107) Sada seitse

Stokcholm Ultra 100

See on nüüd otsustatud 100km jooks on ka ametlikult sprint … kohe selgitan, kui rahvaveteranvahvasportlasena 24tunni jooksule 200km mõtetega minna siis on vähemalt 6 esimest tundi need kus pead jälgima, et tempo liig kiireks ei läheks … jah mõistan et liig kiire sel juhul oleks juba 6.30 (mis maratoonaritele ja muidu tormakatele suisa teosammul liikumisena tundub) kuid kuid … rahuliku kulgejana 100km alla 10tunni mõtetega jooksma minnes on võib-olla esimesed tund aega need, kus tempo 5.45 min/km kanti ja üle hoidmine raskusi valmistab edasi on tarvis juba jälgida, et tempo üle 6.00min/km ei läheks.

                                                               Foto: Siret Ruul

Stokcholm ultrale sai mindud plaaniga kindlalt alla 10tunni saada, esimene 11,4km ring koos Rünnoga joostes mööduski pidevalt ennast aeglasemaks sundides kuna miskitel hetkedel tempo suisa 5.15min/km tahtis minna

                                                       Foto: StockholmUltra.se


… edasi oligi juba tarvis jälgida, et järgnevad 8,05km ringid enam-vähem 48 mindiga tehtud saaks … kuid kerge see ei olnud setap et rada künklikumaks osutus kui arvata oskasin ja üks väheseid päikselisi suvepäevi oli ka Stockholmi saabunud ning iga ringiga keegi kuskil kuidagi küngastele kallet ja pikkust juurde kruvis nii et 8 ja 9 ring raskemateks kujunesid kui plaanisin ning seega ka hoolduspausid TP-des pikemateks läksid ja ringid 49 ja 50minutilisteks venitasid.

Kofeiiniga SIS geel äratas 10ringiks küll üles ning tegin teiseks kiirema 8km, kuid moraali viis alla rootslaste õel tabloo, mis stardi-finishi alas ringi läbimise aega ja ennustatavat lõpptulemust näitas … 11ringi alguseks näitas see, et prognoositav lõpuaega 10.01t tulevat … viimaseks kaheks ringiks, et alla 10tunni saada jäi aega 1.35t e. 47.30min ringile ehk siis oleks pidanud sama tempokalt jätkama enesega aru pidades jõudsin selgusele, et see ei ole võimalik … vaja oleks läinud nagu selgub 1.40t … kui aga kui aga tabloo oleks näidanud võimalikku aega 9.59t, tea ka see oleks miskit muutnud …. kes teab, kes teab kas oleks vaimujõust lisaenergiat ammutanud … no igastahes 10.04,21 olin finishis, mis küll uut isiklikku aga vale tunni sees tähistas … tasuks anti medal ja veel üks särk lisaks ehk osaleja särgile  anti ka lõpetaja särk ning sealsamas pisteti pihku ka HH Ecotrail reklaamsärk mis StokcholmUltra särgisaagi kolmeni tõstis, mitte et mul jooksusärke praeguseks ajaks nüüd vähe oleks kogunenud aga ega küll küllale liiga tee.

Pärast finishit sõin pika mokaga guljašši, pakkisin asjad ja hakkasin tagasi hotelli poole liikuma, kui varahommikul tulin stardipaika sealt reipal sammul 35minutiga siis tagasiteele kulus pisut üle tunni. Pesin ja kammisin ning suundusin linnapeale junkfoodi jahile, leidsin pubi, kus senise elu ilmselt kõige rasvasemat fish & chipse anti ning kui poleks 100km jooksu all olnud oleks selle söömisest ilmselt miski südame või muu trombooni saanud, kuid sedakorda maitses see imehea ning oleminigi läks reipamaks ja õhtuhämaras Stockholmis ringigi jalutada suutsin ning ebatervisliku hommikusöögi kohagi välja suutsin valida. Öö möödus küll rahutult kuid seda ilmselt liig lahjadest õlledest tingitult.

Pühapäeval sõin Royal pizzas ultrajooksja unistuste hommikusöögi ehk pizza peekoni ja munaga,

sain kokku Rünno ja Siretiga kellega jooksupoode ründasime … valik on küll tunduvalt avaram, kuid ei ütleks et odavam, kuid mõtteid sai kogutud ja otsused on vormistamisel …

106) Sada kuus

10 päeva ratta seljas, 1066 kilomeetrit ratast, 2x maratoni pluss näpuotsaga reibast jalgsimatka ja sörki, uued ketsid  ... ja vastamata küsimused.

 

Viis see on juba nagu kollektsioon … ehk kui internetis surfates nägin võimalust, et kahe nädala sees on võimalik oma polaarmaratonide kollektsiooni tõsta kolmelt viiele siis ei kahelnud hetkekski, et see tuleb ellu viia, aint et kuidas. Googelmapsis vahemaid mõõtes, Bookingus ööbimis võimalusi otsides hakkas kooruma plaan et seda tuleb teha rattaga … tehtud mõeldud ja nii läkski … .

Maratonid:

Sallatunturi staadioni moodi asjale oli 11.07 õhtuks kogunenud keskmise suurusega rahvahulk, kuid Salla Midnighttrail Marathoni täisdistantsi (korraldajad ütlesid, et „noin maratooni“) võtsid nende hulgast ette kõigest 14jooksjat 8meest ja 6naist.

Pooliku ja 12,5km ja mõned kõvemad maratoonarid panid stardist kibekähku minekut nii et mina jäin jooksjaterivi üsna tahaotsa … kohe selgus ka et ega see miski kerge rada ei ole, ikkagi korralik maastikumaraton, nõudlike tõusudega ja juurikaid ning kive täis singlitega. Rada oli maha mõõdetud Sallatunturi ümbruse metsaradadele kuid õnneks suusanõlvast päris üles saama ei pidanud, kuid ringi (mida tuli läbida 2x) esimene pool läks tõusvas joones enam-vähem talutavalt kuni siis umbes ½ peal pärast TP-d algas tõus, mis tõusis ja tõusis ja tõusis … sellele järgnes muidugi laskumine … olles kasutanud ultrajooksja taktikat ehk nautides tõuse kui võimalust puhata kepslesin ma laskumise osal kut kitseke mäest alla, möödudes nii mõnestki kaasvõistlejast. Staadionil laadisin pisut energiat ning jätkasin juba pisut targemana teekonda, noppides oma teel veel kolm maasikat … kuid mõõn tabas mindki, mäest alla osa enam nii kepsakalt ei läinud korra isegi kukkusin, õnneks kividest mööda, pehmele samblale … finishis selgus, et olen kohal küll neljandana kuid see-eest meeste klassi kolmandana … aeg 4.44,55. Kaasas oli 1l joogiseljakott vitamiiniveega ja kaks geeli, millest ühe enne teise ringi ränka tõusu ära tarvitasin. Finishi alasse oli jätnud endale pudeli Coca-colat, mis poole peal ära juues mõneks ajaks sära silma tõi. Korraldajate poolt pakuti kolmes TP-s vett ja spordijooki, banaani ja ütlesid küll et soolakurki, kuid mida nemad soolakurgist teavad, tavaline marineeritud kurk oli.

