Rünno Ruul ründas ja ruulis Laulasmaa Ultral
Eesti muidu nii stabiilset ja vaikset ultrajooksumaailma raputas
möödunud nädalavahetusel virgutav ja värskendav maavärin mida liialdamata võib
nimetada selle aastakümne et mitte üleliia emotsionaalseks minnes öelda
aastatuhande sentsatsiooniks.
Ja nimelt, Rünno Ruul kes on pugenud malbe ja ohutuna
tunduva alias´e – Roosa Mehike taha, ründas Laulasmaa Ultral kõiki eelarvamusi
ja kahtlusi ning viis täide oma lubadused tulla maratonidistantsilt esimesena
ning joosta täisdistants e. 4maratoni läbi alla 15tunni.
Roosa Mehikese jooks ei saanud Laulasmaal ei teistele
osavõtjatele või pealtvaatajatele mingil juhul jääda tähelepanuta. Oma arust
asjatundjatele tundus tema minek enesetapurünnakuna teistele jäi silma tema
kirev soeng ning värvikas jooksuvarustus.
Olles ise sedakorda ametis jooksu peakohtunikuna omasin
jooksu ajal ka rohkem ülevaadet Roosa Mehikese tegemistest ja toimetamistest
rajal. Pean tunnistama ega minagi alguses tahtnud uskuda, et Rünno päristäpselt
teab mida teeb, kuid Meremõisas vabatahtlikuna abiks olnud Siret Ruuli kindel veendunud
usk Rünno võimetesse ning väike ülevaade mehe varahommikustest ja
õhtupoolikutest kodustel jooksuradadel, hommikusest peedimahlast ning Rünno
3:36-ga pärast esimest maratoni, (mille ta läbi 3:17)joostud teine maraton ning
Rünno selge pilk ja kindel samm, panid mindki lootma ning veidi hiljem ka
uskuma, et midagi suurepärast on sündimas.
Hetkel, kui seda juttu blogisse kirjutan ei ole mul kahjuks ees
aegu kõikidest TP-dest kuid arvatavasti oli Rünno 100miili aeg 14tunni ümber, mis on igati võite vääriv maailmaklassist
tulemus, näiteks võib tuua selle, et tänavu aastane Rootsis, Täbys joostud
100Mile Extreme Challenge võideti ajaga 16:54 ning kiiremini on selle raja
läbinud vaid Rootsi ultratuus, 100km 6:28 läbinud, Jonas Buud 2010aastal kui
sai ajaks 12:32. Taby Extreme toimub 10km-isel
metsaringil, mis igati meenutab Laulasmaa rada, võib-olla koguneb 16ringi peale
seal pisut rohkem tõusumeetreid, kuid igatahes
ei ole seal Keila-Joa pargis treppidest ja järsust jõepervest moodustuvat
takistusriba nii et nii et …
Rünno enda sõnade kohaselt oli ta 100km täis ajaga umbes 8:20,
viimasel aastakümnel on 8:20-ne kandis
käinud ainult Vjatseslav Koshelev 2011aastal ja Peeter Vennikas 2003 ja 2004aastal.
Usun ja loodan, et alates 1994aastast püsiv Peeter Kirpu Eesti 100km rekord 7:34,21
ülelöömiseks ükskord piisavalt jõukohane on ning Eesti rekordi algusnumbergi vahetub.
Selge on see, et Eesti ultrajooksukogukonna lootused ja
ootused on pärast sellist emotsionaalset laksu kindlasti laes, kuid-kuid egas
ultrajooks ole tare taga võpsikus niisama sörkimine. Mistõttu rõõmustas mind
väga kui Peeter Vennikas pühapäeval enne jooksu lõppu ja autasustamist Rünnol
nööbist kinni võttis ja pika vestluse maha pidas. Aga ilmselgelt teab Roosa
Mehike isegi väga täpselt mida ja kuidas ta tegema peab kui lubaduses mis antud 100% täidetud sai.
