59) Viiskümmend üheksa

Kuidas ma Romssas e. Tromsos Midnight Sun maratoni jooksin

Kui ma reede 21.juuni hommikul Romssa poole teele asusin tekkis vahepeal tunne, et kuskil on keegi, kes ei taha, et ma Romssasse maratoni jooksma jõuan. Nimelt lennujaama jõudes avastasin, et ei ole mul kaasas ei pileteid ega muid tähtsaid pabereid mis reisimise kergemaks teevad. Kuid korraliku reisijana oli mul piisavalt aega, et tagasi koju jõuda. Vahepeal tekkis tunne, et koju võin ju jõuda, kuid õigeks ajaks lennujaama tagasi küll ei jõua, kuna tekkima hakkasid ummikud, kuid tagasi lennujaama poole sõites olid ummikud lahenenud. Oslos Kardemoni linna lennujaamas oli mul aega Romssa lennuki peale jõudmiseks 40 minutit, kõik oleks ju olnud vinks-vonks, kuid Oslo-Romssa lend on ju siseliini lend e. see tähendas seda, et pidin ennast uuesti lennujaama sisse möllima – koos kõigi teistega e. läbima ka turvaväravad jms. igatahes jõudsin Romssa lennuväravasse 5minutit enne  väljalennu aega – et seal lugeda, et lend on delayed ning mul aega küll. Nii et see, kes iganes ei tahtnud, et ma keskööpäikese all maratoni jooksen kaotas, ahahaaa!!! 

Romssa ise oli aga täitsa OK linn, 70000+ mõnisada elanikku, (kergeusklikele võib jääda mulje, et ½ neist on erinevat värvi värvilised, kuid tegelikult nii päris ei ole, norrakad on päeval lihtsalt tööl ja neid ei ole näha eriti). Kekslinnas klaasi ja betooni vahel on veel säilinud puitmajad, elurajoonides enamus ikkagi veel puidust, uuemad ainult kuidagi kastide ja kuubikute, rombide ja ristkülikute moodi e. arhitektid on oma moodsaid fantaasiaid välja elanud.

 

 

 

 

(Viimase kahe pildi puhul arvasin et ehk oleks targem plehku panna, mine tea et kas mõni järjekordne Norra Breivik planeerib sedakorda maratonikeskuses gaasirünnakut, kuid ... ei, kes ta oli ja mis ta tegi jäi mulle selgusetuks)

Maratoni start anti kell 2030 22.juuni õhtul,  mistõttu oli mul põhimõtteliselt pea kaks päeva (mitte polaar) aega linna peal jalutamiseks, ja seda ma ka tegin. Asja muudab aga trikikaks see, et kui linna rohkem näha tahad kujuneb jalutuskäigust korralik mägironimine ja nii juhtuski. Igatahes oli mul esimese päeva õhtuks jalad kut pakud all. Maratoni päeval mõtlesin, et niipalju ei jaluta vaid otsin kena pargi ja pargipingi ning leban seal ja kõlgutan niisama jalga, kuid oh häda - vihma hakkas sadama mistõttu jalutasin kauplusest kauplusesse, otsisin maratonikeskusest peavarju kus aga sai e. siis kogunes ka selgi päeval parasjagu jalutuskilomeetreid. Maratonistarti seega eriti suurte plaanidega ei läinud, mõtlesin, et kui alla 4tunni saab on jälle hea. Seda enam, et kuigi rada kulges linnatänavatel ja lõpupoole paistis olevat ka üsna lauge, oli alguses tarvis kaks korda ületada ilmatuma kõrge kaarega sild (Tegin seda ka jalutusringi tehes, pisut isegi kartsin).  Kui start sai antud, pistsid väljamaalased karjudes punuma kut pöörased, mina hakkasin vaikselt tiksuma. Sillast sain esimest korda üle ilma probleemideta mis pani mind mõtlema, et kui teist korda ka kenasti üle silla saab, siis pistan ka punuma. Saingi - nõksa pärast teistkordset  sillaületust oligi 21,195km täis, aeg seal 1:58:25. Jõudu oli tuju oli ok, panin plagama. Vahepeal andsid indu juure, tunnikese või rohkem aega hiljem lahti lastud ½ maratoni jooksjad, kes minust mööda hakkasid silkama, kuniks ma neist ise mööda hakkasin jooksma. Igatahes olin ma finišis ajaga 3:47:04, mis tähendab seda, et panin teise poole 1:48:39-ga, alguses arvasin, et tegemist ka uue isiklikuga, kuid ei, olen jooksnud 3:45:56. Kui oleks teadnud, et asi niiväga hull ei olnudki pigem hoopis hea poolne oleks üritanud uut isiklikku joosta aga vat ei teadnud. Finishis pakuti kohaliku õlletehease limonaadi, millest üks maitses kui Limonaad limonaad, oli ka banaanimaitselist jõin kõike mis anti.

Kuna kokkuhoidliku inimesena planeerisin oma elu pärast maratoni nii seada, et hotellis tuba ei võta vaid ootan ära viimased finisheerijad, söön junkfoodi ja lõpuks jalutan lennujaama siis edasi kulges elu ääretult aeglaselt, aeglaselt jõin limpsi, aeglaselt vahetasin riideid, aeglaselt otsisin söögikohta aeglaselt sõin ja hakkasin aeglaselt lennujaama poole kõndima. Olles eelnevalt valinud välja sirgeima tee lennujaama, tuli mul vaatamata joostud maratonile ennast järsematest järsemaist tänavaist üles venitada, kuid sain sellega ilma suurema valu ja vaevata hakkama, nii et kui ma lõpuks lennujaama jõudsin lebas seal pinkidel ja põrandatel teisigi kokkuhoidlike maratoonareid, kuid sellest hoolimata leidsin eneselegi nurgakese kus tukkuda. Tagasilend kulges juba palju rahulikumat kui Romssasse lend seda seetõttu et Kardemoni linna lennujaamas oli mul aega 9tundi Tallinna lennuni, kui varasemalt olin arvanud, et käin vahepeal Oslo linna vaatamas siis kohale jõudes sadas vihma mistõttu selle plaani maha laitsin vaid rahulikku kohta otsima hakkasin et pisut tukastada. Lõppes see kõik sellega, et kõikse rahulikum tukastamiskoht leidub terminali väravate (35-37)juures  kust Estonian Air-i peale minnakse, pole seal poode ega väljamaalasi see-eest vaikus ja rahu ning WC.

Jaanituld ei teinud kuid see-eest panime lennujaama vastu tulnud Kai´ga suvilas saunale tule otsa, otsisime sõnajalaõit e. käisime ööpimeduses (võrreldes Romssa polaarpäevaga valitseb meie jaaniõhtul ikkagi pilkane pimedus) saunavihta tegemas, limpsisin lahjasid alkoholiga jooke ja magasin ennast välja.

Järgmisel või mõnel muul järgneval aastal peab jälle Romssasse minema, sedakorda augustis, et osaleda sealsel 50km mägiultral, et saaks järjekordse vimpli polaarmaratonide vestile õmmelda, nüüdseks on neid juba kaks.