1,2 km.
Lõppkokkuvõttes läks ju tegelikult hästi. Karmen jooksis uue Eesti tipptulemuse 173,319. Naiskonna 414,902, on samuti uus Eesti tipptulemus, Soome naistele kaotasime meeskonnana ainult 3,2km, süüa anti, toad olid soojad, ehk siis kõik OK.
Kuid, kui mina Prantsusmaale, täpsemalt Toulousi jõudsin, hüppas lennujaama välistrepil mu juurde üks reissumies kes inglise keeles seletama hakkas, et tal tarvis Brüsselisse jõuda, odavaim pilet maksvat 102eurtsi aga temal oli ette näidata ainult 70. Oma varasematel välisreisidel, kui on juhtunud, et tullakse "annetusi" või niisma haleda jutu ja näoga raha küsima, olen kõik sellised palved juba eos parreerinud jutuga, et mis raha kus mul see raha, ma tulen vaesest Ida-Euroopa riigist Eestist, endalgi raha napib ... seekord aga nii libedalt ei läinud, sestap et vagabundil läksid selle peale silmad särama ning siis kukkus ärplema, et "... ah et sina oled Eestist, veab sul mees, tead kust ma olen, ma olen Ungarist ja me oleme veel vaesemad ...". No oleks ta Moldovast või Rumeeniast ehk Bulgaariast olnud, oleks ehk kuidagi temaga nõustunud, kuid siin ei saanud ma nõus olla, mispeale ärplesime vastastikku natuke aega ja üritasime üksteist üle trumbata kui kehva ja vaene elu me riigis on ... lõppes see sellega, et mul said usutavad valed otsa ning tema nõustus rõõmuga, et nende peamisnister Orban on pisut äkiline ja mina andsin oma rahakotist talle kõik seal olnud mündid ... lugesin sõnad peale et ta raha alkoholi või narkotsi peale ei raiskaks, mille peale ta ütles et ei joo juba ammu .., ... nii me sõbralikult lahku läksime.
Järgmisel päeval jõudsin Albisse ... ja kus mujal kui kohalikus Decathlonis põrkasin kokku Eesti naiskonna ja abitiimiga. Ja olgu öeldud et see ei olnud viimane kord, kui Prantsusmaa erinevates linnades Dechatlonis sai käidud ... ikka ja alati jäi hinge kripeldama, et järsku oleks võinud ikka selle asja ka osta ja ikkagi ei ostnud.
Reede päev möödus toitudes ja marrsides ning avamisel kultuuriprogrammi vaadates ning oodates kui napiks kankaanitantsiajate aluspesu 5 v. 6 kostüümivahetuse järel muutub ... kuid nii palju neid kostüüme lõpuks siiski ei olnud.
Laupäeva hommikust kuni pühapäeva hommikuni jooksin kokku 189,717km ehk siis neljandat korda viimase nelja aasta jooksul +/- 1,2km sisse 190-ne ümber, mis on juba täiesti koomiline ja hale ja frustreeriv ja ... . Miks see kõik nii juhtus vajab veel analüüsi kuid ilmselt jäi eelnevalt puudu kas nüüd just 200tundi trenni, kuid mõnikümmend tundi küll, samuti ei peaks vanainimene 2x aastas 24tunni jooksus, 3kuuse vahega osalema ... kuigi ka vastupidiseid ja edukaid näiteid on olemas ... või vähemalt ei peaks selle kolme kuus alguses hullult rabelema ja ribadeks tõmbama, mistõttu paarkümmend trennitundi vähemalt tegemata jääb ..., tehniliste viperuste e. piisava energia pealevoolu katkemise taha jäi ilmselt uue isikliku jooksmine, mis oleks arvatavasti olnud 193 +/- 1,5km, mis oleks iseenesest ka väga koomiline ja hale ja frustreeriv ja ... olnud, kuid sellest pärast pikemat analüüsi kui sellest miskit selguma peaks.
Ülejäänud paari päeva jooksul, mil taastumiseks koha peale jäin jõudsin käia veel ka Andorras
ja nagu öeldud ka paar korda Dechatlonis ... paeguseks olen ülemaganud ning unetus vaevab aga küll läheb kunagi paremaks.