Rünno tegemiste kõrvale pakkus kogu jooks häid emotsioone ja
lustimist. Heameel on nii osalejatearvu suurenemise kui ka taseme
tõusu üle. Kui esimesel Laulasmaa Ultral oli tulemuse kirja saajaid 35 ning III
koha võitmiseks (tagasihoidlikult mina) ei pidanud isegi 4maratoni kokku saama
ning 2012aasta 47 lõpetaja seas oli 6 täispika jooksu lõpetajat siis käesoleva
jooksu starti ilmus kokku 76 jooksusõpra, kellest 12 said kokku 168,8km nende hulgas
ka 3 naist ning viimasena 4maratoni kokku saanud Kadri Sepalaane aeg oli
14minutit kõvem kui möödunud aasta viimasel (tagasihoidlikult mina) täisdistantsi
lõpetajal. Rõõmustas ka lätlaste (Läti jooksjate kodukas www.noskrien.lv ) arvukas osalemine ning Norra
kõva taseme ultrajooksja Per Audun
Heskestad´i osavõtt, kelle tegemistel hoiab silma peal ka norra ultrajooksu
lehekülg http://www.kondis.no/ultra.127695.no.html.
Aga millega ma ise siis hakkama sain: ise nagu enne kirja
sai pandud olin jooksu peakohtunik, mis kujunes välja selleks, et olin
Meremõisa stardi- ja finiši alas laiaprofiiliga ettevõtja ehk üritasin kirja
panna jooksuringe, teha pilte, anda kätte lõpetaja diplomeid ja nänni, tõsta
ette pastat, suppi, putru pakkuda kohvi ja teed ning puljongit , kisselli ja
kakaod. Lahendada tuli ka ringide lugemisest tulenevaid ebakõlasid arvestustabelite
ja jooksjate enda arvepidamise vahel. Loodan väga, et kellelegi vähem ringe
kirja ei saanud kui nad väärisid. Tuleval aastal peaks elektroonilise ajavõtuga
asjad paremini laabuma. Jajah ning auhinnatseremoonial kuulutasin välja ka
võitjad.
Ning lisaks kõigele muule käisin vahepeal ka Harku järvejooksul,
kus tegin uues isikliku rajarekordi, millega said vististi hakkama kõik kuna
rada oli sedakorda 200m pikem, stardi vastaskaldal ei keeranud rada mitte enam
kohe järvekalda roostiku vahele ja sooservale vaid keerutas pisut külapeal
ringi. Aeg 28.40, mis teeb 1km kiiruseks 4.22min/km, ehk siis minu paremate
sprindipäevade tase, kui maraton oli veel aukartust äratav distants ja ultrast
ei teadnud ma midagi.
P.S Ühte ütlen ma veel, et vabatahtlikuna Laulasmaa Ultral
on igatahes raskem olla kui jooksurajal joosta, kogu aeg muretse, kesse tuleb
ja kuhu poole läheb, kas number ja ring
sai kirja. Vahepeal oli tunne nagu oleks restoranis ettekandjaks kes tellis putru,
kes pastat, kellele ei kõlvanud puljong kes pahandas, et miks köök suletud ja
sooja süüa ei saa … kui jooksjad vaid teaks kuidas me neid Eesti ultratel tegelikult
poputame ja milliste spartalike tingimustega müstilisel „mujal maailmas“ toimuvatel
ultrajooksudel enamasti kokku puutub siis
… aga noh mis ma virisen elu on ju lill ja emotsioon on laes. Nii et enne kui mul jalad jooksmisest tagumikuni ära pole kulunud näeb mind ainult Laulasmaa Ultra
rajal mitte leti taga. Mis ei tähenda seda, et jooksu ettevalmistusperioodil ma
asjatoimetustele käsi külge ei paneks.
P.P.S Eile s.o.18.06.2013 pärastlõunal oli mul intensiivne vestlus solvunud ultrajooksuveteraniga, kes juhtis tähelepanu mõningatele puudustele minu sissekandes - paranduse viisin sisse, kuid unistusest, et kunagi paraneb ka Eesti 100km rekord ning rekordinumber algab 6-ga ma ei ole nõus loobuma.
P.P.S Eile s.o.18.06.2013 pärastlõunal oli mul intensiivne vestlus solvunud ultrajooksuveteraniga, kes juhtis tähelepanu mõningatele puudustele minu sissekandes - paranduse viisin sisse, kuid unistusest, et kunagi paraneb ka Eesti 100km rekord ning rekordinumber algab 6-ga ma ei ole nõus loobuma.
No comments:
Post a Comment