65) Kuuskümmend viis

OxroadUltral

Ei oska öelda kuidas teistele tundub, kuid ilmselt ei ole maailmas igavaimat asja, kui laevaga Soome sõit, lähed laevale loksud seal natuke, vaatad inimesi ja merd … kuid kas sul Soomes endas ka igav on, see on juba iseasi, mul ei olnud. Nimelt Helsingisse jõudnuna seadsin sammud raudteejaama poole, kus hüppasin rongile, mis viis mind väidetavalt Soome kaunimasse linna Turkusse (nii rongikapten ütles, kui Turku jõudsime), kus kell 2100 ootas start esimesele OxroadUltra nimelisele 100miili jooksule Turkust mööda ajaloolist Härkätie nimelist kaubateed – Hämeenlinna. Rongisõit ei olnud igav, sest rong oli suur ja kiire. Seda, kas Turku Soome kauneim linn on alguses eriti aega uudistada ei olnud, otsisin hoopis mõnd söögimaja kus saaks enne starti veel korraliku pastaparty pidada, et eelseisva katsumuse jaoks energiat varuda. Kuna Soome on tunduvalt odavam kui Norra siis leidsin sellise koha üsna ruttu ning lahke perenaine pani mu ett suure kausitäie kanapastat ja Coca-cola kõigest 8,75 eurtsi eest ja hoolimata sellest, et pasta oli vürtsitatud curryga maitses ta imehea. Edasi seadsin sammud Turu lossi/kindlus poole, kuna esialgu suurt silti OxroadUltra stardipaiga kohta silma ei hakanud tegin tiiru ümber lossi, mille käigus tõdesin, et Soomes on lossid/kindlused pisut teistsugused, kui meil. Seda ilmselt seetõttu, et ajalooliselt on Soome olnud tugeva Rootsi mõju all, mida Eestile nii pikaks ajaks ei jagunud. Aga kui siis lõpuks lossiväravast sisse astusin käis seal juba vilgas askeldamine. Näha oli nii tuttavaid, kui ka mitte niiväga tuttavaid Soome ultrajooksunägusid. Numbri koos igatsorti nänni täis dropbägiga kätte saanud, sai pärast pisukest ootamist riideid lossi siseruumidesse vahetama minna. Ega seal palju arvutamist ei olnud, et mida selga ja mida jalga ja mida dropbägi, kõik oli enne läbi mõeldud ja nii sai ka tehtud. Mõne aja pärast saabus ka Ailar Nirgi, kes samuti ennast jooksule kirja pannud oli. Kui ma olin endale miinimum eesmärgiks seadnud, et saaks alla 21:30 läbi siis Ailar, kes on 100miili 17tunniga läbinud, üritas jätkuvalt tagasihoidlik olla ja arvas, et kui läbi joostud saaks oleks hea küll.

Kell 2100 anti Turu lossi väravate vahel tseremoniaalne start, jooksmist oli vast 4-5km-i, sai natuke ka ringi vahitud – linn nagu linn ikka jõgi on ja majad, kõrtsud ja mälestusmärgid. Proloog läbi, aeti ultrajooksjad bussi peale, mis viis reisilised Lieto nimelisse kohta – stardiärevusest tekkinud hädade rahuldamiseks kasutasid osavõtjad kohaliku vallamaja esist haljasala, kuna muud võimalust lihtsalt ei olnud. Kell 2200 kõlas sireen ja 50+ pealine jooksjatekari alustas juba hämarduvas õhtus päris võistluse pikka teekonda. Minu tegelik salaplaan oli võimalikult kaua säilitada 7.10-11min/km keskmist tempot, mis viiks mind 24tunni jooksul 200km meeste klubisse siis nõnda ka üritasin. Arvasin, et ehk on teeääres km.postid mille järgi tempot seada, kuid – ei märganud kogu teekonna jooksul ühtegi sellist. Korraldajad teatasid, et nende poolt on tähistatud iga 10km, samuti oli teada ka teeninduspunktide asukohad. Esimene neist 8km peal. Alguses sai tempo kohta ka päritud Ailarilt, kel gps-iga kell käel, tempo olla olnud pisut alla 7min/km, mis sobis plaaniga suurepäraselt. 8km asunud joogipunktis olin ajaga 0:55:23 kiiruseks seega 6.55min/km. Kuid oh häda, ei maitsenud see jooks kohe mitte sugugi, meenutas kangesti möödund aastast Haanja100, kus 33km peal oli tunne nagu oleks 100 juba jooksnud, päkad hakkasid valutama, igatsorti psühho-somaatilised valud tekkisid põlve- ja kannapiirkonda. Nii et kui 5.02 maratonitähiseni jõudsin oli tempo langenud 7.09min/km-ile ja miskit head see ei tõotanud. (Protokollist on näha, et sel hetkel oli minust tagapool veel vaid 8 jooksjat). Samas oli pulss püsinud kenasti alla 130 löögi. 50km täis ajaga 6.00,38 e. tempo oli langenud 7.13min/km peale. Tundus, et vägisi tuleb hakata leppima miinimumplaaniga. Kui veel kuni maratonini nägin ees jooksmas Ailarit ning joogipunktides temast vahel ka mööda jooksin, kui te juhtumisis pikema tankimise tegi siis mingi hetkel kadus ta silmapiirilt nii nagu ka Soome tuntud naisultrajooksja Maria Tähkavuori. Pimedaks oli ka juba läinud, rasked mõtted tikkusid pähe – tavaliselt kui ultrat jooksen ei ole selleks ajaks mingeid mõtteid enam peas, täielik puhkus.

