53) Viiskümmendkolm

Suusad on veel terved

Sedasi läks, et kuna kätes ei olnud pärast maratoni piisavalt jõudu, et suuski ja keppe pooleks murda siis tõin need ikkagi koju ja nüüd kui suvilasse lähen siis võtan relaka ja lasen nad sellega pilbasteks.

Aga kui kõik ausalt ära rääkida siis Matu TP-s sai selgeks, et alla 6tunni on võimalik sõita e. arvestasin kodus välja nõnda, et kui alla 1.10 Matul olen siis edasi lähevad kilomeetrid juba kiiremini (ei ole enam tarvis oodata stardikanga alla jõudmist ega alguse tõusude-laskumiste puntratantsu), nii juhtuski. Iga järgneva TP-ga olin oma virtuaalset edumaad 5.59.59 graafikust suurendanud kuni  mingil hetkel läks kõik sassi nii, et ma enam ei teadnud, kas olen ees ehk taga, panin igaks juhuks juurde. Siis seadistasin ennast ümber järelejäänud kilomeetrite arvestusele, kuniks suutsin välja arvutada, et vististi tuleb alla 6 ära küll, samas Hellenurmes puges kahtluseuss jälle hinge, kui nägin, et 9,5 kilomeetrile saab kulutada 1.11.00, mure ja vaev lahtus kui arvutasin välja, et 1km läbimise kiiruseks peale TP-d tuli  5.20-5.30, e. aega jääb ülegi.

Finishis olin siis ajaga 5.40.06 parandasin senist isiklikku ja seni pika raja ainsat rajarekordit 1.34.33-ga, võiks ju rahul olla aga tegelikult ei olnud sõit sedavõrd kerge kui olin lootnud – samas, kujunes ta väsitavamaks ilmselt seetõttu, et sõitsin pea 20minti kiiremini kui plaanida julgesin.

Suusad iseenesest ei olnud ilmselt kõige kehvemad kui samas ilmselt mitte kõige libedamad, oli nii neid kellest mööda libisesin, kuid päris palju oli ka neid kes minust laskumistel kui suttivast küülikust mööda tuiskasid. Pidamine oli ka nii ja naa mõnest tõusust sai sama sirge seljaga kui Axel  üles kuid sellele järgnevas hakkas juba üsna varakult pidamine järgi andma. Aga ega suurt vahet olnud, piisas mõnel veel kehvem pidamine olema või kätest ramma otsa saama, kui terve rivi suusasportlasi paterdasid mäest üles kut pardid.

Oli üks ametlik kukkumine, täiesti ilusa sirge laskumise lõpus, kui suusajälg äkitse kolmeks läks, nii et ta parema jala pisut mujale juhatas kui vasak läks.

 Alguses oli ka üks kukkumise ennetamine tagumiku piduriga, üks kehakultuurlane oli laskumisel rajale üle mitme suusarea ennast pikali visanud, julgust ja oskusi temast üle hüpata ei olnud, kõrvale astuda ei saanud ja ei olnud mõtet, mistõttu ainsaks lahenduseks oli järsk tagumikupidur. Ühe korra oli veel selline situatsioon, kus sõitsin äkitse peatunud kaasvõistlejale otsalendamise vältimiseks igaks-juhuks rajaäärsesse lumevalli.

Aga muidu oli kõik enam vähem rahulik, v.a. see et vahepeal pidid paar äkilisemat naisterahvast, ülekaalukalt mehises ja sellevõrra ka karmimas võitluses ellujäämiseks, pidevalt ja häälekalt selgeks tegema, et ka nendega rajal arvestataks, kuid nende tempo oli sedavõrd kiire et läinud nad olidki.

Üldiselt võiks nüüd lumi ära sulada ei ole teda enam tarvis.