53) Viiskümmendkolm

Suusad on veel terved

Sedasi läks, et kuna kätes ei olnud pärast maratoni piisavalt jõudu, et suuski ja keppe pooleks murda siis tõin need ikkagi koju ja nüüd kui suvilasse lähen siis võtan relaka ja lasen nad sellega pilbasteks.

Aga kui kõik ausalt ära rääkida siis Matu TP-s sai selgeks, et alla 6tunni on võimalik sõita e. arvestasin kodus välja nõnda, et kui alla 1.10 Matul olen siis edasi lähevad kilomeetrid juba kiiremini (ei ole enam tarvis oodata stardikanga alla jõudmist ega alguse tõusude-laskumiste puntratantsu), nii juhtuski. Iga järgneva TP-ga olin oma virtuaalset edumaad 5.59.59 graafikust suurendanud kuni  mingil hetkel läks kõik sassi nii, et ma enam ei teadnud, kas olen ees ehk taga, panin igaks juhuks juurde. Siis seadistasin ennast ümber järelejäänud kilomeetrite arvestusele, kuniks suutsin välja arvutada, et vististi tuleb alla 6 ära küll, samas Hellenurmes puges kahtluseuss jälle hinge, kui nägin, et 9,5 kilomeetrile saab kulutada 1.11.00, mure ja vaev lahtus kui arvutasin välja, et 1km läbimise kiiruseks peale TP-d tuli  5.20-5.30, e. aega jääb ülegi.

Finishis olin siis ajaga 5.40.06 parandasin senist isiklikku ja seni pika raja ainsat rajarekordit 1.34.33-ga, võiks ju rahul olla aga tegelikult ei olnud sõit sedavõrd kerge kui olin lootnud – samas, kujunes ta väsitavamaks ilmselt seetõttu, et sõitsin pea 20minti kiiremini kui plaanida julgesin.

Suusad iseenesest ei olnud ilmselt kõige kehvemad kui samas ilmselt mitte kõige libedamad, oli nii neid kellest mööda libisesin, kuid päris palju oli ka neid kes minust laskumistel kui suttivast küülikust mööda tuiskasid. Pidamine oli ka nii ja naa mõnest tõusust sai sama sirge seljaga kui Axel  üles kuid sellele järgnevas hakkas juba üsna varakult pidamine järgi andma. Aga ega suurt vahet olnud, piisas mõnel veel kehvem pidamine olema või kätest ramma otsa saama, kui terve rivi suusasportlasi paterdasid mäest üles kut pardid.

Oli üks ametlik kukkumine, täiesti ilusa sirge laskumise lõpus, kui suusajälg äkitse kolmeks läks, nii et ta parema jala pisut mujale juhatas kui vasak läks.

 Alguses oli ka üks kukkumise ennetamine tagumiku piduriga, üks kehakultuurlane oli laskumisel rajale üle mitme suusarea ennast pikali visanud, julgust ja oskusi temast üle hüpata ei olnud, kõrvale astuda ei saanud ja ei olnud mõtet, mistõttu ainsaks lahenduseks oli järsk tagumikupidur. Ühe korra oli veel selline situatsioon, kus sõitsin äkitse peatunud kaasvõistlejale otsalendamise vältimiseks igaks-juhuks rajaäärsesse lumevalli.

Aga muidu oli kõik enam vähem rahulik, v.a. see et vahepeal pidid paar äkilisemat naisterahvast, ülekaalukalt mehises ja sellevõrra ka karmimas võitluses ellujäämiseks, pidevalt ja häälekalt selgeks tegema, et ka nendega rajal arvestataks, kuid nende tempo oli sedavõrd kiire et läinud nad olidki.

Üldiselt võiks nüüd lumi ära sulada ei ole teda enam tarvis.

52) Viiskümmend kaks

Suusahooja lõpp

 

Suusahooaeg hakkab minu jaoks varsti lõppema e. Tartu Maraton on kohe kohe ukse ees. Ettevalmistus suusamaratoniks on kulgenud plaanipäraselt haigused ja vigastused ei ole mind kimbutanud, mistõttu on lootus, et minu tagasihoidlik unistus saada aeg alla 6 tunni e. siis kasvõi 5.59.59 on täiesti teostatav. Kuigi sisetunne ütleb, et 6.30 alla on ilmselt reaalsem plaan.

