54) Viiskümmend neli

Otepää-Tartu Maraton

Sellekevadine esimene pikem aeroobne jooksutreening sai 30.03 Otepää-Tartu vahelise trassil ära tehtud. Aeg 4:15:55 tähistab uut isiklikku rajarekordit. Keskmiseks kiiruseks 6.04 min/km.

Varasemalt Tallinna ja Harjumaa libedatel ja jäistel ning lumistel radadel jooksujalga proovides mõtisklesin kas ehk see-aasta on aasta kus üritaks maratoni 40. juubeli puhul tulemusea alla 4tunni saada, kuid tegelikult teades, et Ote-Tartu tulemus sõltub suuresti ilmastikuoludest olen tavaliselt seadnud endale  eesmärgiks joosta see maraton all 4 ja ½ tunni, kuid tunne oli, et peaks tunduvalt paremini saama e. arvasin, et kui saaks keskmise min/km-i 6.00 e. maratoni ajaks 4.13 võiks päeva kordaläinuks lugeda.

Stardist minekut pannes oli kõik vinks-vonks nagu tavaliselt v.a ilma igasuguste kevadetunnusteta ilm. Jalg oli kerge pulss oli madal, nii et ma ei jäänudki alustuseks jooksjaterivi peaaegulõppu nagu tavaliselt vaid tiksusin vaikselt teeservas nii, et  minust tagapool olid veel mõnedki jooksusõbrad.

Numbri külge kinnitatud tehnikaime kaasabil selgus finišis, et esimesed 10km läbisin 58:05, mis teeb 5.48 min/km. Pidasin seda pisut tormakaks, kuigi pulss oli sellest hoolimata püsinud jätkuvalt rahulik.

Selle eest, et tempo edaspidi allapoole läheks hoolitsesid Pangodi küla lähenemisest teada andvad lauged ja pikad tõusud. Poole maa e. 21,1 km peal olin ajaga 2:07:08, mis tähendas seda, et viimase 11km-i keskmine kiirus oli langenud 6.17 min/km peale, sellega ei saanud mitte rahul olla. Aga nagu lugejad juba teavad läheb edasi kuni Tatra tõusuni kergemaks ja nii oligi. Tartu-Luhamaa maanteele keerates ootas ees Tatra tõus, oru põhjas nägin tõusu tipu poole rühkimas kolme täpikest. Seadsin endale ülesandeks täpikesed kinni püüda, nii et hoolimata ettevaatusest ja hoolest tegin elu kiireima Tatra tõusu. Uuendatud rajaosal sain kätte ühe täpikese, teised kaks täpikest ei tahtnud ega tahtnud enam kuidagi läheneda. Vahepeal hakkasid suisa kaugenema kuna miskil seletamatul põhjusel läks korraga jooks väga raskeks, jalad ei tahtnud kuidagi liikuda kuigi hing kiskus meeletu jõuga edasi, mistõttu olin sunnitud abi otsima kaasavõetud kodukeemiast e. magneesiumiampullist, olen siiani kevad-talvistel mõõduvõttudel ilma magneesiumita hakkama saanud, kuid ilmselt Tatra tõusul tehtud järsemad liigutused viisid kehast viimasedki mineraalid. Aga see selleks e. juhtus siis see, et enne kui täpikesed kinni sain püüda tuli päästev finiš – aeg 4:15:55 mitte päris see mida sai esialgu loodetud kuid mitte ka väga hull.

Tasuks pingutuse eest ulatati mulle loosiauhinnana 2013aasta kalendermärkmik.