102) Sada kaks

Haapsalu maratonist.

 

Pärast bussis niisama ootamist Haapsalus, viidi meid lõpuks siiski Ristile. Kotid ja pannid sai ära anda, tuttavad näod üle lugeda ning kell 1100 anti start teisele, minu jaoks esimesele Haapsalu maratonile. Teepeale anti korraldajate poolt kaasa soovitus joosta häid aegu kuna rada lauge ja tuul kuskilt maalt alates tagant. Esialgne plaan oli joosta aeg 3.39 sisse, et saaks ka juba sel aastal kiidelda, et maraton 3.30nega joostud, mõned minutid peale noh nii siia-sinna … . Kuigi samm väga reibas ei olnud … ehk oli pisut kange laupäevasest Harku järve jooksust, kus uue ehk pisut pikema raja parim tulemus sai välja joostud … tundus tempo 5min/km igati OK, mõne kilomeetri pärast sain jooksukaaslaseks Andruse, kellele sai välja öeldud, et 1.45ga tahaks poole peal olla ja siis vaadata mis juhtub kas pingutada edasi ja oodata imet või lasta jalg sirgu ning saada vaikselt kulgedes 3.39ga algav lõpuaeg. Tasa ja targu jalg jala ette sammudes jõudsime ½ maa peale hoopistükkis ajaga 1.43,00 enamvähem täpselt. Alates 15-16 kilomeetrist oli meie paarisrakend nii mõnedki seljad omakorda seljataha jätnud ja lähenevaid selgasid paistis terve lõputa sirge jagu veel ees olevat … igastahes enselegi ootamatult lisasime tegelikult sammule pikkust ning hakkasin uskuma aega alla 3.30ne ehk aega mida plaanisin rünnata alles septembrikuisel SEB maratonil pärast suviseid pikemaid ning lühemaid ja kiiremaid jooksukilomeetreid. Vana raudteetammi viimasel kilomeetril tundsin et ilus aeg hakkab otsa saama jalg kiskus kangeks ja samm lühikeseks muutuma … kuid kuidagi kahju oli tehtud tööd raisku lasta minna ja piinlik oleks ka olnud, kuna seljataha jäetud selgasid, kellest nina püsti tõsine nägu peas ja pilk kaugusesse suunatud, mööda olin jooksnud oli selleks ajaks juba paras ports kogunenud. Andruse jalg oli kergem ning nii ta vaikselt kuid kindlalt mult eest ära libiseski … metsaalune ja tänavatel keerutamine ning kruusal jooksmine võttis niigi kangetest jalgadest veel selle vähesegi jooksulusti nii et tempo langes isegi üle 5min/km kuid selleks ajaks oli selge, et aeg alla 3.30ne tuleb, iseasi on kui palju ja kas negativ spliti ka saab … sai - napilt aga kindlalt ehk hoolimata viimasel kilomeetril saadud krambieelsest ja haamritaolisest seisundist kus kiirus 5.30min/km-le langes olin finishis ajaga 3.25.34 e. teine poolik 1.42,34.

Rõõmu ja rahulolu tehtu üle ei kahandanud ka see, et sel samal viimasel kilomeetril, et mitte öelda viimasel 200-300meetril läks minust kui „Saab 96-st“ mööda jooksja, kellest Fra Mare ees olin just nii nagu kirjas nina püsti pilk kaugusesse suunatud optimistlikult mööda pannud …

Neil samadel viimastel kilomeetritel ja rasketel minutitel pärast finishit mõtlesin, et ei kunagi enam viitsi ma maratoni alla 3.30ne joosta kuna kogu aeg peab jooksma ei mingit lusti ega lõbu, saati siis veel uut rekordit üritada … nüüd, pisut taastununa ja jooksu kulgu analüüsinuna tundub, et viimane piir millest kiiremini enam ei suuda on 3.19,xx …

Kui nüüd just alguse saanud tõsisele jooksuhooajale tagasi vaadata siis on see kaasa toonud päris mitu isikliku margi parandamist, esiteks 24tunni jooksus siis Viljandis, siis Harkus nüüd maratonis … tundub, et kõik mis raamatutes kirjas vastab ka tõele ehk siis sügis-talvise ja varakevadise üldfüüsilise ettevalmistuse ja aeroobse põhjaladumise (mida tegin silmas pidades 24tunni MM/EM-i)  tulemusena annab sellele ehitada ja arendada ka kiirusvastupidavust … nii et põhja ladudes mõelge ultratele isegi siis kui neid kunagi joosta ei viitsiks … edasi siis juba vastavalt valitud hullusele.