Fotod: Salla Midnight Marathon

 

Pärast maratoni käisin pesemas kohalikus liikuntahallis, võtsin kerge sauna … mökkisse jõudes ajatasin mökkisauna jällegi nii et saaks enne hommikusööki veelkord saunatada … ning tõesti ei ole midagi mõnusamat kui maratonijärgne hommikusaun, hommikuse õlle ja hilise hommikusöögiga. Kell 1200 toimus autasustamine, sain endale uued NewBalnce ketsid, olin õnnelik kuni pidin hakkama otsima kohta kuhu need oma rattaküljes olevate reisikottides paigutada … kohalikud laenutasid veel ühe ekspandrikummi ning pisut koormakujundust tehes lahenes seegi probleem, et hiljem jälle esile kerkida, et see jälle ära lahendada.

Foto: Salla Midnight Marathon

 

Teno Maraton 18.07.2015(Utsjoki) Maratoni konkurents oli veelgi hõredam kui see oli Sallatunturil. Kohal kaks naist ja kaheksa meest. Maratoonarite start oli kell 1100 ning seega eriti suurt kisa ja pillerkaart ei olnud. Võtsin tasa ja targu sisse rahuliku tempo ning jäin jällegi üsna niigi vähese jookskaterivi lõppu. Rada kulges sedakorda kergliiklusteel ning kui see ära lõppes siis maanteeservas, oli jällegi tõusude ja langusterohke, joosta tuli kaks ringi. Esimese ringi lõpuks selgus, et ilmselt elan selle maratoni ilma suuremate kadudeta üle ning tõstsin pulssi, mis tähendas seda, et tempo eriti ei langenud ning laskumistel hoopis tõusis pisut. Esikolmik oli ammu juba oma teed läinud, mistõttu motivatsiooni ja eesmärke otsides leidsin, et pean mööda saama naiste liidrist, et siis täitsamehena finisheerida, kui see õnnestus oli käes maratoni 37kilomeeter millele järgnes üsna tavapärane tempolangus kuid mitte suisahaamer. Finishis 4.koht aeg 3.45,03.

Teoreetiliselt oli ja ka ei olnud mul võimalust esikolmikusse tulla. Ei olnud seepärast, et kui võitja jooksis üleüldse 2.46 siis 2 ja 3 koht tulid aegadega 3.26 ja 3.32 ehk isegi ilma rattamatkata ei oleks ma tihanud aega 3.30 kanti sellel rajal püüdma minna … teoreetiliselt jälle oli võimalus seetõttu, et teiseks tulnud norrakas pani ennast kirja alles maratonipäeva hommikul, oleks ta näiteks ½ maratonile või ¼ maratonile läinud, või üldse edasi kaunist loodust vaatama läinud … kes teab, kes teab oleks minagi siis suituslõhe paki ja veel miskit ninni-nänni saanud …

Seekord lootsin korraldajatele ja ei pidanud pettuma, joogipunkte, vett ja spordijooki jagus, pressisin 10km enne lõppu sisse ka ühe geeli. Oli tõeliselt päikeseline ja palav päev.

 

Teekond: 09.07-10.07 Tallinnast laevaga Helsingisse, sealt rongiga Kemijärvele.

10.07 hakkas polaarmaratonrattamatk, Endomondost abi otsides selgub, et Garmini GPS sai sisse lülitatud 0910 peatuspaika Lappi Mysteri Cottagesse jõudmine võttis aega pisut üle 5 ja ½ tunni ja 85km. Ilm oli ilus, paigutis ja kohatis oli näha päikest, tuul puhus mõõdukas. Esimene pikem peatus sai tehtud pärast 2 ja ½ tunnist sõtkumist Kursu kandis, tutvusin tee-äärde üles pandud infotahvliga, limpsisin vett või midagi ja siis edasi Salla/Sallatunturi poole. Esimese hooga panin ööbimispaigast mööda, kuna silti mis müstilisse mökkisse oleks juhatanud ei olnud märgata. Täpsemate juhtnööride saamiseks kontakttelefonil helistades vastati kahtlaselt tuttava aktsendiga soome keeles, et tuleb tulla sildi juurde, mis Snow Pointi juhatab, pakkusin et võime ehk vene keeles edasi rääkida vastati kergendustundega, et „davai“. Nii oligi, nõnda hiljuti Soomes paremaid võimalusi otsima tulnud venelased olid Snow Pointi üle võtnud, et isegi silti veel välja vahetada pold jõudnudki. Mökki oli korralik, sauna ja telekaga(mis ainult YLE2-te näitas), puhkasin seal reisiväsimuse välja, et

11.07 maratoni hommikul Salla kandis rattaga tiirutada, poes head-paremat ja vajalikku osta. Esialgu oli plaan, et käin vaatan ka Vene piiri äärde, kuid siis mõtlesin, et tarvis on ikka puhata ja taastuda, sest et ega rongisõidu ajal ikka eriti ei maganud ja väss oli peal. Magasin hoopis mõned tunnid, et siis õhtupoolikul maastikujooksu varustuse kontroll teha ja kell 2100 Salla Midnighttrail Marathoni stardis olla.

(Kuna tulbid nii kaugel põhjas ilmselt ei õitse siis on need sealkandis õitsema pistetud)

 

12.07 pärast maratoni lõpetamist, autasustamist ja kisalounast asusin teele, et jõuda reisiplaanis ettenähtud Pelkosseniemi lähedale, et leida seal kena ja kuiv metsaalune ja reisi esimene telkimine teha. Kahjuks ei olnud mul kaasas korralikku GPSu, kus oleks sees olnud ka Soome kõrvalteed, mistõttu panin Googlis enda jaoks mahamärgitud teeotsast mööda ja esialgu 89km pikkusest teekonnas sai 116km pikkune (kokku koos Sallatunturil käimisega 121km ja 12tundi).

