5) Viies

Uudiseid Leedust.

28. mail toimus siis üks mulle teada olevatest ultrajooksudest Baltikumis, täpsemalt Leedus - Baltic Seaside 100km Cup. Nagu nimigi ütleb, on tegemist 100km jooksuga, 2,5km trass on mahamõõdetud kauni Nida ranna rannametsa, rada tuleb läbida 40 korda. Starti asus sel aastal 24 sportlast, enamus neist Leedust, finišeeris 20. 100km läbimiseks antakse aega 14tundi. Jooksu võitis ajaga 7tundi 54minutit ja 48sekundit, leedulane SeItkalijevas Ruslanas. Naiste võitjaks tuli ajaga  9tundi 6minutit ja 35sekundit leedulanna Bukššniene Sada. Viimane aja kirja saanu Kinderis Gediminas lõpetas ajaga 13tundi 23minutit ja 59sekundit. Õnnetult läks 11tunni 52minuti ja 51sekundiga 38 ringi läbinud lätlasel Cernis Didzisel, kes ei leidnud jõudu viimase 5kilomeetri läbimiseks.Tempokalt alustanud lätlane Dudedls Andris läbis liidrina 18 ringi e. 45km, ajaga 3tundi 27minutit ja 17sekundiga, edestades hilisemat võitjat ligi 2minutiga, kuid siis jättis ürituse pooleli.

Kui leedukad järgmine aasta jooksu korraldamise ette võtavad, saab sellest ilmselt minu esimene 100km jooks. Enne seda muidugi on plaanis ära proovida kõik Eesti ultrajooksud - Laulsamaa Ultra ja Viimase Öö unistuse, üritaks ka soomlaste Endurance 24tunni jooksuga hakkama saada ning proovida ka 2012aasta aprillis jalga rootslaste Täby Extreme Challengil - kui poolgi planeeritust tehtud saab on ka ilmselt piisavalt hea.

4) Neljas.

Huvitavatest ultrajooksudest - äsja toimunud ja tulevastest.

21-22.05 toimus Itaalias, Ravenna piirkonnas, stardipaigaga Cesenatico linnas, Nove Colli 203,5km ultrajooks. Ultrajooksu nimi Nove Colli tähendab itaalia keeles üheksat mäetippu e. nimi annab aimu sellest, et jooksurajal tuleb ületada kokku üheksa mäetippu. Tõusud neile ei ole sugugi mitte lauged vaid üsna järsud isegi 18%, kõige suurema keskmise kaldega tõus on 6,91%. Tõusud on pikkusega 3km kuni 9km. Tõusud olles üsna järsud ei jäta laskumiste puhul lootust, et need kergendust pakuvad. Iga jooksja teab, et järsud laskumised on sama nõudlikud kui järsud tõusud ning kui joosta tuleb kokku 203,5 km siis ei tee see üritust üldsegi mitte kergeks.
Käesoleval aastal jõudis 18tunni, 26minuti ja 7sekundiga esimesena finišisse itaallane Ivan Cudin. Raja rekord kuulub 18tunni 8minuti ja 22sekundiga prantslasele Jean Jacques Moros´ile.
Naistest jõudis 27tunni 4minuti ja 30sekundiga käesoleval aastal esimesena finišisse prantslanna Brigitte Beck-Cetre. Naitse rekord kuulub tsehhitarile Martina Judale 25tunni 4minuti ja 11sekundiga.
Minu teade ei ole sellel jooksul veel ühtegi eestlast osalenud, mistõttu on see lähiaastate plaani võetud. Tean, et üritus saab raske olema, kuid samas annab see oma 203,5km distantsiga võimaluse kvalifitseeruda Spartarhlonile, sest ei usu, et suudan joosta 100km alla 10:30, või mõnel 24 tunni jooksul 200km täis saada.


