Haapsalu maratonist.
Pärast bussis niisama ootamist Haapsalus, viidi meid lõpuks
siiski Ristile. Kotid ja pannid sai ära anda, tuttavad näod üle lugeda ning
kell 1100 anti start teisele, minu jaoks esimesele Haapsalu maratonile.
Teepeale anti korraldajate poolt kaasa soovitus joosta häid aegu kuna rada
lauge ja tuul kuskilt maalt alates tagant. Esialgne plaan oli joosta aeg 3.39
sisse, et saaks ka juba sel aastal kiidelda, et maraton 3.30nega joostud, mõned
minutid peale noh nii siia-sinna … . Kuigi samm väga reibas ei olnud … ehk oli
pisut kange laupäevasest Harku järve jooksust, kus uue ehk pisut pikema raja
parim tulemus sai välja joostud … tundus tempo 5min/km igati OK, mõne
kilomeetri pärast sain jooksukaaslaseks Andruse, kellele sai välja öeldud, et
1.45ga tahaks poole peal olla ja siis vaadata mis juhtub kas pingutada edasi ja
oodata imet või lasta jalg sirgu ning saada vaikselt kulgedes 3.39ga algav
lõpuaeg. Tasa ja targu jalg jala ette sammudes jõudsime ½ maa peale
hoopistükkis ajaga 1.43,00 enamvähem täpselt. Alates 15-16 kilomeetrist oli
meie paarisrakend nii mõnedki seljad omakorda seljataha jätnud ja lähenevaid
selgasid paistis terve lõputa sirge jagu veel ees olevat … igastahes enselegi
ootamatult lisasime tegelikult sammule pikkust ning hakkasin uskuma aega alla 3.30ne
ehk aega mida plaanisin rünnata alles septembrikuisel SEB maratonil pärast
suviseid pikemaid ning lühemaid ja kiiremaid jooksukilomeetreid. Vana
raudteetammi viimasel kilomeetril tundsin et ilus aeg hakkab otsa saama jalg
kiskus kangeks ja samm lühikeseks muutuma … kuid kuidagi kahju oli tehtud tööd
raisku lasta minna ja piinlik oleks ka olnud, kuna seljataha jäetud selgasid,
kellest nina püsti tõsine nägu peas ja pilk kaugusesse suunatud, mööda olin
jooksnud oli selleks ajaks juba paras ports kogunenud. Andruse jalg oli kergem
ning nii ta vaikselt kuid kindlalt mult eest ära libiseski … metsaalune ja
tänavatel keerutamine ning kruusal jooksmine võttis niigi kangetest jalgadest
veel selle vähesegi jooksulusti nii et tempo langes isegi üle 5min/km kuid
selleks ajaks oli selge, et aeg alla 3.30ne tuleb, iseasi on kui palju ja kas
negativ spliti ka saab … sai - napilt aga kindlalt ehk hoolimata viimasel
kilomeetril saadud krambieelsest ja haamritaolisest seisundist kus kiirus
5.30min/km-le langes olin finishis ajaga 3.25.34 e. teine poolik 1.42,34.
Rõõmu ja rahulolu tehtu üle ei kahandanud ka see, et sel
samal viimasel kilomeetril, et mitte öelda viimasel 200-300meetril läks minust
kui „Saab 96-st“ mööda jooksja, kellest Fra Mare ees olin just nii nagu kirjas
nina püsti pilk kaugusesse suunatud optimistlikult mööda pannud …
Neil samadel viimastel kilomeetritel ja rasketel minutitel
pärast finishit mõtlesin, et ei kunagi enam viitsi ma maratoni alla 3.30ne
joosta kuna kogu aeg peab jooksma ei mingit lusti ega lõbu, saati siis veel uut
rekordit üritada … nüüd, pisut taastununa ja jooksu kulgu analüüsinuna tundub,
et viimane piir millest kiiremini enam ei suuda on 3.19,xx …
Kui nüüd just alguse saanud tõsisele jooksuhooajale tagasi vaadata
siis on see kaasa toonud päris mitu isikliku margi parandamist, esiteks 24tunni
jooksus siis Viljandis, siis Harkus nüüd maratonis … tundub, et kõik mis
raamatutes kirjas vastab ka tõele ehk siis sügis-talvise ja varakevadise üldfüüsilise
ettevalmistuse ja aeroobse põhjaladumise (mida
tegin silmas pidades 24tunni MM/EM-i) tulemusena annab sellele ehitada ja arendada
ka kiirusvastupidavust … nii et põhja ladudes mõelge ultratele isegi siis kui
neid kunagi joosta ei viitsiks … edasi siis juba vastavalt valitud hullusele.
No comments:
Post a Comment