101) Sada üks

Kaks kärbest ühe hoobiga e. Suurjooks ümber Viljandi järve ja Vändra maraton.

Sõitsime siis Marika ja Rauliga reede varahommikul Viljandisse. Jõudsime kenasti ja varakult kohale tatsasime nõksa expol ringi ja siis läksid nad oma teed nii et enne starti ja jooksu ajal ei näinud ma enam kumbagi, nägin hoopis Rain V-d, alguses kolmandal kilomeetril ja siis pisut hiljem ehk 8kilomeetril. Esimesel korral nägin tema selga minust eemaldumas teisel korral juba lähenemas. Igatahes alustasin ma ettevaatlikult ja rahulikult teadmata kas ka nõksa pikema maa jaoks juba piisavalt taastunud olen, esimesel mäe- kui ka teisel Orika silla  vahe finišis kaotasin oma senisele parimale tempodele vastavalt 20 ja 27 sekundiga. Loomulikult keerasin ma eelmise aasta õppetunnist hoolimata omadega rappa, sedakorda jäid kõik ketsid jalga ja ühtegi ministrit mööda ei jooksnud (Jürgenile tegin pika puuga ära). No vot ja siis mõne aja pärast nägingi Raini selga, 1km enne lõppu sain kätte, eriti pikka juttu ei olnud jaksu teha, hinged rippusid paelaga kaelas mõlemal. Ehk siis nii, et kui Raini selga poleks näinud ega siis oleks uut isiklikku 53.06 senise 54minuti asemel vist ka jooksnud. 

Järgmiseks päevaks olin ennast kirja pannud Vändra maratonile siis tagasi koju sõitma ei hakanud vaid orgunnisin endale ööbimise Viljandisse, mis omakorda tähendas seda, et sai nii rahulikult nii saunamõnusid nautida, autasustamist vaadata kui ka pärast Soso juures korralikult süüa, nii taastumiseks kui ka maratoni jaoks energia laadimiseks.

Viljandisse jäämine tähendas ka seda, et laupäeval pidin liikuma hakkama tundavalt hiljem kui oleks seda pidanud Tallinnast minema hakates tegema, mis tähendab aga seda, et magamiseks jäi ka rohkem aega … ja pealegi kohalikku kaubandust ja toitlustust ja turismi tuleb ka toetada, nii et ärge tormake pärast võistlusi koju tagasi, leidke endale aega ja puhake ennast välja ja alles siis hakake koju minekust või järgmisele võistlusele minekust mõtlema.

Vändrasse jõudsin ka piisavalt vara, et saaks pikalt ja hoolikalt kaaluda mida selga või mida jalga panna ja mõtlema pidi, sest et sadas nii vihma kui lubati seenevihma ja jahe oli ning riietusruumis kõik muudkui arutasid arutasid selle kallal … lõppkokkuvõttes sai vist õige valik tehtud, palav ei hakanud ja samas tundus piisavalt jahe, et sooja saamiseks ennast ikka liigutama pidi.

Enne starti jällegi ei teadnud, et mis ja kuidas ja kas, otsustasin, et üritan joosta lihtsalt alla 4tunni või kui see ei õnnestu siis 6min/km. Tehtud-mõeldud tiksusin esimese poole +/- 5.40 min/km seal olin 1.59,01 siis otsustasin, et vaatan kus on Marika ja teised jooksusõbrad väga kaugel ei olnudki ning lõpuks said kõik kes tahtsid ja suutsid alla 4tunni tulemuse kätte. Ise jooksin teise poole 1.50,26 viimasel kolmel kilomeetril nägin tempot 4.50 isegi … igastahes tuli aeg 3.49,27 mis kuulub ajaliselt minu maratonide esikümnesse ja joosta oli tegelikult ka lõpuponnistust arvestades üsna kerge … järsku on tegemist miski 24tunni jooksu MM/EM järel saabunud superkompensatsiooniga … vaatan kui tunne kestab ja lubab ning ilm soosib siis proovin ehk Haapsalus 3.40 alla joosta … nii et Haapsalus jookseb ja näeb.