Lisaks sellele lõhkusin kiirel kruusateel korralikust mäest alla laskudes nii tagumise sise- kui ka väliskummi. Pärast mida tuli koormat pisut ümber tõsta ja ettevaatuse mõttes aeglasemalt laskuma hakata. Kummivahetus oli põrgupiin, sääsed ründasid igat vähegi paljast kohta, ronisid suhu ja silma … kuid igastahes enne südaööd jõudsin Pelkossenniemelle, leidsin pisut eemal külast teeotsa lõpus samblase kuid pisut ka käbise ja juurikase metsaaluse, suure põhjapõdra ja miljon sääske. Seal õppisingi seda, et telk tuleb võimalikult ruttu püsti saada, passima ei tohi jääda, kui sõlme lahti või vaia maasse ei saa, lõpeta ära mine tee üks väike ring ja tule proovi uuesti.

13.07 kuna eelmine päev oli veninud pisut pikemaks kui plaanitud, ärkasin hiljem ja teele asusin hiljem. Päeva saldoks kujunes 120+kilomeetrit, millele kulus koos peatustega aega umbes 13tundi. Lisaks sellele olin eelmise päeva ebaõnne tõttu sunnitud Sodankylast ostma igaks petteks ühe välisrehvi ning jällegi koormat ümber jaotama ja rehve ümbertõstma. Sodankyläs sai tehtud ka esimene korralik poroburksi lõuna, maitses imehää. Õhtuks jõudsin ühte tõeliselt mõnusasse metsaalusesse kus püstitasin juba selgeksõpitult ja nobedasti telgi pehme samblaga metsaalusele nii et magama jäämine oli väga mõnus … telgis magamisega on ainult see jama, et kui peaksid keset ööd pärast mõnetunnist kiiret magamist üles ärkama siis uuesti uinumine on nõksa keerulisem, ikkagi on kuskile mati alla käbi või juurikas jäänud, külmaks on läinud või imekombel ellu jäänud sääsk ikkagi kuskil piriseb. Terve päev puhus vinge põhjatuul, temperatuur 10-12kraadi.

14.07 kergem päev, vajalik oli jõuda Ivalo lähistele 88km kaugusel asuvasse Näverniemi mökkilässe. Jõudsin sinna 6 ja ½ tunniga. Mökki oli lihtne, ilma veel ja kemmerguta kuid sellest hoolimata nautisin täiega saunamajas asuvat sooja dušši, maapinnast kõrgemal asuvat voodit ja õhtusööki köögilaua taga. Puhus vinge põhjatuul temperatuur 10-12kraadi.

15.07 Hommikupoolikul näitas tee-äärne kraadiklaas 7soojakraadi. Plaan nägi ette jõuda võimalikult lähemale Utsjoki lähedal asuva Kenestupa mökkile, kus mu Teno maratoni eelne taastumislaager asus. Läbisin 112km ~10tunniga ja jõudsin tõeliselt „in the middel of nowhere next to nothing“isse. Laagripaiga püstitasin võimalikult mäe tippu lootuses et seal on ehk tuuline ja seega sääski vähem … kes teab võib-olla oligi, kuid sellest hoolimata oli neid palju, kuid kätteõpitud osavusega püstitasin telgi, uinusin kiirelt ja hiljem ei uinunud eriti. Siis sai ka selgeks, et päike ei looju kuna ööseks pilved taandusid ja telki täitis polaarpäeva valgus. Puhus vinge põhjatuul, temperatuur 10-12kraadi.

16.07 Kenestupani oli ~28km, viskasin asjad tõeliselt mõnusasse, kuid järjekordselt ilma vee ja kemmerguta mökkisse, kus vett soovitati võtta maja kõrval voolavast jõest või siis pisut eemal asuvast kraanist, kuhu vesi tuli ka otse jõest … ning sõitsin Utsjokit uudistama, käisin Norras, tegin elu esimesed endlid, enekad või šelfid, täiendasin varusid, sõin Rasigaistas poronkäristusega pizzat ja sõitsin tagasi Kenestupale taastuma, kokku tuli reisi ja lustisõitu ligi 86km, millele kulus üle kümne tunni.

Puhus vinge põhjatuul. Tõepoolest kõik need päevad mis Sallatunturist põhja sai sõidetud puhus korralik vastutuul. Vastutuul oli nii vali, et isegi paljudel laskumistel tuli vänta anda, muidu oleks lihtsalt keset allamäge seisma jäänud. Ainuke vahe oli see, et kui ülesmäge vastutuult oli kiirus 8-9km/h siis allamäge vändates sai kiiruse 12-13km/h. Hädapätaka tunne tekkis küll, kuid tuulevaikusesse sattudes või järsema laskumise korral sai naeratuse ikka lõpuks näkku ja vanderselli tunde peale.

17.07 rattavaba päev, tõeliselt mõnus ja tarvilik. Tegin kerge polkumatka lähedal asuva Kevo looduspargi metsradadel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

18.07 hommiku varavalges (tegelt oli koguaeg vara, hilis või valge valge) sõit Kenestuvalt Utsjokisse maratonile, kerge uinak õnnestus isegi teha Utsjoe jäähoki meeskonna riietusruumis. Pärast maratoni saun kohalikus ujulas ja Pub Rasigaista vastas Anni grillis Ailakasburger (poropihviga) ning  teekond tagasi võis alata. Nagu tähelepanelik lugeja eelnevalt ehk märkas oli see reisu ainuke soe ja päikeseline päev sooja 19-22 kraadi … päikselise Lapi suve toovad teadagi kohale … soojad lõuna ja edelatuuled, nii et sõit jätkus jällegi vastutuules ainukese vahega, et see ei olnud enam külm aga muidu kõik sama 8-10 km/h ja 12-14km/h.

 

(Väike keeleharjutus e. saamid õigusabi kuni viimase ajani ilmselt ei vajanud, tundra hoidis kõik suhted paigas ja ajas kõik korda nii et selle kohta ka miskit selget ja lühikest väljendit ei tekkinud).

