57) Viiskummend seitse

Hiiumaa Maraton e. "aeroobne" nädalavahetus

Möödunud nädalavahetusel (s.o.31.05-02.06) veetsin pikema „aeroobse“ nädalavahetuse ehk sõitsin ja jooksin ringi, Hiiumaal. Sõitsin ringi rattaga ja jooksin III Hiiumaa Maratonil. Plaan rattaga Heltermaalt Kõppu maratonile sõita tekkis sama kiiresti kui tekkis mõte Hiiumaa Maratonile minna. Kui mõnedele jäi mulje, et ma suisa Tallinnast Hiiumaale sõitsin siis nii hull ma nüüd ka ei ole.

Valisin teekonnaks Heltermaalt Kõppu, risti läbi Hiiumaa kulgeva maantee. Oi seda tühjust ja rahu mis ratturit seal üllatas, kui Heltermaalt Käinani veel neli-viis autot mööda ja vastu sõitis ning teeääres ka politseinikud tukastasid, siis Käinast edasi Kõpu poole viival maanteel valitses enamasti vaikus ja linnulaul. Kuigi olin ennast tööjuurest varem ära nihverdanud siis mitte piisavalt vara, et 1600 praamile jõuda mistõttu pidin ka esialgse plaani, mis nägi ette ligi 60km rattasõitu Kaleste telkimisalale, pisut ümber tegema ning ööbimiskohaks tuli valida RMK Leemetsa lõkkekoht keset Hiiumaad.

Nagu juba enne öeldud valitses tee peal vaikus ja linnulaul, kui hästi meenutada siis vast üks auto minust ka mööda sõitis ning üks veel siis kui juba metsa alla olin keeranud ning vist ühte kuulsin möödumas ka hiljem, kui olin juba telki pugenud. Kuid sellest hoolimata ei tundnud ma ennast seal üksi, tegevust andsid enamasti sääsed, mille vastu aitas ainult targasti kaasa pakitud OFF sääsetõrje suits (seda niikaua kui ta suitses, nii kui otsa sai nii olid nad veel suuremate parvedena ja veel vihasemalt tagasi) ning internet mille levi oli parem kui mul linnlähedal maal asuvas suvilas (Elisa inimestel oleks tarvilik natuke Eesti kaarti uurida ja rohkem pingutad, et ka linnalähedal maal internetilevi parendada, ei ole seda ju ainult sääskedel ja metssigadel tarvis). Ööpimeduses, kui linnulaul hetkeks vaikis, äratasid mind aega ajalt telgi ümber toimuv sagimine, kes need olid ja mis nad tegid, ei ole teada, kuid üks neist igatahes lasi ühe korraliku kärtsu peeru. Koiduvalguses hakkasid aga jälle linnud laulma, üks ei laulnud vaid sõna otseses mõttes plärises meloodiliselt, siis vahetas kohta ja plärises meloodiliselt natuke eemal  ja siis jällegi telgi lähedal sama kohapeal tagasi.

Hommikul jätkasin teekonda maratonile, esimesi päris inimesi nägingi vist alles Kõpu tuletorni juures, kui mitte arvestada paari mööda sõitvat autot, mida ilmselt juhtisid inimesed.

Edasi siis number kätte, jooksuriided selga, soojendus rattasõiduga tehtud ja saigi hakata starti ootama, kui veel mõni aeg tagasi olin optimistlikult arvanud, et kui natuke pingutan siis jooksen kergelt esimese poole nii nõksa alla 2tunni ja siis katsetan nõksa kiirusvastupidavust ja üritan joosta teise poole kiiremini ja saangi maratoni näol kätte kerge aeroobse pika treeningu – aga Kõpus ja ilmselt kogu kaunil Eestimaal valitsev leitsak ei tõotanud selle plaani kerget täitumist ja nii läkski. Alguse esimesed kilomeetrid kulgesid kaasvõistlejaga spordijuttu puhudes mispeale 10 km peal avastasin, et kui see asi nõnda edasi läheb siis alla nelja tulemust küll ei saa. Panin plehku, mis ei olnud kerge, kuna alla 2tunniga poole peale saamiseks vajasin kiirust alla 5.30min/km, pole ju teab mis tempo aga leitsak ja kolm nädalat tagasi joostud 24tunnine ots seda kergeks ei teinud. Kuid sellest hoolimata olin 21,1 peal ajaga umbes 1:59:48 ja kohaks teatati 41. Ehk siis kuna 12 sekundit puhvrit erilist tuge ei pakkunud tuli sama tempokalt edasi rühkida, meenus veel lõpu tõus ja pikk päikeseline sirge ning enesele armu andmata mõõtsid jalad kilomeetreid ning iga posti juures kalkuleerisin kas jõuan alla 4 või ei jõua, 10km enne lõppu suutsin välja arvutada, et kui kõik hästi läheb siis 3.58 peaks koju jõudma. Ja nii enam vähem juhtuski, kuid aeroobsest treeningust ei olnud enam juttugi, pulss on korra isegi 179 peal käinud, kahtlustan finiši tõusu, teise poole keskmine 159.

Aga see ei olnud ju veel kõik 2 ja ½ tundi taastumist, supi, räimefilee ja õllega ning tuli asuda tagasiteele Heltermaa poole, mõtlesin et sõidan kaua jaksan ja siis keeran metsa alla külili. Jaksasin 3.08 ja 51km (vahepeal sõin pirukat ja jõin Tõmmut Hiidu, kui mitte kogu maailma siis vähemalt Põhja-Euroopa kõige üksildasema mälestusmärgi juures e. Hiiumaa esimese laulupeo toimumispaiga tähise juures. Siis sõitis mööda ka üks punane auto, mis ole enne teisele poole sõitnud)

päris Heltermaa lähistele, nii et hommikul jäi sõita ainult 4km ja hea oligi, sest et rohkem ei oleks vast suutnudki. Nii läbi omadega nagu ma pühapäeva hommikul olin, ei ole ma veel olnud isegi peale Steenbergeni MM/EM-i. Ei maitsenud söök ega jook, istuda ei olnud hea, seista ei olnud üldse hea, pikali ei olnud hea. Kui lõpuks suvilasse sain, ei olnud hea, kui koju sain ei olnud seal ka hea. 

Praegu on juba hea.