Lõppkokkuvõttes läks ju tegelikult hästi. Karmen jooksis uue Eesti tipptulemuse 173,319. Naiskonna 414,902, on samuti uus Eesti tipptulemus, Soome naistele kaotasime meeskonnana ainult 3,2km, süüa anti, toad olid soojad, ehk siis kõik OK.
Kuid, kui mina Prantsusmaale, täpsemalt Toulousi jõudsin, hüppas lennujaama välistrepil mu juurde üks reissumies kes inglise keeles seletama hakkas, et tal tarvis Brüsselisse jõuda, odavaim pilet maksvat 102eurtsi aga temal oli ette näidata ainult 70. Oma varasematel välisreisidel, kui on juhtunud, et tullakse "annetusi" või niisma haleda jutu ja näoga raha küsima, olen kõik sellised palved juba eos parreerinud jutuga, et mis raha kus mul see raha, ma tulen vaesest Ida-Euroopa riigist Eestist, endalgi raha napib ... seekord aga nii libedalt ei läinud, sestap et vagabundil läksid selle peale silmad särama ning siis kukkus ärplema, et "... ah et sina oled Eestist, veab sul mees, tead kust ma olen, ma olen Ungarist ja me oleme veel vaesemad ...". No oleks ta Moldovast või Rumeeniast ehk Bulgaariast olnud, oleks ehk kuidagi temaga nõustunud, kuid siin ei saanud ma nõus olla, mispeale ärplesime vastastikku natuke aega ja üritasime üksteist üle trumbata kui kehva ja vaene elu me riigis on ... lõppes see sellega, et mul said usutavad valed otsa ning tema nõustus rõõmuga, et nende peamisnister Orban on pisut äkiline ja mina andsin oma rahakotist talle kõik seal olnud mündid ... lugesin sõnad peale et ta raha alkoholi või narkotsi peale ei raiskaks, mille peale ta ütles et ei joo juba ammu .., ... nii me sõbralikult lahku läksime.
Järgmisel päeval jõudsin Albisse ... ja kus mujal kui kohalikus Decathlonis põrkasin kokku Eesti naiskonna ja abitiimiga. Ja olgu öeldud et see ei olnud viimane kord, kui Prantsusmaa erinevates linnades Dechatlonis sai käidud ... ikka ja alati jäi hinge kripeldama, et järsku oleks võinud ikka selle asja ka osta ja ikkagi ei ostnud.
Reede päev möödus toitudes ja marrsides ning avamisel kultuuriprogrammi vaadates ning oodates kui napiks kankaanitantsiajate aluspesu 5 v. 6 kostüümivahetuse järel muutub ... kuid nii palju neid kostüüme lõpuks siiski ei olnud.
Laupäeva hommikust kuni pühapäeva hommikuni jooksin kokku 189,717km ehk siis neljandat korda viimase nelja aasta jooksul +/- 1,2km sisse 190-ne ümber, mis on juba täiesti koomiline ja hale ja frustreeriv ja ... . Miks see kõik nii juhtus vajab veel analüüsi kuid ilmselt jäi eelnevalt puudu kas nüüd just 200tundi trenni, kuid mõnikümmend tundi küll, samuti ei peaks vanainimene 2x aastas 24tunni jooksus, 3kuuse vahega osalema ... kuigi ka vastupidiseid ja edukaid näiteid on olemas ... või vähemalt ei peaks selle kolme kuus alguses hullult rabelema ja ribadeks tõmbama, mistõttu paarkümmend trennitundi vähemalt tegemata jääb ..., tehniliste viperuste e. piisava energia pealevoolu katkemise taha jäi ilmselt uue isikliku jooksmine, mis oleks arvatavasti olnud 193 +/- 1,5km, mis oleks iseenesest ka väga koomiline ja hale ja frustreeriv ja ... olnud, kuid sellest pärast pikemat analüüsi kui sellest miskit selguma peaks.
Ülejäänud paari päeva jooksul, mil taastumiseks koha peale jäin jõudsin käia veel ka Andorras
Ülitubli olid ikkagi ja seda magusam see 200 tuleb kui ükskord kinni püüda õnnestub. Väga huvitavalt kirjutad!
ReplyDelete