 

Mingil arusaamatul põhjusel olin endele teinud üsna karmi tagasisõidugraafiku e. Kolarisse junabussi peale pidin jõudma 3 ja ½ päevaga, et neljapäeval juba tööl olla. See tähendas seda, et Teno maratonipäeva saldoks kujunes 42,2km jooksu ja ~105km ratast seda kõik kokku siis 17tunni ja 13 minutiga. Õnneks oli mul niipalju oidu, et suurema osa reisivarustusest jätsin Kenestupasse, varjualusesse, et see tagasi teel peale korjata. Ööbimspaik oli jällegi kuskil „in the middel of nowhere next to nothing“, uni saabus kiiresti ja läks kiiresti, kuid ilmselt tuli ka tagasi kuna

19.07  olin planeerid sõita niipalju kui torust tuleb ja jaksan. Jaksasin 183km ja 15tundi. Inaris sai jällegi miski poroburger söödud, Lapi meened ostetud ning peale südaööd kuskil jõekäärus laager püsti pandud.

Vahemaad elumärkide vahel on Lapimaal pikad, kilomeetriposte seal ei tunnistata, iga 10km taga on ainult tahvlike tee ääres mis teatab näiteks, et Kittilä 164, Pokka 60 ja nii ongi, sa liigud ja liigud aga ei taju seda sest et nagu ei jõua kuskile, taamal näed lähenemas silda üle korralikku laia ja kiirevoolulise jõe, kuid mis selle jõe nimi on … Eestis oleks sellise jõe puhul tegemist kindlasti ühe laiema või veerohkema jõega, kuid mitte Lappis, mistõttu sellistele tühistele niredele kuskil tagamaal silte külge ei kleebita … midagi lugeda sai jälle alles ca 10km pärast Kittilä 154, Pokka 50.

20.07 Viimane tõsisem rattapäev, kilometraaž 106km aega 8tundi … lõbusaks tegin elu endale sellega, et selle asemel et 2km pikem maa sõita, tõmbasid teekonna kaardil nii, et Ylläksel tõusin kaunite vaadetega teel 207meetrilt mõne kilomeetriga 403 meetrile, kõndisin üsna palju … kahjuks ei saanud aga nautida pärastist mäest alla sõitu, kõrvad tuules laperdamas, kuna ratta esipidurid olid mingil seletamatul kombel üles ütelnud nii et ainult tagumiste piduritega manipuleerides ei tihanud kiirust üle 30km/h lasta.

Ööbimispaigaks, kus ennast puutumatust tagavarast võetud riietega jällegi inimeseks muutsin oli igati hubane 7Fells Hostel, õhtust söömas käisin praegusel aastaajal sealkandis pea et ainukeses lahti oleva restoranis, mis oli puupüsti täis … lõunatanud olin Levi alpikülas sealgi olid enamus äride omanikke suveks kalale läinud ainult Subway oli lahti …

 

21.07-22.07 Inimese nägu ja olemine ees, võtsin ette viimase kerge rattasõidu, mis kulges enamasti allamäge ja juba eelmisel päeval alanud taganttuule toel Kolarisse, 35km ja ~2tundi … raudteejaama jõudes oli see suletud, avatud on see ainult nädalalõppudel, kui rongid käivad … infot junabussi väljumise kohta ei kuskil, helistan VR asjakaspalvelusse, et mis ja kuidas … ja juna ei lähe läheb junabussi, aga kustkohast ei tea aga junaasemalt kindlasti mitte kuskilt Kolari bussijaamast aga kus see on valitetavasti ei tea … rattaga junabussi valitetavasti ei saa …, eks siis tuli ise hakkama saada, kohalikke käest küsida ja junabussijuhti härdalt paluda … ei läind väga härdalt tarviski, ei pidanud rattaidki alt ära võtma mahtus niisama tavaratilasse … igastahes oli mõnus istuda bussis süüa poest ostetud küpsist ja šokolaadi ning vaadata ning mõelda, et hea et mina enam sellest mäest millest buss üles rühib üles rühkima ei pea. Junabussi viis reisijad Kemisse, kus edasi tuli mõne tunni pärast istuda ümber pärisjunasse, mis Helsingisse viis. Helsingis sain seikluste (no ei tea mida mõtlesid koormakujundajad nähes poolkinnisel sadamaterritooriumil rattamatkaselli, T tähega lipik ratta küljes autojärjekorra kõrval seismas … ) kiuste ikkagi laevale ja sealt juba vaikselt ja rahulikult koju.

Söök, kui teeäärsetest nakkilatest, Essodest ja muidupubidest ostetud poroburksid ja pizzad ning luksusliku alguse hommikupannkoogid ja praemunad  välja arvata siis leidmata kaubandusvõrgust sobivaid ja maitsvaid pudrusegusid segasin eelnevalt endale kodus hommikusöökideks kaasa kiirkaerahelvestest, rosinatest, datlitest, gojimarjadest ja piimapulbrist pudru, millele oli aint vaja peale kallata kuuma vett, läbi segada ja sööma hakata, (maitses imehää hakka või müüma). Õhtusöögiks segasin kartuli ja tatrahelbed läbi röstisibula ja peeneks hakitud vinnutatud lihaga, pisut kuivatatud rohelist ka sekka ja maitses imehää hakka või müüma. Teeäärsetest vähestest poodidest ostsin kõrvale miski tuunikala konservi ja näkileiba. Kõrvale jõin hommikuks kõik ühes kiirkohvi, õhtul maitses kõige paremini kusjuures paljas vesi.
 

Müstilised kindad... kui õlle- limpsi- ja jogurtitaara ning muu söögi sodi ja suitsupakid välja arvata siis kõige üllatavam sodi mis teeääres vedeles olid … üksikud kindad, neid oli vähemalt 30, mida märkasin … Neil pikkadel rattakilomeetritel mõtisklesin palju, kust need sinna saanud ja kellest need sinna jäänud on, valdav enamik nendest olid töökindad (üks kinnas oli roosa lapsekinnas Levi kandis), arvatavasti on need lennanud siis kas rekkameeste autodelt, olles topitud kuskile kust neid hea tankimisel võtta ja kätte panna või siis järsku olid need hoopis põdrakasvatajate omad, kes porosid tundrakarjamaadelt kokku ajades teeäärseid võrkaedu ümber tõstes neid ära kaotasid … ei tea, ei tea, ei tea kas enam kunagi rahulikult uinuda saan … üllatavalt palju oli CDplaate ja CDplaatide karpe ka … miks, kuidas … ?