Lähipäevail, täpsemalt 28-29 mail on toimumas 100km ultrajooks Leedus, Nidas. Samuti ei ole seal minule teada olevalt veel osalenud  ühtegi eestlast ning ei ole neid ka selle aasta stardinimekirjas, mistõttu tuleb see viga parandada, kui keegi teine sinna järgmisel ehk ülejärgmisel aastal ei lähe, teen selle ise ära. Uudiseid sellest jooksust juba järgmisel nädalal.

3) Kolmas

Kopenhaageni maratonist.

22.05 sai joostud Kopenhaageni maraton (seekord juba siis kolmas) ning seda uue isikliku rekordiga 03:45:56. 

Kui joostud sai 14km, e. 1/3 maratonist, oli selge, et uus iskilik on tulemas. 1/2 peal tekkis isegi lootus, et järsku suudan kinni püüda 3:40 fart holderi ning viia uue iskiliku suisa 3.30 algavasse aega, kuid seda püüdma hakates sai pulss anaeroobsesse lastud, mis lõppes sellega, et ilusat kena ja kergejalgset jooksu mööda kõigist juba kõndivatest ja sörki laskvatest maratoonaritest jätkus kõigest 1/2 tunniks, pärast mida tuli tempo alla 1km/5:30 - 5:45 peale lasta. Ehk siis 5min/1km ei ole mulle veel maratonil jõukohane aga heameel uue isikliku üle ikkagi.

Jooksu statistika:

5km    00:27:19    (split 00:27:19)
10km    00:53:22    (split 00:26:03)
15km    01:19:17    (split 00:25:55)
20km    01:45:22    (split 00:26:05)
21,1km    01:51:04    (split 00:05:42)
25km    02:10:25    (split 00:19:21)
30km    02:36:58    (split 00:26:33)
35km    03:04:40    (split 00:27:42)
40km    03:33:12    (split 00:28:32)

2) Teine.

Ultrajooksust ja lähiplaanidest.

Need kes kuidagi siia blogisse sattunud on need ilmselt teavad misasi see ultrajooks on nii, et pikalt ja laialt ei tahaks sellel peatuma jääda, kuid kuna ma ultrajooksu blogi juba kord algatasin siis natuke peaks ultrajooksu teooriatst ka kirjutama.
Ultrajooksuks loetakse distantsi mis on pikem kui maraton,. Nii, et tegelikult on juba 43-44 km. jooksud juba ultradistantsid ja sellised jookse ka korraldatakse. Samas klassikaliselt hakatakse ultrajooksuks  lugema alates 50km jne pikkust jooksu kuni 1000km ja isegi pikemad distantsid näit. TransEurope ja 3100miiline jooks USA-s. Teine standard on  jooksmine 6-8-12-24-48 jne tundi, joostakse ka 6 päeva või rohkemgi ning võidab see, et kes etteantud aja jooksul rohkem kilomeetreid läbib. Kuna ma ise eriti kiire jooksja ei ole, tundub mull, et hakkn eelistama just viimast varianti. Samas kui juba ultra siis ultra, 6 tundi ei tundu eriti ultra, 6tunniga kui vaikselt ja mõnusas tempos joosta jõuab maratoni ära joosta, olen paar sellist 6tunnist maratonitrenni teinud.  Nii, et mulle tundub, et  ultra algab minu jaoks 12tunnist (tunnistan ausalt, ei ole ise veel 12tundi jalgel püsinud, plaanis on küll) ning kui distantis joosta siis alates 100km, oleks distants mida ultraks peaksin (ei ole nii pikalt veel ise jooksnud, kuid ka see on plaanides kirjas).
Lähiplaanidest rääkides, olen 21-23.maini Copenhagenis, kus 22.mail osalen maratonil, plaan on joosta isiklik ja uus Sideameti maratonirekord, e. aeg alla 3t. 47m, kas see õnnestus, sellest juba järgmisel nädalal.

1) Esimene.