Tartu Maratoni korraldajad on  aga minu kehalise vormis suhtes veelgi optimistlikumalt meelestatud, paigutades mind 10. stardigruppi nr 3151 alla. Naised ja mehed minu läheduses ja ümber on maratoni lõpetanud ajavahemikus 5.18-5.20. Sellise boonusega stardinumbri sain ilmselt oma 2011aasta ½ maratoni 2.24-ga läbimise eest. Tänan korraldajaid usalduse eest ja üritan usaldust viimase hetkeni õigustada, kuid eks näis mis saab.

Aga nii kui Tartu Maraton läbi saab nii kohe suusad nurka (kui juhtub aga, et aja alla 5.59.59 saan siis murran suusad ja kepid sealsamas finišis pooleks sestap et tulevikus tulemuse parandamise soovi peale ei tuleleks - tegelikult mulle suusatamine kohe mitte üks põrm ei meeldi) ja lumejooksu harrastama mis äraütlemata tõhus treeningvahend.

 Seda et kas suusad kepid terveks jäävad saab teada siis järgmine nädal.

51) Viiskümmend üks

Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi,

 

ehk siis kuidas lätlased muutsid meie vaikse ja rahuliku küünlavalgejooksu karmiks andmiseks Laulasmaa rannas. Sellist paugutamist pole sealsed rannamännid enne veel näinud seda isegi mitte suvisel Laulasmaa Ultral. Lätlased pistsid punuma kui pöörased ning üks neist - Laimonis Skadiņš ei saanud enne pidama kui 120,95 km seljataga, (luureandmete kohaselt läks ta rajale eesmärgiga joosta 3 maratoni  e. 126,6km), jooksuhooajal on selle mehe jalgades ilmselt oma 140-145km küll. Ja ega teinegi Uldis Kļaviņš hellitanud, ainult üks ring vähem e. 119,9km.                                                                                

Senise rajarekordi, Peeter Vennika 104km (tõsi küll joostud pisut teistsugusel ringil) ületas ka naiste võitja Marta Zumberga 105,2 km-ga.                                                                                            

Lätlased oleks auhinnalaual puhta töö teinud, kui Mari Boikov poleks meie jaoks kastanid tulest välja toonud naiste arvestuses saavutatud III kohaga.

 

Ise nagu juba varasemalt öeldud sai, suurt kala püüdma ei läinud, tahtsin kokku saada 2 maratoni ja saingi e. siis positiivne, negatiivne jällegi see, et ma ennast positiivselt üllatada ei suuda ja näituseks 90km-i ei jooksnud. Kes teab võib-olla et oleks jooksnudki, kuid rada oli vaatamata liivatamisele libe ja ligane aga seda oleks ta nii ehk nii olnud, hea oli seegi, et vihm seda porimülkaks ei muutnud. Jooksupulss  püsis 148 löögikeskmise juures, kuigi mingil hetkel on ära teinud ka 168 lööki ning kui paar tundi enne lõppu poleks parema jala päka alla villi tulnud, mis valu tegema hakkas, oleks kõik ju igati korras olnud …

Nõksa hiljem selgus et õnneks või siis õnnetuseks ei ole tarvis küll ka minna kuna vanemad pidulised endal salle juba kaela sättisid ja noorem juba magas …

PS.  Lisaks lendavatele lätlastele lisasid jooksule vürtsi Meremõisa rannas aastavahetus-saunatajad ning nende hulgas paar alastikultuuri viljelejat kes lumest, libedusest ja paarist soojakraadist hoolimata nii rajal joostes kui ka rajaääres seistes ja lainetades, jooksjatele kaasa elasid ning kut jaaniussikesed heledalt ööpimeduses kumasid.

50) Viiskümmend

Vana-aasta maraton

Tea kas olen vanadusest juhmiks ja tundetuks muutunud, kuid mina igatahes ei pannud pühapäevasel Vana-aasta maratonil tähele, et oleks miski hull tuul ja külm olnud. Aga ega ma eriti seal punnitanud ka, tiksusin vaikselt aeroobses, mõõtes kilomeetreid vastavalt planeeritud tempole. Jooksuga võiks täitsa rahule jääda kui et ainult see viimane ring ei oleks nõnda raskeks läinud. Ei oskagi öelda miks kõik nii juhtus igatahes lõi pulsi punasesse, jalad kangeks ja põlved valutama - hea oli et otsa sai. Aeg siis 4.27.00.

