud sügisõhtupimeduses Sigulda metsaradadel ekselda.

Foto: Linda Mātere (seal servakene paistab)

Finishialas suppi ja rosinasaia süües sain kokku Läti ultrajooksu sõpradega, kes olid õnnetud, et eestlased neil üldse külas ei käi (kurb aga tõsi, olin Siguldas ainuke), üritasin selgitada, et Eestit on tabanud maratonihullus nii et iga küla, linn ja saar pea igal nädalavahetusel maratoni korraldab ning kõik vähegi andekad jooksusõbrad endale sobiva leiavad kus oma ambitsioone realiseerida …

Kui Riia ja Valmiera maratonid on eestlased enda jaoks leidnud siis ultrajooksud on küll vaeslapse ossa jäetud, Cesises osales sel aastal üks eestlane, Riia-Valmiera 107km kolm eestlast ning Siguldas üks, siis vastukaaluks osales 2015 Laulasmaa Ultral üle 20ne lõunanaabri, 2014aasta Haanja100 Ultral üle 20ne ja tuleb selgi aastal, Viimase Öö Unistustelegi on saabunud neid suisa bussitäitega nii lubati ka seekord … nii et hoidke silm peal kodulehtedel

http://www.cet.lv/index.php/lv/

http://www.raid.lv

http://www.noskrien.lv/kalendars/ leidke endale sobiv ja marss Lätti jooksma!

PS. Kui Sigulda jooksust sai töö juures juttu tehtud siis selgus, et mitte kõikide inimeste elud ei ole täiuslikud ehk kodus puudub Sigulda kepike … nõuka aegse turismi põhimeene … nüüd on ühe inimese elu täiuslik. Kolme karu kommi aga Sigulda Maximas ei müüdud ja mujale ei saanud või ei jõudnud kuna jooksin või oli liiga vara või hilja … Sigulda kepikesegi sain ka üsna napilt kätte ... pühapäeva  hommikul varavalges esimeselt suveniirimüüjalt, kes pold jõudnud lettigi veel lahti lüüa.