Kõigepealt lühidalt iseendast ja enda seosest ultrajooksuga. Olen sündinud 1971aastal Tallinnas. Lapsepõlves ja ka hilisemas nooruses sai tegeletud erinevate spordialadega, alates tennisest kuni jalgrattaspordi ja jõusaalis käimiseni välja. Mingeid suuri võite või saavutusi spordis ei ole. Jooksuga ja üle-üldse aktiivselt kehakultuuriga hakkasin uuesti, pärast  täisikka jõudmisest ning muudest huvidest põhjustatud vahepausi, tegelema 2004aastal. Põhjuseks sai asjaolu, füüsiline vorm oli selleks ajaks nii kehavaks läinud, et ei suutnud oma tolleaegse leivaisa – kaitseväe, poolt ettenähtud kehalisi katseid enam loomulikust kehalisest andest ära teha, kusjuures komistuskiviks sai just 2miili, e. 3,2km jooks. Varasemad aastad olin ilma trennitagi katsetel hakkama saanud, kuid siis enam mitte. Esimene rahvajooksul, kus osalesin oli 2005aasta Tallinna Maratoni 10km jooks. Pikematele distantsidele otsustasin pühenduda pärast seda, kui SEB Sügisjooksul 10km enam jooksma ei mahtunud samas ½ maratonil oli ruumi küllalt – praeguseks olen jõudnud järeldusele, et ½ maraton on kõige hullem distants mida joosta. Pikkust on distantsil täpselt niipalju, et kui vähegi enese tulemusega rahul tahad olla, siis passida ei ole aega ja pead algusest peale enam-vähem piiripealset tempot hoidma ja samas on 21,1km piisavalt pikk, et mingil hetkel pingutamisest ikka üsna valus hakkab. Pikki treeninguid tehes avastasin, et maratonitempo on täpselt selline, kus on mõnus joosta ning kui piisavalt ka trenni teha, ei jää sa nõnda tasa ja targalt maratonidel joostes sugugi mitte viimaseks vaid nopid viimasel 10kilomeetril hulganisti tempovalikuga alt läinud jooksjate skalpe. Ütlen kohe, et esimene maraton ei läinud kaugeltki nii nagu olin planeerinud e. siis tegin klassikalise vea millest hoiatasid maratonijooksude kodulehed ja blogijad-maratoonarid ja muidu maratoonarid, e. siis tundes ennast jooksu alguskilomeetritel „liigagi“ hästi samas nähes konkurente eest minema libisemas, otsustasin pärast 10-l km tempot tõsta, suutsin seda hoida kuni poole distantsini ning tulemuseks oli see, et suutsin läbi valu ja vaeva maratoni teise poole kolmandiku võrra aeglasemalt joosta, kui esimese. See kogemus on mind kammitsenud siiani, mistõttu arvan, et mul on potentsiaali joosta maraton 3.25 +/-5m, kuid see ei ole realiseerunud just liigselt aeglase alustamise tõttu, mistõttu jõudisn ultrajooksuni  ja seda 2010aastal, Eesti Ultrajooksu Klubi ja perek. Vennikate poolt 31.12.201 korraldatud Viimase Öö Unistuse ultrajooksu kaudu. Otsustasin sellest jooksust osa võtta kuna alati pärast maratoni on jäänud selline tunne, et sellise tempoga suudaks üks paar tundi veel joosta. Läksin Viimase ÖÖ Unistuse jooksule plaaniga joosta 6tunniga 50km. Ilm oli mõistagi talvine mistõttu plaanist asja ei saanud, kuid kuna olin end niigi kaineks autojuhiks lubanud ja aega veel oli, tiksusin rajal natuke üle 8 tunni, tasuks 62km ja meeste arvestuse esikoht ja nakatumine ultra pisikuga oli ka tõeks saanud. Märtsis liitusin ka Eesti Ultrajooksu Klubiga, mai lõpus alustan siis oma ultrajooksu blogiga, mis edasi hakkab juhtuma nii ultrajooksurajal kui ka blogis, see oleneb eelkõige ajast, kuid midagi ikka saab.