1) Esimene.

Kõigepealt lühidalt iseendast ja enda seosest ultrajooksuga. Olen sündinud 1971aastal Tallinnas. Lapsepõlves ja ka hilisemas nooruses sai tegeletud erinevate spordialadega, alates tennisest kuni jalgrattaspordi ja jõusaalis käimiseni välja. Mingeid suuri võite või saavutusi spordis ei ole. Jooksuga ja üle-üldse aktiivselt kehakultuuriga hakkasin uuesti, pärast  täisikka jõudmisest ning muudest huvidest põhjustatud vahepausi, tegelema 2004aastal. Põhjuseks sai asjaolu, füüsiline vorm oli selleks ajaks nii kehavaks läinud, et ei suutnud oma tolleaegse leivaisa – kaitseväe, poolt ettenähtud kehalisi katseid enam loomulikust kehalisest andest ära teha, kusjuures komistuskiviks sai just 2miili, e. 3,2km jooks. Varasemad aastad olin ilma trennitagi katsetel hakkama saanud, kuid siis enam mitte. Esimene rahvajooksul, kus osalesin oli 2005aasta Tallinna Maratoni 10km jooks. Pikematele distantsidele otsustasin pühenduda pärast seda, kui SEB Sügisjooksul 10km enam jooksma ei mahtunud samas ½ maratonil oli ruumi küllalt – praeguseks olen jõudnud järeldusele, et ½ maraton on kõige hullem distants mida joosta. Pikkust on distantsil täpselt niipalju, et kui vähegi enese tulemusega rahul tahad olla, siis passida ei ole aega ja pead algusest peale enam-vähem piiripealset tempot hoidma ja samas on 21,1km piisavalt pikk, et mingil hetkel pingutamisest ikka üsna valus hakkab. Pikki treeninguid tehes avastasin, et maratonitempo on täpselt selline, kus on mõnus joosta ning kui piisavalt ka trenni teha, ei jää sa nõnda tasa ja targalt maratonidel joostes sugugi mitte viimaseks vaid nopid viimasel 10kilomeetril hulganisti tempovalikuga alt läinud jooksjate skalpe. Ütlen kohe, et esimene maraton ei läinud kaugeltki nii nagu olin planeerinud e. siis tegin klassikalise vea millest hoiatasid maratonijooksude kodulehed ja blogijad-maratoonarid ja muidu maratoonarid, e. siis tundes ennast jooksu alguskilomeetritel „liigagi“ hästi samas nähes konkurente eest minema libisemas, otsustasin pärast 10-l km tempot tõsta, suutsin seda hoida kuni poole distantsini ning tulemuseks oli see, et suutsin läbi valu ja vaeva maratoni teise poole kolmandiku võrra aeglasemalt joosta, kui esimese. See kogemus on mind kammitsenud siiani, mistõttu arvan, et mul on potentsiaali joosta maraton 3.25 +/-5m, kuid see ei ole realiseerunud just liigselt aeglase alustamise tõttu, mistõttu jõudisn ultrajooksuni  ja seda 2010aastal, Eesti Ultrajooksu Klubi ja perek. Vennikate poolt 31.12.201 korraldatud Viimase Öö Unistuse ultrajooksu kaudu. Otsustasin sellest jooksust osa võtta kuna alati pärast maratoni on jäänud selline tunne, et sellise tempoga suudaks üks paar tundi veel joosta. Läksin Viimase ÖÖ Unistuse jooksule plaaniga joosta 6tunniga 50km. Ilm oli mõistagi talvine mistõttu plaanist asja ei saanud, kuid kuna olin end niigi kaineks autojuhiks lubanud ja aega veel oli, tiksusin rajal natuke üle 8 tunni, tasuks 62km ja meeste arvestuse esikoht ja nakatumine ultra pisikuga oli ka tõeks saanud. Märtsis liitusin ka Eesti Ultrajooksu Klubiga, mai lõpus alustan siis oma ultrajooksu blogiga, mis edasi hakkab juhtuma nii ultrajooksurajal kui ka blogis, see oleneb eelkõige ajast, kuid midagi ikka saab.