124) Sadakakskümmend neli

Zilonis skriesana nakti tumsa e. elevandid jooksid nagu naksti tumedas öös e. siis kuidas eksitus Facebooki ühes postituses juhatas mind Lätis toimuvale ööjooksule.

Eks ole neid jookse mis ööpimeduses toimuvad ehk sinna kanduvadki üsna vähe. Eesti ööjooks põle miski ööjooks, kell 2130 teevad õiged pidutsejad alles beauty- või power napi, kes siis kuidas.

Erialast lähtuvalt pean vajalikuks ennast aeg-ajalt ikka nii ööpimeduse kui varavalges jooksurajale sundida ja mis saaks olla parim sunnivahend kui makstud stardiraha ja võetud kohustus iga aasta vähemalt ühel Lätis korraldataval ultral käia. Igastahes, kui ultrajooksusõber kutsus Facebookis rahvast üles osalema CET-il ehk Cesis Eco Trailil juhatas esialgu antud link hoopistükkis elevantidele ööpimeduses ... pisut sobitamist ning mõne aja pärast treeningplaani selle mahutasingi. Olgu aga nüüd ka ära öeldud, et esialgne plaan nägigi ette jooksu menüüs olevatest distantsidest just ultrat e. 63km, kuid seoses segaste asjaoludega olin sunnitud selle ümber vahetama 36km vastu ning loobuma taastumisest järveäärses kämpingus.

Jooksu peastaap asus, Usmas Meki  Kempinga söögimajas kuhu jõudsin pärast valele kiirteeotsale keeramist Riias pisut hiljem kui planeeritud, kuid siiski piisava ajavaruga. Stardimaterjalide kättesaamiseks tuli täita ja allkirjastada lätikeelne paber millega loobusin järgmiseks 6aastaks oma palgast, nõustusin loovutama oma mõlemad neerud … või tont teab mida ja millest, kuid materjalide väljastaja lohutas, et see on kõigest allkiri millega kinnitan, et ma piisaval terve ja tugev olen ning mul kõik vajalik kaasas on. Nimelt ettevatlikest ning seega pikka ja igavat elu elavatest rootslastest eeskuju võttes oli pikematele distantsidele minejatele ettenähtud kohustuslik varustus termokile, pealambi, punase tulukese, mobiiltelefoni, plaastrite ja vähemalt ½ liitri vee näol. Jooksu start anti kell 2300 kui hakkas juba hämarduma punased tulukesed kästi põlema panna … kena oli vaadata küll kui see pikk rivi plinkides teele läks.

Omades mõnd kogemust Läti maastikujooksudest kuid raja profiiliga Endomondos tutvumata ootasin selgi korral koheselt järske tõuse ja keerukaid laskumisi läbi padriku, üle juurikate ja siis veelkord tõuse ja laskumisi, kuid selle asemel kulges rada alguskilomeetritel mööda küla- ja metsavahe kruusateid ja radu, nii et avastasin end ööpimeduses sellist tempot tegemas, mida veel sellisel kella-ajal ette ei ole tulnud, kilomeetrid lendasid 4.45-4.50 ja 5.00min/km vahel … kuniks rada metsa-alla keeras ja silt raja ääres „Kulturas kilometras“ teatas … kultuuris ja kilomeetrist olid asjad muidugi kaugel, tegemist oli vähemalt paarikilomeetrise veel hiljuti veega üleujutatud mülgaste, mahamurdunud ning pehkinud puude ja oksterägastikuga kus liikuda sai astudes pokupeadele või lootes et puutüved ja oksad su jala all ei murdu, kõik see hüplemine ja rabelemine ja okste ragin võis eemalt tõepoolest elevandikarja liikumist läbi džungli meenutada. Mülkast välja saades algas mõne aja pärast metsaalune liivarada ja kõik ju teavad kuivõrd raske on seal head pidamist leida, seda raskem oli see juba peaaegu et täitsa pimeduses ja et asi veel põnevam oleks juhatas liivarada lõpuks ojakese äärde, mis juba nõndapalju lai oli, et jagus minutiks nuputamist kuidas sellest üle saada ... . Edasi vaheldusid kergemad ja raskemad rajalõigud raskemate ja kergematega ning finishisse jõudsin juba siis, kui ei olnud enam hämarikku ega koitugi polnud veel paistmas aeg 34,5km peale kulus 3.21.08 vanemate senjooride arvestuses III koht, kas see miskit ka väärt oli ei tea öelda, kuna pärast kerget taastumist ja pesemist hakkasin vaikselt kodu poole sõitma, nännikotis oli kutse päris CET-ile ja buff.