92) Üheksakümmend kaks

Kolm ühe hoobiga

… seda kuidas joosta 24tundi järjest või 100km  järjest või kuidas joosta 4maratoni järjest seda kõike ma juba teadsin, kuid kuidas joosta kahel päeval järjest maraton seda ei teadnud, nüüd tean … väga hull ei olegi, kui plaanist kinni pidada ja rahulikult võtta. Ehk siis ajades taga seda müstilist aeroobset ja pikka treeningut  tegin endale plaani saada kahe maratoni keskmiseks 6min/km ja seda võimalikult ökonoomselt ja võimalikult madala pulsiga, plaan oli võtta esimene päev rahulikult ja teisel päeval üritada maratoni teine pool kiiremini kui esimene … päris nii ei läinud, kuna lasin ennast kaasa haarata jooksuhasardist ning miskipärast otsustasin et Marikat ei peaks ikka väga kaugele ette ära laskma … lõppes see kõik sellega, et märkamatult, ja ära kasutades Marika tehnilisi probleeme sain temast mööda ja viimase ringi jooksime koos … kuigi plaani järgi ei oleks pidanud tegelikult sellise tempoga jooksma ja aeg tuli seetõttu ka 4.04,56. Afterparty, mis oli äraütlemata külluslik, möödus vaikselt ja rahulikult ja vaikselt möödus ka öö. Hommikul ei olnud häda midagi kui ennast kohe ennast reipalt liigutama hakata stardist panin plagama nagu eelmiselgi päeval, kuid siis tuli meelde suur plaan ja hakkasin asja rahulikumalt võtma, suisa nii rahulikult, et viimase ringi teisel  poolel pidin hakkama jälle kiirustama, et suurde plaani mahtuda. Kiirustamise käigus möödusin Raul Kösterist, kes asju veelgi rahulikumalt võtnud oli, kuid siis jalad kõhu alt välja võttis ja … tõelise džentelmeni ja väärika spordimehena finišisirgel minust mööda ei spurtinud, kuigi oleks suutnud, vaid tegi nii, et me kenasti kui ühte jalga lõpujoone ületasime. Aeg sedakorda siis 4.12,47.

Kuid – kuid egas kaks ilma kolmandata jää ja nii olingi 20.12 taaskord Rocca al Mares Stamina Vana-aasta jooksumaratoni stardis kindla teadmise ja plaaniga, et jooksen 6min/km … kuid – kuid jooksis must mööda nii noori kui vanu, nii paremalt kui vasakult, turjakaid kui õblukesi, mistõttu mõtlesin et eks ma siis esimese paari ringiga teen pisukese puhvri, nii et viimastel ringidel suisa puhata saab … aga – aga ilm oli nii ilus, kui lörtsine, jalg oli kerge ja … otsustasin siis et üritan alla 4tunni joosta, mistõttu pigistasin ühe geeli endasse ja andsin jalgadele valu, kui gpsu uskuda, siis paaril kilomeetril tõusis tempo isegi alla 5min/km, kõik see viis selleni, et viimasel ringil lasin jala pisut sirgemaks ja lõpetasin ajaga kindlalt alla 4tunni, 3.55,14 … mis sellest kõike õppida võiks, aga seda, et iseloomu ei ole ikka üldse, etteantud plaanidest kinni ei suuda pidada … täitsa lootusetu juhtum  …

Aga – aga, maratoniaastat kokku võttes peab ära märkima, et kokku sai kirja 13 maratoni, mis uut isiklikku tähistab ja uus isiklik sai ka joostud 3.31,57 (plaan oli see aasta saada 3.29 algavasse aega, aga ei tuld välja … jõululauas õlut ei saa seega :0( ) … keskmiseks ajaks 4.02,19 … 6 maratoni alla 4tunni, 7 seega üle … jälle põhjus ennast ühest õllest ilma jätta …

Aga ultra-aasta ei ole veel lõppenud … ehk annab see võimaluse mõne õlle tagasi võita ... !?             