Edasi panin suured lootused Somero teenindusjaamale ainsale punktile, kuhu sai saata dropbagi. Dropbagi olin varunud, kuiva särgi ja paksema tallaga ketsid, kartulipudru ja ropu rõikajoogi e. aedviljamahla ning ilmateated uskudes ka kileka. Unistasin, et kui kuiva särgi selga panen, pudru rõikajoogiga alla loputan ning paksema tallaga kets jalga kut udusulepadjal hellitab siis ehk läheb paremaks – oodatud pööret aga ei saabunud. Reaalsus lajatas pähe kui 80km sai kokku ajaga 9.45,06 e. tempo oli langenud 7.19min/km.(Ok, pisut kauem kulus aega Someros, riiete vahetamisele jms.) Sõrmede peal edasi arvutades ja olukorda hinnates võtsin kindlaks nõuks ja tahtmiseks jõuda finišisse maksku mis maksab alla 20tunni. Kuid korraldajad, põrgulised, naljahambad, mägilased nagu nad on, kirjutasid kodulehel, et „Juoksureitti on erittäin tasainen ...“ e. siis et rada on väga lauge … kui ta seda alguses natuke oligi (olgugi et ma pidasin targemaks enne Somerotki mõne tõusu lõpp kõndimisega vallutada) siis Somerost edasi algas täielik lõbustuspark ja Ameerika mäed tõus järgnes tõusule ja kurvi taga jätkus tõus veel sama palju edasi e. kergemaks see võetud ülesannet ei teinud. Samas hakkas üha rohkem ja rohkem selg ees vastu tulema tegelasi kellele kodulehele üles pandud jutt tasasest rajast suurt nalja enam ei valmistanud. Vihma hakkas ka sadama. Igatahes teadmata oma tegelikku jooksutempot, või saades sellest aimu iga 10km tagant rühkisin ma muudkui edasi ja edasi, tänades taevani teeninduspunktides head ja paremat pakkuvaid asjalisi ning jõudsin paarsada meetrit enne lõppu pihku pistetud OxroadUltra lipu lehvides Häme loss/kindluse (oli seegi pisut teistmoodi kui meie omad) väravate vahele, kui aeg näitas 19.34,22 e. siis hoolimata kõigest olin suutnud teise ½ distantsist sama tempoga või isegi paar sekundit kilomeetrile kiiremini lõpetada. Keskmiseks kiiruseks kogu trassil 7.18min/km. e. siis 6sekundit km-ile aeglasemalt kui olin unistanud. (Lõpuprotokolli uudistades avastasin ennast kõigi lõpetajate hulgas 20 kohalt, Ailar kaks kohta kõrgemal ajaga 18.59,24, nii et temal tasasel maal küll 200+  24tunniga jala sees olemas). Eraldi tahaks ära märkida jooksu osavõtja medalit, korralik sepatöö ja kaalub ka korralikult, et kui selle veel üle saaks kullata ja Bulgaarias Kuldsetel liivadel kett kaelas rannas ringi käiks oleks täitsamehe tunne, rinna peale peaks ka natukene tumedaid karvu juurde istutama.