Huvitava tähelepanekuna pean märkima seda, et pärast jooksu ning Tabasalus ujumist ja sauna ei tekkinud mul igatsust Hot Dogi ja Coca-cola järgi, millega ma ennast tavaliselt pärast selliseid võistlusi olen premeerinud. Tea kas peaks ehk kiiremini jooksma hakkama?

49) Nelikümmend üheksa

Mis tehtud, mis teoksil.

Hooaegade vaheline puhkuse kuu, kui nii võib öelda sai läbi, jooksukilomeetreid kogunes kõigest 52km  ja neist pooled jõusaalis lindi peal. Lisaks sai mõned kilomeetrid ujutud ning mõned tunnid ka jõusaalis rassitud, sest selline oligi plaan.

Aga ega nüüd enam laiselda saa, detsember see on kui üks tavaline jooksukuu, 16.12 Vana-aasta jooksu maraton ning siis 31.12 Viimase Öö Unistus, nii et ketsid varnast ja jooksmist harjutama. Suuri plaane maratonile ei pane kui kenasti jälle 4 ½ tunniga tehtud saaks oleks korralik aeroobne treening kirjas. Vana-aasta õhtul tahaks kaks maratoni e. 84-85km kokku saada aga eks see kõik oleneb ilmas ja oludest. Korraldusliku poole pealt sain ülesandeks jällegi poodlemise, nii et tegusad ajad ootavad ees.

Järgmise 2013aasta plaanid hakkavad ka vaikselt paika loksuma ja üritan mis ma üritan kuid ikkagi kipub suvehooajast tulema sellise tavalise rahvasportlase aasta (e. siis palju võistlusi ja vähe taastumist).

Jaanuar on õnneks võistlusvaba.
Veebruar: 17.02 - Tartu Suusamaraton (63km);
Märts: (kuupäeva pole veel välja öeldud) Otepää-Tartu jooksumaraton;
Aprill: Nõmme maanteejooks; Rabajooks; (ajakava selginemisel);
Mai: 01.05 Ümber Viljandi Järve jooks; Mulgi Rattamaraton ½ distants; 24h jooksu MM Steenbergenis, Holland (kui koondusesse mahun); Tallinna Rattamaraton ½ distants;
Juuni: 01.06 Hiiumaa Maraton; 08.06 Rõuge Rattamaraton; Harku järvejooks; vabatahtlisena Laulasmaa Ultral (mõistlik oleks), sest 22.06. Tromsø maraton
Juuli: Pühajärve jooks; RuneEst Maastikumaraton; Otepää Rattamaraton
August: Elva Rattamaraton; Oxroad Ultra 100 miili e. 160,9km (Soome); Ülemiste Järve jooks;
September: SEB maraton
Oktoober: 05.10 Tartu Sügisjooksu maraton; Haanja 100 jala
November: Joensuu 12h (Soome), kui korraldatakse vast ikka korraldatakse
Detsember: Vana Aasta maraton, Viimase Öö Unistus.

Tegelikult tahaks veel kuskil 100km joosta, Leedus näituseks kui nad seal Baltic Cup-i jällegi korraldavad.

48) nelikümmend kaheksa

Mis juhtus Haanjas?

No mis seal ikka juhtus, lihtsalt harjutasin katkestamist reaalses võistlussituatsioonis. Olles ära jooksnud 1/3 distantsist e. 33,3km-i oli tunne selline, nagu oleks 100km koos, mõtlesin et kui kõnnin ühe ringi et ehk läheb paremaks -  aga ei läinud mitte ja nii saigi otsustatud, et kõnnin ringikese veel et saaks ultra distantsi kokku ja meenutuseks ja hoiatuseks diplomigi. Et siis 46,2km ajaga 6.31,13. Ja tore on, et ilmastiku olud ja nendest tingitud pea kahepäevane teekond Haanjasse vabanduseks varnast võtta oli, palju hullem oleks olnud kui kenal kargel sügispäeval selline asi juhtunuks.

