123) Ükskakskolm

Ishias

Kui ka kõik ei lähe nii nagu plaanitud siis vanainimene ikkagi ei peaks kahel järjestikkusel nädalal maratoni jooksma, pärast on ishias. 

Aga kõik sai alguse sellest, et treening ja võistluskava vaadates ei jäänud muud üle, kui mai kuus üritada üks niivõrdkiire maraton joosta, et see uut isiklikku tähistab. 

Planeerisin seda teha Haapsalus, millest möödunud aastast kenad mälestused jäid … 30km noolsirget tasast teed … lausa lust joosta … nädal aega enne olevale Vändra maratonile ei saa aga minemata jätta, mistõttu olin seal juba ammu kirjas. 

Tehtud mõeldud, et siis Vändras vaikselt kõssa-kõssa alla 4tunni ning Haapsalus siis hing ja silmad kinni noolsirgel teel noolena isikliku poole. Siis selgus, et Haapsalus puhuvad teised tuuled kuid pühivad seda kogenumad luuad ning pikka igavat sirget enam joosta ei saa. Kuna Vändra rada rohkem tuttav tegin plaanid ümber, järelejäänud paaril nädalal tegin sekka mõned kiiremad lõigutrennid ning Vändras hakkasin paugutama, kuid päike paugutas kõvemini, nii kõvasti suisa, et kui poole peal olin veel üsna napilt isikliku graafikus siis viimased 8-9km võtsid igatsugu jooksulusti kuna hoolimata käte ja jalgadega vehkimisest võttis soe vatine sein hoogu üha rohkem ja rohkem maha. Lõpuks nii maha, et ei saanud alla 3 ½ tunnise maratonigagi uhkeldada aeg 3.30.03,5. Soe vann ja külm õlu päikese käes parandasid pisut tuju nii et kodutee koos rõõmsama jooksuselts- konnaga möödus juba lustlikumalt.

Aga ega palju puhata saanud, juba nädala keskel tundsin ennast nõnda reipalt, et panin ennast Haapsalu asemel Viimsisse kirja, et uuesti niivõrdkiiresti joosta proovida. Kuid, kui hommik oli veel paljulubav siis stardiks säras päike jälle taevas ning temperatuur jälle üle 20 kraadi kippus minema, mis alles äsja talvest väljunutele järjekordselt vatti ja vaeva tähendas ning kui korraldajad maratonile 700meetrit lisaks olid mõõtnud oli tulemuseks jälle üle 3 ½ tunnine maraton ajaga 3.30.55, (maratonidistants sai täis ajaga 3.27.27 ehk siis ikkagi mitte mõhkugi).

See, et vanainime ei peaks kahte maratoni järjestikustel nädalavahetustel jooksma või vähemalt mitte seal midagi üritama, väljendub selles, et talvine isihias tuli tagasi ja hakkas piinama, kord on ta ühe kannika all, kord teise … kõige huvitavam on see, et piinab siis kui kõndida, või istuda (nagu teda on, on istumine uus suitsetamine … aga miks see kannikatele nii mõjub …) jooksma hakates läheb üle. Nii jooksingi veel kahele maratonile lisaks kohe otsa ½ maratoni kaunilt mitmekeseisel Tallinn Citytrailil. Oleks teadnud, et rada isegi Lätis korraldatavate trailidega võrreldes üsna tasane on, oleks suurest jooksulustist kohe paugutama hakanud ja vähe asisema aja saanud kuid hea seegi et alla 2tunni tuli.

Viimasel maikuu laupäeval sai veel lisaks ümber Harku järve joostud, 1.mail olin stardis Viljandis … ehk siis igal maikuu nädalavahetusel stardis ... ja see ongi tipp- ning saavutussportlase ja rahvaveteranvahvasportlase vahe, tipp- ja saavutussportlane võistleb manageri ja/või treeneri sunnil mõistikult ja võtab aega taastumiseks, meiesugused aga ei mõista ei puhata ega taastuda …