91) Üheksakümmend üks

Käsitööõlu ÖÖ

Mis minagi enam ootan, kõik on juba kirjutanud kuidas neil Pääsküla rabamaraton kenasti ja mõnusalt läks egas saa mina ka kurta … treeningplaani vaadates oli kirjutanud enesele ülesandeks erikuradi rahulikult võtta ja ühtlane aeroobne treening teha ehk siis 6min/km ehk aeg 4.13.10 … stardikanga all see jällegist ununes ning nõnda paningi hoopis – rahulikult minema, mõlgutades mõtteid, et kui saab ringe rahulikult ja pingutamata 24mindiga läbitud siis võib teise poole punnitada ja aeg alla 4tunni saada … aga-aga ringid läksid üle 24mindi ja 1/2maraton sai täis ajaga 2.03 … ja kuigi oleks võinud ju punnitama hakata ja aega alla 4tunni üritada, meenus mul treeningplaani kirjutatu ja hakkasin asja erikuradi rahulikult võtma, lähemalt ja pikemalt uudistama mis puhvetis pakutakse ja soe spordijook käes kõndimist harjutama, mis viis selleni, et ringidele enam-vähem täpselt 1minut rohkem kulus ja lõpuks ajaga 4.10.10 finishisse jõudsin … seda, et silmis jätkus säras ja hinges head tehes ka tuju hea püsis näitab ka see, et viimasele ringile kõikse vähem aega kulus … kuid egas see asi nii kena ka ei olnud, mälestus Haanja Ultra100 kestab edasi, nii et 3-4 ringil oma tuharalihaseid tundma hakkasin, mis ka Haanjas endast lõpupoole märku andsid … peaks vist tagumikku treenima hakkama, rohkem kükke või midagi … või siis rohkem ikka jooksma … pühapäeval teleka ees mõnusasti lesides lihapirukaid süües ja kallist käsitööõlut ÖÖ mekkides mõtlesin, et küll väljamaalased võivad selle kõige väljaütlemisega suurt vaeva näha ja sedagi et, küll kahel päeval järjest maratoni joosta on ikka üks sõge mõte, ise praegu küll seda teha ei viitsiks järgmisel päeval peaks ikka ennast hea ja paremaga hellitama … aga just seepärast selline asi ära teha tulebki … Vändras näeme ja jookseme 2x.

90) Üheksakümmend

Haanja Ultra100

Et oktoobris trennimõtetes joostud 300+ kilomeetrit niisama lusti pärast kokku ei oleks saadud võtsin minagi nagu mõnikümmend teist hooaja lõpetuseks ette Ultra100 jooksu Haanja küngasmaastikul. Novembrikuu esimesel varahommikul sõitsin Haanjasse Värskast kus olin taastumishuvides endale veekeskusesse toa muretsenud … igati väärt plaan.

Kuid asjast … sidusin parasjagu stardist pisut eemal ketsipaelu, kui naishääl teatas, et stardini veel üks minut, mille peale kõik plagama panid … ning mina neile järele. Kuna hooaeg on olnud pikk ja lõppu tegelikult ei olegi kuna detsembris tuleb joosta rohkemgi kui mõnel suvekuul siis suuri plaane ei teinud – uus isiklik rajarekord, mis võiks alata numbritega 12.xx.xx ehk siis  kodus olin sõrmede ja varvaste peal kokku arvutanud graafiku, et kui esimesed seitse ringi panna vaikselt-rahulikult, järsemad tõusud kõndides all 50 minuti, vahepeal teha pikem hoolduspaus ja viimased seitse ringi tiksuda ka väiksematest tõusudest kõndides üles 52-53minutiga siis kella 2000 paiku saaks sauna ja õlut. Esimene ring tuli plaani järgides kuid kergejalgselt hoopis +43 minutiga, teinegi sai spordijuttu puhudes kiiremini kui planeeritud otsa, edasi lasin siis minna nii nagu läks kuna vägisi tempot all hoida ei olnud ka mõtet, nii et seitsmendaks ringiks olin planeeritust pea ½ tunniga ees, kuid kuna jalg oli kerge ja ilm karge lasin ühe ringi veel otsa, pikema hoolduspeatuse tegin alles 10ringil, et ring hiljem seda veel teha ning soojem pesu ja vest selga panna kuna ega Haanja poleks Haanja, kui lumi maha ei tuleks ja pimedaks läks ka veel pealekauba. Igastahes viimased kolm ringi tundusid kuidagi väsitavad, rajale oli tekkinud uusi tõuse ja keegi oli käinud seniseid pikemaks venitamas ja järsemaks kruvimas. Viimasel ringil pärast „halfway“ puhvetit nägin võimalust veel kahes kaasvõitlejast mööda panna, kui salakavalat sooja spordijoogi teepeale kaasa võttes nad sinna puhvetipidajaga lobisema jätsin … Pärast mida ei olnud enam tagasivaatamist ning nii jõudsingi lõppu ajaga 12:18:26 isiklikku parandasin 59minutiga plaan sai alistatud 41minutiga nii et võin endaga rahul olla … kuigi kuigi vahepeal tekkis hull mõte et ehk saab aja isegi alla 12tunni ehk siis täita Aivar L.-lt saadud ülesanne, kuid see oleks eeldanud, et ei oleks sooja pesu ega vesti selga vahetanud ning et pimedus poleks tulnud ja et oleks pidanud kohe sellise plaani tegema … jääb järgmisse aastasse. Pärast sauna ja lahjemaid õllesid sõitsin ettevaatlikult läbi öise udu tagasi Värskasse. Öö möödus küll rahutult kuid hommikul ärgates olid jalad küll pisut kanged ja ville mis eile olid tundunud villidena ei olnudki tegelikult villid. Kella 0800  jalutasin rahuliku kuid kindla sammuga sanatooriumisse hommikusöögile, pisuke nostalgialaks oli, kuid see tuli pigem sellest et nõnda palju vanureid ei ole ma ühes kohas koos näinud. Tunnike seedimist ja siis hakkasid taastavad veeprotesduurid mineraalvee külmad ja soojadmullivannid vaheldumisi 90 ja 75 kraadiste saunade ja mineraalveelesila aurusaunaga jne jne … ehk siis kui tahate reipalt ja rõõmsalt esmaspäeval tööle minna, jookske ultraid ja maratone metsa all ning pärast taastuge sauna ja veeprotseduuridega.