 

Edasi kulges aeg aeglaselt ja rahulikult, toibusin pisut finishitelgis limpsisin Jaffa limonaadi ja istusin niisama kuni võtsin ennast kokku ja suundusin korraldajate juhatuse saatel koolimaja poole kus ennast pesta ja kasida pidi saama. Koolimaja juures kohtusin uuest üle tüki aja Ailarigia, (tegelikult nägin teda viimati Somero punktist lahkumas hetkel, kui ise sinna saabusin). Hirm puges naha vahele, kui Ailar ütles, et tema pesemise kohta üles ei leidnudki vaid kuskil tunnisaunas vajalikud protseduurid tegema pidi. Tiirutasin minagi paar tiiru ümber koolimaja katsusin erinevaid uksi kuni lõpuks üks neist avati ning mind kenasti pesuruumi juhatati. Seal oli näha, et ei old kerge kellelgi, üks võistleja vedeles põrandal, prügikast kaisus, teine toibus pea norus pingi peal.

Mina vastasin enda küljes uusi huvitavaid vigastusi millega varem pole kokku puutunud, geelipakk, mida vaja ei läinudki ning mis terve tee jooksupükste kintsutaskus oli olnud oli kintsu marraskile hõõrunud, samuti ei ole mul varem kunagi kaenlaalused marraskil olnud, kuid seekord olid e. siis edaspidi on vajalik ka kaenlaalused  üle kreemitada. Ühtekokku võttis vigastuste tohterdamine ja pesemine aega pea 2tundi, pärast mida pidin veel raudteejaama ennast vedama, et rongipilet Helsingisse osta ja kott raudteejaama pakihoidu jätta ning tagasi lossi jõuda ning pidulikust õhtusöögist osa saada. Süüa oli mõnus ja kõik maitses hästi, kuid seedimine oli väsitav. Õlle pidi oma raha eest ostma aga 0,33l õlle eest 5eurtsi anda ei olnud üldse kahju, kuna see läks kui kuumale kerisele. Lõplike tulemusi ja auhinnagaalat ära oodata ei jõudnud kuna olin sunnitud rongi peale „tõttama“, et Helsingisse jõuda, kus sõber Sämmi juures linnalähedale maale öömajale sain jääda. Rongis tegi minuga juttu punaste küülikusilmadega (ilmselt julgustas teda peale joodud alkoholi seda tegema minugi näos olevad punakad silmad ning väsinud olek)  ja sinikaga silma all purjus soome naine, kes kiitis kuidas ta endale vihmakindlad kingad tegi, nimelt võttis ta poest kaks väikest kilekotti, millesse juurikaid pakkida ning pani need siis koos sokkidega jalga, ütlesin talle, et küll ta on näppära, seepeale küsis ta kas mul on juotavaa, vastasin et ei ole, seepeale palus ta et ma ta Pasila peatuses üles ajaksin kui ta peaks uinuma, ei olnud vaja, sai ise üles.  Kui tavaliselt on nii, et peale ultrat esimesel ööl eriti und ei tule, siis seekord murdis uni mehe pea jalapealt, oli see uni tugevam kui igatsorti jala- ja muud põnevad valud. Hommikul Helsingist laevaga Tallinnasse sõita oli jälle IGAV.

Kodus olles vaatasin lähemalt, et mis head nänni korraldajad ka kingiks olid andnud, eriti paelusid mind kompressioonsäärised, kuid  kuna ma hiromatiat natuke pelgan siis jooksu ajaks ma jalga neid ei pannud, kuigi paljud olid seda teinud. Kaasas olnud juhendist sai lugeda, et aitavad need ka taastumisel ning nii kiskusingi need apelsini järgi lõhnavad säärised endale voodis jala otsa – sääred tundusid kenasti komplekselt sissepakitult ja kaitstuna, hakkasin raamatut lugema … – hommikul kui ärkasin olid säärised ikka veel jalas, nii et und nad ka ei seganud. Kui kunagi jälle jooksma peaksin minema proovin kuidas nad siis töötavad.

P.S Tähelepanekuid. Vat aru ma ei saa kuidas need Laari käed, mis Eesti põllumajandust ja külaelu hävitasid ka Soome ulatusid, nii mõneski Härkätie äärses külas või külakeses oli sissevajunud katusega maju ja aitasid, nii mõneski teeäärses kylapuotis ei ole ilmselt juba aastaid rahaa tavaraa vastu vahetunud. Samas muidugi linnalähedal maal asuvad majad ja majapidamised paistsid päris heal järjel olevat nii et väga pikad need Laari käed ka ei olnud.

Kuna ei ole ammu juba Tallinna ööelust osa võtnud siis see mida öises Helsingis nägin ajas küll hirmu nahka. Näha ja kuulda oli nii kaklust kui karjumist, lendasid pudelid ja prillid, häda tehti keset tänavat ja seda kõike läbisegi nii lapsed kui noorukid ja vanurid, hea oli et plehku sain.