 

101) Sada üks

Kaks kärbest ühe hoobiga e. Suurjooks ümber Viljandi järve ja Vändra maraton.

Sõitsime siis Marika ja Rauliga reede varahommikul Viljandisse. Jõudsime kenasti ja varakult kohale tatsasime nõksa expol ringi ja siis läksid nad oma teed nii et enne starti ja jooksu ajal ei näinud ma enam kumbagi, nägin hoopis Rain V-d, alguses kolmandal kilomeetril ja siis pisut hiljem ehk 8kilomeetril. Esimesel korral nägin tema selga minust eemaldumas teisel korral juba lähenemas. Igatahes alustasin ma ettevaatlikult ja rahulikult teadmata kas ka nõksa pikema maa jaoks juba piisavalt taastunud olen, esimesel mäe- kui ka teisel Orika silla  vahe finišis kaotasin oma senisele parimale tempodele vastavalt 20 ja 27 sekundiga. Loomulikult keerasin ma eelmise aasta õppetunnist hoolimata omadega rappa, sedakorda jäid kõik ketsid jalga ja ühtegi ministrit mööda ei jooksnud (Jürgenile tegin pika puuga ära). No vot ja siis mõne aja pärast nägingi Raini selga, 1km enne lõppu sain kätte, eriti pikka juttu ei olnud jaksu teha, hinged rippusid paelaga kaelas mõlemal. Ehk siis nii, et kui Raini selga poleks näinud ega siis oleks uut isiklikku 53.06 senise 54minuti asemel vist ka jooksnud. 

Järgmiseks päevaks olin ennast kirja pannud Vändra maratonile siis tagasi koju sõitma ei hakanud vaid orgunnisin endale ööbimise Viljandisse, mis omakorda tähendas seda, et sai nii rahulikult nii saunamõnusid nautida, autasustamist vaadata kui ka pärast Soso juures korralikult süüa, nii taastumiseks kui ka maratoni jaoks energia laadimiseks.

Viljandisse jäämine tähendas ka seda, et laupäeval pidin liikuma hakkama tundavalt hiljem kui oleks seda pidanud Tallinnast minema hakates tegema, mis tähendab aga seda, et magamiseks jäi ka rohkem aega … ja pealegi kohalikku kaubandust ja toitlustust ja turismi tuleb ka toetada, nii et ärge tormake pärast võistlusi koju tagasi, leidke endale aega ja puhake ennast välja ja alles siis hakake koju minekust või järgmisele võistlusele minekust mõtlema.

Vändrasse jõudsin ka piisavalt vara, et saaks pikalt ja hoolikalt kaaluda mida selga või mida jalga panna ja mõtlema pidi, sest et sadas nii vihma kui lubati seenevihma ja jahe oli ning riietusruumis kõik muudkui arutasid arutasid selle kallal … lõppkokkuvõttes sai vist õige valik tehtud, palav ei hakanud ja samas tundus piisavalt jahe, et sooja saamiseks ennast ikka liigutama pidi.

Enne starti jällegi ei teadnud, et mis ja kuidas ja kas, otsustasin, et üritan joosta lihtsalt alla 4tunni või kui see ei õnnestu siis 6min/km. Tehtud-mõeldud tiksusin esimese poole +/- 5.40 min/km seal olin 1.59,01 siis otsustasin, et vaatan kus on Marika ja teised jooksusõbrad väga kaugel ei olnudki ning lõpuks said kõik kes tahtsid ja suutsid alla 4tunni tulemuse kätte. Ise jooksin teise poole 1.50,26 viimasel kolmel kilomeetril nägin tempot 4.50 isegi … igastahes tuli aeg 3.49,27 mis kuulub ajaliselt minu maratonide esikümnesse ja joosta oli tegelikult ka lõpuponnistust arvestades üsna kerge … järsku on tegemist miski 24tunni jooksu MM/EM järel saabunud superkompensatsiooniga … vaatan kui tunne kestab ja lubab ning ilm soosib siis proovin ehk Haapsalus 3.40 alla joosta … nii et Haapsalus jookseb ja näeb.