89) Kaheksakümmend üheksa

Mõtted enne Haanja 100

Asjad on nüüd niikaugel, et mõned päevad veel ja saab hooajale lõpu panna seda siis Haanja Ultra100-l. Trenni tuleb tunnistada on tehtud praeguseks kellaajaks juba üle 300 jooksukilomeetri sel kuus koos – ei ole teab mis väga ultra aga mulle piisav selleks, et Ultra100 rajal uut isiklikku püstitada e. siis eesmärk on aeg uude numbrisse saada olgu siis kasvõi 12.29,59.

Võimaluse ja lootuse eesmärgi täitumiseks peaks andma päevad mil suisa kaks ehk kolmgi korda trenni sai tehtud nii hommikul kui õhtupoolikul ning paaril korral ka lõuna ajal.

Aga kas ja mis sest asjast lõpuks saab eks seda näitab ja selgitab novembrikuu esimene päev …

... järgneb

88) Kaheksakümmend kaheksa

SKA krossijooksu meistrivõistlused

Vahepeal sai täiesti plaaniväliselt osaletud SKA (Sisekaitseakadeemia) spordipäeval, kus esindasin MSI130 e. sisejulgeoleku magistreid SKA krossijooksu meistrivõistlustel.  Rada oli väidetavalt 3,2km pikk ja maha mõõdetud Lillepi pargi jalakäijate radadele.

Kuna juhtus olema selline koolipäev, et hommikupoolik vaba siis seadsin ennast tasa ja targu esimesse kell 1000 antavasse  starti. Akadeemia spordikeskuse juht Epp Jalakas karjus midagi et hakake nüüd minema ja nii saigi tehtud … ja jah egas vana mees jaksa noorte sälgudega enam võidu joosta, panid teised plagama kuis jaksasid. Üks või kaks jäidki ette, paar-kolm püüdsin kinni aga üks pani finišisirgel veel koolitatud sammuga mööda … kell 1040 antud väledamate stardis oli väledamaid ilmselt veel rohkem kuna lõppkokkuvõttes sain ajaga 12.52, SKA 69 kadeti ja töötaja ning ühe osalenud magistrandi hulgas 11koha, tuues magistrantidele spordipäevalt ainukesed 59punkti. Võitjaks tuli ajaga 10.59 Finantskolledzi kadett, heal tasemel suusatajana tuntud Martin Nassar

Mäletan, et viimati jooksin 2miili ehk 3,2km alla 13minuti kas 2004 või 2005aastal kaitseväes töötades, kehaliste katsete ajal, kui  sain aja 12.41 mis oli täpipealt 1sekunit  100punkti piirist kehvem, aastakese hiljem jooksin vististi 12.59, hiljem ka 13.10 siis läksin lihtsama elu peale.

87) Kaheksakümmend seitse

SEB Tallinna Maraton 2014         

Et siis nii, kuigi jooksin SEBil oma isikliku ei saa tulemusega rahule jääda ja kaheraudse hotdogiga ennast ei premeerinud kuna rajale läksin kindla soovi ja tahtmise ja plaaniga joosta aeg alla 3.30,00, kasvõi 3.29,59.

Selle elluviimiseks sättisin ennast kenasti 3.30 õhupallimehe grupist sutsu tahapoole nii, et palli peal olev kiri näha oleks. Tempo oli igati talutav ja õige ning jooks sujus kena ja karge hilissuvepäikese all ilma suuremate sündmusteta. 21,1 märgi ületasin ajaga 1.44,48. Et plaani ikkagist kindlapeale täita lisasin sammule reipust ja võtsin 3.30 grupile järele. Mõnda aega joostud arutasin endamisi, et kui see on 3.30 tempo siis kannatab elada ja joosta küll ning lõpus ehk kerge kiirenduski teha. Kuid, kuid eks iga mees ja naine pea ise oma tempol ja plaanil sõrme peal hoidma, mistõttu kui ise kilomeetriposte jälgisin siis tundus, et ega see päris 3.30 tempo enam ole, tublisti üle 5mindi läks 1kmile juba.