105) Sada viis

Laulasmaa Ultra 2015

(Tõlge eilsest segase panemisest)

Asjahuvi- ja osalised said kindlasti aru, et jutt käis 2015aasta Laulasmaa Ultra nimelisest 211kilomeetri pikkusest ultrajooksust, …

Anna täiesti aru sellest, et see võib asjatundjale või ka –tundmatule tunduda ebaloogilisena kuid minu plaan oli tõepoolest läbida 211kilomeetrit võimalikult ökonoomselt ja valutult … ehk kuna poodiumile niikuinii asja ei ole, et siis paneks lihtsalt keha ja vaimu proovile aga mitte sadomasohhistlikul moel.

Lihtne ja kerge arvutus näitab, et kui tahad täpipealt pisut alla 32tunniga 211km ära teha pead ühtlases tempos kulgedes iga maratoni läbima 6tunni ja 24minutiga e. 9.05min/km. Kuid selge on ka see, et nutikam on esimese kahe maratoniga kerge puhver viimaste ringide läbimiseks kasvatada. Nii mõtlesin, et esimese maratoni võiks jooks/sörk/kõndida 5.10 ja 5.15 kanti, 2. maratoni võiks lasta juba pisut üle 6tunni kaks järgmist suisa üle 6 ½  tunni ning viimaseks jätaks lausa 7+tundi. Kolme eri kella (GPSud imevad akut nagut kaanid) pealt üritades kokku arvutada ringide ja maratonide aegu võin öelda, et enam vähem nii on ka läinud, kuigi mõneminutilised kaotused alguses sisse ikkagi tekkisid ja seda ilmselgelt selle suve ainsa kauni ja sooja suvepäeva tõttu, (mille ma maha jooksin). Igastahes 147,7km peal mille kohta on täpipealt teada, et läbisin selle ajaga 21.22,14 oleks plaani … (oluline on siin märkida, et kuna see on mul juba neljas LU läbida siis teen vahet kergetel ja rasketel kilomeetritel ja enam vähem suudan aimata kui palju jooksutempo langeb ja kui palju pikemaks hooldus TP-s läheb) järgi pidanud läbima ajaga 21.26(+/- 2min)ga ehk siis peaaegu et ideaalne pakutabamine … kuid kuid miskit rõõmustavat siin ei ole kuna nagu eelmisest postitusest kui keegi aru sai siis tuli see kõik kuidagi raskelt … „kangutades“ , küll oli palav, küll mingil hetkel hakkasin tajuma igat käbi ja kivikest mis ketsi alla jäi (esialgu aitas Salomonide jalga vahetamine, kuid paari ringi pärast oli jällegi tunne, et männikäbi on läbi talla päka sisse pressinud), pühapäeval hakkas veel padukat sadama, külm hakkas, kuivad riided selga vahetades sai neid seetõttu jälle liiga palju, mistõttu mõne aja pärast hakkas palav … põrgupiin aga plaan töötas ja viimased kaks maratoni sai kokku isegi 20+/- minti kiiremini kui julgesin karta … kuid nüüd on see läbi, tegu on tehtud ja elu läheb edasi … ja kui jaanipäeva külm mind ära ei võta siis Pühajärvel jooksen kindlasti, Rõuge maratoni puhul arvan praegu veel, et vaatan pühapäeval aknast välja ja kui ilm sobib ja tuju hea siis jooksen või muidu vaatan niisama pealt ja limpsin päikesevarju all jääkuubikutega kihisevat jooki või sooja tekk ümber sidruniga teed … ega seda Eesti ilma ei tea ju kunagi.

 

PS. Oma vaiksel ja tasasel moel rajal hiilimisega suutsin liikuda nii hiirvaikselt ja märkamatult, et fotoobjektiivi ette jäin alles siis kui kõik oli peaaegu et läbi saanud :0) ... nii et mind võib salakuulamisele saata küll

Fotod: Jaanika Mändla

P.P.S äsja välja ilmunud ringiajad näitavad, et kõik on peaaegu nii nagu sai planeeritud ainult 3maraton läks pisut kauem kui plaanitud, teine see-eest jällegi kiiremini e. siis see tõestab seda mis ammu teada, ultras ei ole mingit garantiid, et plaan töötab, või et sa plaani järgi jooksed, plaani punktid on pigem nagu verstapostid et mõista kus sa parajasti oled ja millised on perspektiivid.

 

104) Sada neli

Korralik pidu Laulasmaal, Keila-Joal ning Türisalus

Pidu hakkas juba laupäeval kell 1000 kui 80+ hullu hakkasid panema, hakkasid panema et panna päev otsa ning öö läbi ja nii edasi kuni pühapäeva õhtuni. Kõik päev otsa ja öö läbi ei pannud, mõistlikumad panid natukene, kes ühe kes kaks, vedelesid natuke rannas ja läksid mõistlike inimeste mõistlike asju tegema … mõistlik. Mõned olid nii mõistlikud et panid, panid, panid ära … ja siis läksid magama. Mõned olid ka mõistlikud, panid, panid ja panid veel natuke kuni ära väsisid, päris kooma õnneks ei pannud vaid läksid magama, et pisut hiljem või suisa hommikul edasi panna. Mõned ei läinudki magama olid lõppeks kut zombid ja panid edasi kuid rahulikumalt. Mõned jäid jällegi pisut hiljaks ja hakkasid hullult paneme, et teistele järele jõuda, et saaks panijatega samale lainele … aga eks see on selline riski business. Aga kõige kõvemini pani üks külaline Lätist, aga naistest panid meie naised sedakorda paremini …

Mina ise mõtlesin, et kui panna siis panna ikka korralikult lõpuni, kuniks kõik on otsas. Mõtlesin, et panen rahulikult et siis ei ole nii valus ei panemise ajal ega pärast panemist. Aga hakkas valus ja oli/on ka pärast valus, kuigi rõõm lõpuni panemisest  ja meeskondliku kokkupanemise eest auhinnaks saadud joogipudel (et kuskil jälle edasi panna), seda pisut leevendab. Vast hakkas valus seepärast, et päikese ja kuuma käes on ikka ja alati olnud kuidagi mõjusam panna, õnneks ei saanud endale sellist normaalset prillidele sarnast panija päevitust näkku … nojah ja eks enamus ajast sai ikka varjulisemates kohtades panna. Ja eks see ilm pani ikka ka täiega, õnneks olen ennegi pikemalt pannud mistõttu teadsin kõik vajaliku inventari kaasa võtta ehk inventari puudumise tõttu panemine valus küll ei olnud, kui et ainult märjaks läinud jalapäka alla lõpuks üks vill tuli … aitab sellest panemisest nüüd küll … täitsa segi ikka pannud ennast …

Kes, mida, kus, ja kuipalju ja kellega pani seda saab vaadata Laulasmaa Ultraga seotud lehtedelt ja postitustest. Pange täiega!