Aga kui kõik ausalt ära rääkida siis rippus Haanja 100-l osalemine juuksekarva otsas, sest et kui kell 1600 paiku tööjuurest Auna tänavalt sõitma hakkasin ja enam vähem kella 1730 paiku alles Ülemiste ristmikule jõudsin ning Tartu maantee alguse ummikut nägin otsustasin, et Haanjasse ma küll kuidagi ei jõua. Varem Haanja poole teele asunud isa Vennikas, kellelt teeolude kohta  küsisin, kiitis et Tartu maanteel saab sõita küll – ei tahtnud teda uskuda. Parkisin auto Ülemiste parklasse ja läksin kaubavalikuga tutvuma, mõne aja pärast keskusest väljudes vaatasin, et autod juba enam-vähem liiguvad et lähen ja proovin mina ka. Proovisin kuni Jürini, siis enam ei viitsinud keerasin ringteele ja kodupoole, koju jõudmine võttis 2tundi aega. Vaikselt tasaselt ummikus istudes ja elu üle järgi mõeldes otsustasin, et kui iseseisvalt ilma äratuskella abita enne 0200 öösel üles tõusen siis lähen ja proovin uuesti Haanjasse jõuda, ärkasingi ja proovisin. Sõidumõnusid nautides ja kilomeetreid lugedes ja tunde arvestades otsustasin, et kui kella 0400 hommikul Põltsamaa risti jõuan, mida kohalikud Puhu ristiks kutsuvad siis jõuan ka Haanjasse, kui ei siis lähen keeran ennast Kai korteri uksemati pele kerra ja magan kuni hommikuni. Puhu/Põltsamaa ristist kihutasin 80km/h läbi enam-vähem täpselt kell 0400. Haanjasse jõudsin 0620 paiku. Number kätte ja paar sõna klubikaaslastega ning 0715 anti start  rajale, sest ilmastikuolud mõjutasid kõiki, hilisem III koha mees olla teelt välja sõitnud 200m enne stardipaika.

Sügishommikupimedus ei paljastanud sugugi mitte kohe ees ootavat jää- ja mudarallit kuid teisel 6,6km ringil tabas mind deja-vu kevadise Täby Extreme Ultraga, kus 14. aprillil olid samuti ootamatult saabunud jõulud. Ei maitsend see jooks mulle sugugi mitte, kus muda ei olnud oli jää, kui oli muda siis oli teda iga ringiga aina rohkem ja rohkem, jalad said märjaks ja  … keha andis mõistusele mingil hetkel siis mõista, et mõistusel on vaja koju tulla, mis tuligi … saunas oli mõnus ja soe, kanapraad ja õlu maitsesid ka head, elu oli lill. Tagasiteel karistasin ennast alla-andmise eest tavalise kabanossiga, muidu oleks kaheraudsega ennast premeerinud. Soe tuba, kuum tee ja perenaine tasane Lilleveres panid raskele seiklusele sooja punkti.

47) Nelikümmend seitse

Tähelepanekud Tartu Sügismaratoni pealtvaatajana.

On ikka hämmastav kuidas ka ligi 450 jooksjat lõpuks linnapeale ära hajub, nii et üle-üldse ei ole aru saada, et miski jooksuvõistlus toimumas  on.  Inglisillal liidrite lähenemist oodates ning alla Raekoja poole vaadates puges aeg-ajalt hinge kahtlus, kas maratonirada ikka Inglisilla alt läbi kulgeb või hoolimata rajamärgistusest kuskilt mujalt ja varem ära keerab. Toomemäe tõusul sebisid liidrite eeldatava saabumise ajal turistid ja muidutartlased edasi-tagasi ja üles-alla laskmata ennast häirida ka ohutusauto läbisõidust või liidrite ees sõitvatest ratturitest. Maratonist osavõtjad nägid kogu selle sebimise keskel välja nagu muuseas Toomemäest üles jooksma/kõndima tulnud kehakultuurlased.

Ja teine asi mida kõrva taha panna on see, et rahvaspordist on ka rajaäärest pealtvaatajana mõnus osa saada, nii et kui enam joosta ei viitsi hakkan lihtsalt vaatamas käima.

Ja sügis on muidu ka ilus.