Tänaseks on seljataha jäänud sportlik nädalavahetus, mille kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselt tegi palavus liiga igaühele ja et ega ikka kolme nädala jooksul kahte head maratoni joosta ei suuda, eriti veel siis kui päev enne mitte rahulikult puhata vaid üks tempokas jooks teha.
Ümber Harku järve jooksu starti läksin täiesti teadmatusest sellest, milline võib olla minu kiirusvastupidavus kuna peale Kopenhaageni maratoni tegin ainult ühe kiire lõigutreeningu, pärast mida tundsin vasaku jala sääreluu ümber tugevat valu – ilmselt olin jala asfaldil joostud maratonil ära põrutanud, mistõttu enamik treeninguid olid pehmel teeäärel või metsa-all sörkimised või suisa reipad matkad. Samas olin üsnagi positiivsete ootustega kuna Ümber Viljandi järve jooksul olin parandanud oma senist rekordit suisa 4minuti võrra. Ei tea kas põhjuseks oli hõredam startijaterivi e. naised – mehed eraldi stardis, kuid jooksu esimene kilomeeter läks enda kohta üsna kiiresti, kilomeetri aeg 4.02,0, mõtlesin, et kaua see nii kesta ei saa võtsin hoo nõksa maha ning järgmise kilomeetri jooksin 4.15,9, samas tunne oli veel üsna hea mida tõestas järgmise kilomeetri 4.10,6 läbimine. See oli ka selleks korraks kõik, järve vastaskaldale kõrkjate vahele jõudes tundsin, et sellises palavuses enam sellist tempot hoida ei jõua ning tuues vabanduseks asjaolu, et homme e. 12.06 kell 11.30 on vaja olla Mägedes, Valgehobusemäel Salomon maastikumaratoni stardis, lasin jala sirgu ja kulgesin vaikselt lõpuni, finišeerides ajaga 28.09, aeg ei ole just kiita kuid tundub, et kuumus tegi ka teistele liiga mistõttu koondprotokolli 201 koht tähistab läbi aegade parimat kohta Harku jooksul, seda ka suhtarvuna jooksu lõpetanute seas . Pärast jooksu, jahutasin ja lõdvestasin ennast Tabasalu Spordikeskuse basseinis ning voolisin lihaseid saunas, mõeldes kas ma mitte alguse kiire tempoga endale järgmise päeva maratonijooksu jaoks karuteenet ei teinud.
12.06, kell 1130, olin siis Valgehobusemäel maastikumaratoni stardis. Ilm oli palav ja päike lõõskas pilvedeta taevas ähvardas tulla higine ja raske katsumus. Eilse järvejooksu meenutusena tundsin kangust jalgades. Võtsin eesmärgiks üritada joosta enam-vähem samas tempos mis eelmisel aastal lõpetasin siis ajaga 5.04,51. Kuid esimese ringi alguses sai selgeks, et see saab ilmselt üsna raske olema, palavus ajas pulsi juba esimestel tõusudel üles, mistõttu otsustasin kõik järsemad tõusud kõndida. Esimesele ringile kulus aega 1.17,19, mis oli ligi 3minutit rohkem, kui mullu. Möödunud aastal lisasin teisel ringil pisut kiirust, mis hakkas lõivu nõudma kolmanda ringi poole peal ning kustutas täielikult viimaseks ringiks. See aasta otsustasin läbida ka teine ring aeglaselt joostes tasasematel ja kõndides tõusudel. Kuid sellest hoolimata tuli teine ring natuke kiirem, kui esimene 1.15,41 jäädes siiski alla möödunud aasta 1.11,07-le. Kolmandale ringile minnes oli selge, et uut rekordit ei tule, seadsin uueks eesmärgiks mitte täielikult ära kustuda ega joosta järelejäänud ringe aeglasemalt, kui möödunud aasta viimane ring 1.23,16. See ka õnnestus kaks viimast ringi vastavalt 1.20,17 ja 1.21,09. Harvadeks rõõmupakkuvateks hetkedeks olid paarist väsinud konkurendist möödumine ning neile jõu ja jaksu soovimine. Mingil hetkel arvasin, et minu ees kõnnib/sörgib jooksu võitja Mario Mustasaar lõdvestusringil ning avaldasin imemehele tunnustust, et pärast sellist rada veel ühe kergelt peale jookseb, kuid hiljem selgus, et tegemist oli nr.4 Eero Kooklaga, kellelt palavus jooksulusti röövinud oli. Mõlemal, nii Mustasaarel, kui Kooklal oli seljas valge jooksusärk ning mööda tuhisedes numbrit vaadates tundus, et jooksja kannab numbrit 1. Aga hoolimata sellest on Mustasaare aeg 3.13,00 kiiduväärt tulemus, mis antud raja Eesti jooksjate rekord. Kiiremini sellest on jooksnud vaid maastikujooksude maailmameister Wyatt Jonathan 2.55,23 2010aastal.
Lõpetuseks tuleb tunnistada, et Harku jooksu aeg 27minuti esimesse poolde oleks olnud üsna reaalne.
No comments:
Post a Comment