103) Sada kolm

Heietused

Enne veel kui Laulasmaa Ultra peale hakkab heiatan natuke oma maratone:

2109.75,

just nõndapalju kilomeetreid annab kokku 50maratoni.

Kui oma esimesest maratonist pajatasin pisut pikemalt ühes eelmistest postituses, siis samal aasta sügisel joostud maratonist hakkavad mälestused juba tõepoolest kustuma ning kuna 2007aasta treeningpäevik on ka kübermaailma ära kadunud siis ei ole ka sealt miskit võtta, et mida asjast arvasin ja kuidas läks. Mäletan seda, et kui olin oma esimese maratoniga ühele poole saanud siis mõned tunnid hiljem kodu poole sõites avastasin ennast vastuoksa maratoni viimastel kilomeetritel mõeldule (ei enam mitte kunagi) … et kuidas küll saaks järgmise kiiremini ja kergemalt läbi. Sain aru, et andekaks maratonijooksjaks ma sündinud ei ole mistõttu eesmärgiks saab olla esialgu 4tunni piiri püüdmine ja seal juures endale mitte eriti palju haiget tegemine. Mõtlesin välja, et taktika saab olla selline, et maratoni alustan eelmise maratoni keskmiseks tulnud tempos ning lisan tempot alles kas siis 1/2peal või ehk 10km enne lõppu olenevalt kuidas ennast tunnen, selline taktika pidi minu arvates tagama selle, et iga järgmise maratoni ka eelmisest kiirmini joosta suudan … ju  siis kasutasin seda taktikat ka 2007aasta Rahvajooksu maratonil ja ju ta siis ka toimis kuna aeg oli ligi 1/2tundi parem kui kevadel Otepäält – Tartusse joostul 4.16,55. Samas kirkad mälupildid puuduvad.

2008

Kolmas maraton taas Otepäält – Tartusse aeg 4.28,40. Tundub, et eelkirjeldatud taktikat taga ajama ei läinud, arvatavasti pidasin 6.05 min/km tempot liiga tõtakaks, mis tundub mõistlik kuna kirjete järgi jooksin esimese ½-e 2.16,27 ja teise ½-e siis 2.12,13. Kirkad mälupildid puuduvad.

Neljas maraton Tallinnas Rahvajooksu maraton aeg 4.09,05. Siin jällegist tempojaotust vaadates tundub, et olen esialgu väljamõeldud taktikat ka kasutanud.  Esimesed km-id on küll pisut üle 6min/km, kuid siis on läinud 5.50min/km peale ja miskist ajast suisa 5.42  ja 5.45 vahele, lõpu poole on langenud jälle 5.55;5.50 ja ka 6min/km peale, kuid teine pool on sellest hoolimata kiirem tulnud 2.06,30 vs 2.02,35. Mäletan, et jooksin koos tööasjus kunagi kokkupuutunud spordisõbraga koos vähemalt 30km kehutasin teda ikka mõistlikult jooksma et ega see 4tunni piiri alistamine nii kerge olegi, lõpuks sai tal sellest siiber, pani plehku ja sai aja napilt üle 4 tunni, oleks tal varem siiber saanud oleks kindlalt alla 4teinud. See võis olla ka see jooks kus kohtusin esmakordselt ultrajooksjat, kes jutu sees nagu muuseas mainis, et ta teeb lihtsalt pikka ja mõnusat aeroobset trenni … ei kippunud sellist juttu siis eriti tõsiselt veel võtma.

Viies maraton DnB Maraton Vana-aasta jooksu maraton aeg 4.23,01. Talvel võtaks ikka asju rahulikumalt, kuid tundub et ei ole suutnud olen esimeses pooles teinud km aegu kõvasti alla 6min/km-le mis on hiljem kätte maksnud. Esimene ½ pool 2.08,59, mis teeb teise poole ajaks 2.14,52. See oli jooks, mille läbimise eest anti tasuta osavõtt Kopenhaageni 2008.a. maratonil.

2009

Kuues maraton, loomulikult uus maratonijooksuaasta algas tol ajal  varakevadise Otepää – Tartu maratoniga aeg 4.20,28. Negativ split 2.12,40 vs 2.07.48. Kirkad mälupildid puuduvad.

Seitsmes maraton, esimene välismaraton ja hoobilt alla nelja Kopenhaagen aeg 3.52,57. Siis olid välismaratonid veel toredad … võrreldes Eestis tol ajal korraldatavatega, oli regulaarselt joogipunkte ning nägi kaasjooksjaid ja teisi inimesi. Paistab, et stardipaugust alates on olnud mul plaan alla 4tunni ära teha, kilomeetri ajad kõiguvad 5.30 ja 5.40 vahel, sekka ka ilmselt suurest hirmust +5.50 hetki. Esimene ½ siiski 1.59,33 seega teine ½ meeletud 1.53,24 ja seda tänu kahele alla 5.05 ja paarile alla 5.20-ne kilomeetrile. Mäletan et hotelli vastas oli Tai söögimaja, kus maratoni eelsel õhtul sai miskit imehead nuudlirooga ja nuka taga oli õllekas, kus võis suitsetada kuna see on nii väike kõrts … tundub ebaloogiline aga sellised need Kopenhaageni seadused on.

Kaheksas maraton,  siin ei olnud mingit kahtlus, seda läksin kindla plaaniga veelgi kiiremini teha kui Kopenhaagenis aga, valusalt jäi torkima ja tuju võttis nulli 48sekundit kehvem aeg Tallinna Rahvajooksu maratonil 3.53,45. Tundub, et tükk aega ei ole leidnud sobivat tempot esimese poole kilomeetri ajad kõiguvad 5.08 ja 6.00 vahel. Väike negativ split sellest hoolimata esimene ½ 1.57,39  teine ½ 1.56,06. Kirkad mälupildid puuduvad.

Väikse vinjetina olgu nüüd vahele öeldud, et sel aastal jäi Vana-aasta jooks detsembris ära … üllatus-üllatus kuna lumi sadas maha jms … see lõi mul kopsu üle maksa, et mis mõttes saab see Eestis talvel korraldatava maratoni ärajätmise põhjuseks olla … kuid lõppkokkuvõttes sündis sellest miskit head … ja nimelt otsides vastuseid küsimustele kas talvel ja lumel ja jääl maratone korraldatakse sain hulgaliselt vastuseid et „jah“ ning nii leidisngi muuhulgas maratonid polaarjoone tagant mida otsustasin koguma hakata.

2010

Üheksas maraton, aasta esimene maraton nagu tolajal veel kombeks Otepää – Tartu, aeg 4.28,38 … on näha, et olen kurge kirvega püüdma läinud, olen stardist 5.40-45min/km minema pannud, tulemuseks see, et esimene ½ 2.07,40 ja teine  2.20,58. Kirkad mälupildid puuduvad.

Kümnes maraton,  teist korda väljamaal jooksmas kuid jälle Kopenhaagenis, negativ split küll 1.59,04 vs 1.55.19, aga aeg ei miskit rõõmustavat 3.54,23. Kuna kirkad mälupildid puuduvad siis ei teagi mis juhtus.

Märkinud olen seda, et stardipaugust stardijooneni kulus 8min 26sek, 2009 oli selleks kulunud 6.25 … sellistest passimistest sai tegelikult alguse ka minu võõristus suurmaratonide suhtes … kõiksepealt mine varakult stardikoridori, siis vaata et keegi sulle jala peale ei siristaks, siis kui stardipauk antakse siis oota kannatlikult jalalt jalale kunas minema saad hakata … ja Kopenhaagen oli veel „väike“ maraton 2009 vististi oli lõpetajaid 5000nde kanti, 2010 vast 7000 alla …  aga 20 000 ja 40 000 c´mon inimesed tegelikult te ei naudi neid ju, olete lihtsalt kalli raha ära maksnud ja kahju ja piinlik oleks pärast ju viriseda …

Üheteistkümnes maraton, Salomoni maastikumaraton Valgehobusemäel augustis, aeg 5.04,52. Kuna tegemist oli maastikumaratoniga siis ei ole aeg ehk eriti üllatav arvestades seda, et muude tõusude hulgas tuli neli korda ronida ka mööda liivast nõlva üles Valgehobusemäele, ületada liivaluited, läbida metskitseradu jms ning seda kõike veel parajalt palava ilmaga siis … 2.25,30 vs 2.39,22.

Kaheteistkümnes maraton, SEB, aeg 3.57,34. Treeningpäevikust abi otsides meenub, et vahetult enne käisin töö asjus Londonis, kus mind kerge külmetus tabas … olen maininud ka distsipliinirikkumist, mis tavaliselt tähendab rohkem kui ühte õlut … ilmselt siis sooajad õlled Londoni tagasisõidu eelsel päeval, ehk siis reedel … . No kes teab, kehvapoolne ta oli 2.00,45 vs 1.56,49.

Kolmeteistkümnes, Vana-aasta jooksu maraton, aeg 4.27,48. Täpne ülevaade ja kirkad mälestused puuduvad ringiaegade analüüs näitab, et eriti rahuliku alguse toel olen kergelt ja mõõdukalt lõpetanud.

Võib öelda, et 2010aastaga sai läbi ka rahvaveteranvahva maratonijooksja eluetapp kuna vähem kui kahe nädala pärast jooksin oma elu esimese ultra, esimese Viimase Öö Unistuse … ning mind hakkas paeluma võimalus veelgi aeglasemalt ja säästlikumalt oma jooksusamme seda … kindlasti aitas sellele kaasa ka praegusest veelgi hõredam konkurents, mis võimaldas mul tulla jooksul üldarvestuse kolmandaks ja meeste arvestuse esimeseks ning saada tasuks sixpacki õlut ja õllekannu.

Järgneb …

102) Sada kaks

Haapsalu maratonist.

 

Pärast bussis niisama ootamist Haapsalus, viidi meid lõpuks siiski Ristile. Kotid ja pannid sai ära anda, tuttavad näod üle lugeda ning kell 1100 anti start teisele, minu jaoks esimesele Haapsalu maratonile. Teepeale anti korraldajate poolt kaasa soovitus joosta häid aegu kuna rada lauge ja tuul kuskilt maalt alates tagant. Esialgne plaan oli joosta aeg 3.39 sisse, et saaks ka juba sel aastal kiidelda, et maraton 3.30nega joostud, mõned minutid peale noh nii siia-sinna … . Kuigi samm väga reibas ei olnud … ehk oli pisut kange laupäevasest Harku järve jooksust, kus uue ehk pisut pikema raja parim tulemus sai välja joostud … tundus tempo 5min/km igati OK, mõne kilomeetri pärast sain jooksukaaslaseks Andruse, kellele sai välja öeldud, et 1.45ga tahaks poole peal olla ja siis vaadata mis juhtub kas pingutada edasi ja oodata imet või lasta jalg sirgu ning saada vaikselt kulgedes 3.39ga algav lõpuaeg. Tasa ja targu jalg jala ette sammudes jõudsime ½ maa peale hoopistükkis ajaga 1.43,00 enamvähem täpselt. Alates 15-16 kilomeetrist oli meie paarisrakend nii mõnedki seljad omakorda seljataha jätnud ja lähenevaid selgasid paistis terve lõputa sirge jagu veel ees olevat … igastahes enselegi ootamatult lisasime tegelikult sammule pikkust ning hakkasin uskuma aega alla 3.30ne ehk aega mida plaanisin rünnata alles septembrikuisel SEB maratonil pärast suviseid pikemaid ning lühemaid ja kiiremaid jooksukilomeetreid. Vana raudteetammi viimasel kilomeetril tundsin et ilus aeg hakkab otsa saama jalg kiskus kangeks ja samm lühikeseks muutuma … kuid kuidagi kahju oli tehtud tööd raisku lasta minna ja piinlik oleks ka olnud, kuna seljataha jäetud selgasid, kellest nina püsti tõsine nägu peas ja pilk kaugusesse suunatud, mööda olin jooksnud oli selleks ajaks juba paras ports kogunenud. Andruse jalg oli kergem ning nii ta vaikselt kuid kindlalt mult eest ära libiseski … metsaalune ja tänavatel keerutamine ning kruusal jooksmine võttis niigi kangetest jalgadest veel selle vähesegi jooksulusti nii et tempo langes isegi üle 5min/km kuid selleks ajaks oli selge, et aeg alla 3.30ne tuleb, iseasi on kui palju ja kas negativ spliti ka saab … sai - napilt aga kindlalt ehk hoolimata viimasel kilomeetril saadud krambieelsest ja haamritaolisest seisundist kus kiirus 5.30min/km-le langes olin finishis ajaga 3.25.34 e. teine poolik 1.42,34.

Rõõmu ja rahulolu tehtu üle ei kahandanud ka see, et sel samal viimasel kilomeetril, et mitte öelda viimasel 200-300meetril läks minust kui „Saab 96-st“ mööda jooksja, kellest Fra Mare ees olin just nii nagu kirjas nina püsti pilk kaugusesse suunatud optimistlikult mööda pannud …

Neil samadel viimastel kilomeetritel ja rasketel minutitel pärast finishit mõtlesin, et ei kunagi enam viitsi ma maratoni alla 3.30ne joosta kuna kogu aeg peab jooksma ei mingit lusti ega lõbu, saati siis veel uut rekordit üritada … nüüd, pisut taastununa ja jooksu kulgu analüüsinuna tundub, et viimane piir millest kiiremini enam ei suuda on 3.19,xx …

Kui nüüd just alguse saanud tõsisele jooksuhooajale tagasi vaadata siis on see kaasa toonud päris mitu isikliku margi parandamist, esiteks 24tunni jooksus siis Viljandis, siis Harkus nüüd maratonis … tundub, et kõik mis raamatutes kirjas vastab ka tõele ehk siis sügis-talvise ja varakevadise üldfüüsilise ettevalmistuse ja aeroobse põhjaladumise (mida tegin silmas pidades 24tunni MM/EM-i)  tulemusena annab sellele ehitada ja arendada ka kiirusvastupidavust … nii et põhja ladudes mõelge ultratele isegi siis kui neid kunagi joosta ei viitsiks … edasi siis juba vastavalt valitud hullusele.

 

101) Sada üks

Kaks kärbest ühe hoobiga e. Suurjooks ümber Viljandi järve ja Vändra maraton.

Sõitsime siis Marika ja Rauliga reede varahommikul Viljandisse. Jõudsime kenasti ja varakult kohale tatsasime nõksa expol ringi ja siis läksid nad oma teed nii et enne starti ja jooksu ajal ei näinud ma enam kumbagi, nägin hoopis Rain V-d, alguses kolmandal kilomeetril ja siis pisut hiljem ehk 8kilomeetril. Esimesel korral nägin tema selga minust eemaldumas teisel korral juba lähenemas. Igatahes alustasin ma ettevaatlikult ja rahulikult teadmata kas ka nõksa pikema maa jaoks juba piisavalt taastunud olen, esimesel mäe- kui ka teisel Orika silla  vahe finišis kaotasin oma senisele parimale tempodele vastavalt 20 ja 27 sekundiga. Loomulikult keerasin ma eelmise aasta õppetunnist hoolimata omadega rappa, sedakorda jäid kõik ketsid jalga ja ühtegi ministrit mööda ei jooksnud (Jürgenile tegin pika puuga ära). No vot ja siis mõne aja pärast nägingi Raini selga, 1km enne lõppu sain kätte, eriti pikka juttu ei olnud jaksu teha, hinged rippusid paelaga kaelas mõlemal. Ehk siis nii, et kui Raini selga poleks näinud ega siis oleks uut isiklikku 53.06 senise 54minuti asemel vist ka jooksnud. 

Järgmiseks päevaks olin ennast kirja pannud Vändra maratonile siis tagasi koju sõitma ei hakanud vaid orgunnisin endale ööbimise Viljandisse, mis omakorda tähendas seda, et sai nii rahulikult nii saunamõnusid nautida, autasustamist vaadata kui ka pärast Soso juures korralikult süüa, nii taastumiseks kui ka maratoni jaoks energia laadimiseks.

Viljandisse jäämine tähendas ka seda, et laupäeval pidin liikuma hakkama tundavalt hiljem kui oleks seda pidanud Tallinnast minema hakates tegema, mis tähendab aga seda, et magamiseks jäi ka rohkem aega … ja pealegi kohalikku kaubandust ja toitlustust ja turismi tuleb ka toetada, nii et ärge tormake pärast võistlusi koju tagasi, leidke endale aega ja puhake ennast välja ja alles siis hakake koju minekust või järgmisele võistlusele minekust mõtlema.

Vändrasse jõudsin ka piisavalt vara, et saaks pikalt ja hoolikalt kaaluda mida selga või mida jalga panna ja mõtlema pidi, sest et sadas nii vihma kui lubati seenevihma ja jahe oli ning riietusruumis kõik muudkui arutasid arutasid selle kallal … lõppkokkuvõttes sai vist õige valik tehtud, palav ei hakanud ja samas tundus piisavalt jahe, et sooja saamiseks ennast ikka liigutama pidi.

Enne starti jällegi ei teadnud, et mis ja kuidas ja kas, otsustasin, et üritan joosta lihtsalt alla 4tunni või kui see ei õnnestu siis 6min/km. Tehtud-mõeldud tiksusin esimese poole +/- 5.40 min/km seal olin 1.59,01 siis otsustasin, et vaatan kus on Marika ja teised jooksusõbrad väga kaugel ei olnudki ning lõpuks said kõik kes tahtsid ja suutsid alla 4tunni tulemuse kätte. Ise jooksin teise poole 1.50,26 viimasel kolmel kilomeetril nägin tempot 4.50 isegi … igastahes tuli aeg 3.49,27 mis kuulub ajaliselt minu maratonide esikümnesse ja joosta oli tegelikult ka lõpuponnistust arvestades üsna kerge … järsku on tegemist miski 24tunni jooksu MM/EM järel saabunud superkompensatsiooniga … vaatan kui tunne kestab ja lubab ning ilm soosib siis proovin ehk Haapsalus 3.40 alla joosta … nii et Haapsalus jookseb ja näeb.