Ehk siis kuna teadsin, et selleks et olla 3.30 graafikus peab 30km peal olema 2.29,00-2.29,15,  lisasin sammu ja olin 30km peal täpselt 2.29,00ga. Ja siis juhtus paratamatu … ei ei veel mitte haamer, vaid klubikaaslane Aivar Luud tuli tagant ja läks mööda. Tegin paar sammu temaga koos, kuid 4.30-4.34 min/km tempot, mida Aivar ütles parasjagu hoidvat, mina hoida ei suutnud ja läks ka alla 5.00 min/km hoidmine kuidagi vaevaliselt või siis üldse mitte, igatahes sõrmede ja varvaste peal arvutades sai selgeks, et sedakorda on  ainest ehk ainult uue isikliku jooksmiseks.

Kuid ega seegi kergelt tulnud, haamer saabus, kuid üsna lõpupoole, Paksu Margareeta tõus ja Vanalinna munakiviteed ning tõus Kaarli kiriku juurde võtsid tempo suisa kuskil 5.30-5.40min/km peale kuid õnneks saabus finiš ning aeg 3.32,09 (neto 3.31,57) tähistab uut isiklikku … ehk siis tuleb veel edasi proovida ja katsetada … Ahjaa 40 maraton oli see mulle, aasta lõpuks peaks ehk 44 kokku saama, järgmisel aastal saab juba juubelit tähistada.

86) Kaheksakümmend kuus

30. augustil tegin endale Ümber Ülemiste järve jooksul sünnipäevakingituse, ehk siis uue isikulise rajarekordi brutoajaga 1.02,14, sealjuures netoaeg 1.01,59. Kõige põnevam on selle juures see, et treeningpäevikusse olin kirja pannud, et tahaks viia aja uude minutisse olgu kasvõi 1.01,59 ja nii nagu sündiski … või siis mitte … tõlgendamise küsimus … aga jooks ise kulges rahulikult ja kindlalt. Taktika oli selline, et nii kui paisu tagant minema saab tuleb enne metsa võimalikult paljudest mööda saada ja edasi kuni 11km-ini üritada hoida kiirust alla 4.30min/km ja nii läkski esimene km 4.42, teine 4.01 ja siis kuni männimetsaaluseni 4.22-4.30, üle juurikate ja küngaste sai aegadega 4.38 ja 4.43, kordagi ei olnud tunnet et enam ei jaksa, samas ei olnud ka tunnet, et paneks juurde … mis siis sellest kõigest arvata aga seda, et kui paari nädala pärast SEB-il ka ideaalne jooksuilm on siis ehk tuleb välja ka ideaalne jooks …

85) Kaheksakümmend viis

"Cesis ECO Trail" Ultra Marathon

Kuna lätlased käivad Laulasmaa Ultral ja VÖU-l suisa bussitäite kaupa ega siis saa meigi kehvemad olla, mistõttu reede 01.08 õhtupoolikul alustas terve suur autotäis ultrajooksusõpru ja taustajõud Tallinnast teekonda Cesise (meie keeli Võnnu) poole. Pärast lühikest tankimispeatust Pärnu Mac´is ning teeäärseid burksiputkasid loetledes jõudsime Cesisesse parasjagu just selleks ajaks, et  majutuskohas üks hea keretäis kotlette ja kanakastet riisi ja tatraga ära süüa ning õhtusöök magusate kookide, mahla ning teega lõpetada. (Selle kohapealt peab küll ütlema et korraldajate poolt organiseeritud võistluseelne majutus ja toitlustus ületas igasugused ootused. Teada oli, et ööbimiskohaks on internaatkool, mistõttu arvasin, et ehk leitakse jooksusõpradele 1x2m, lapike võimlapõrandale laotatud mattidel vms. mistõttu pakkisin kaasa nii magamiskoti kui ka magamismati. Kuid tegelikkuses saime ööbida kooli ühiselamu tubades koos pea kõigi mugavustega. Nii et Cesisel võib olla potentsiaali suisa ultramaastikujooksu MM/EM korraldamiseks, kuna nii ööbimist kui toitlustamist saaks sellise koostöö jätkumisel üsnagi hõlpsasti ja vajalikul tasemel korraldada).

Pärast õhtusööki tegime tiiru Cesise peal ning siis tuttu. Ilmselt magasin ka, kuna kui esimest korda kella vaatasin siis üllatusin, et kell juba nii palju on kuid samas lubas see veel ka paar tunnikest magada. Nimelt start jooksule anti kell 0500, mis tähendas tõusmist enne kukke ja koitu ja lüpsjaid kella 0400 paiku. Pressisin näost sisse paar kaasa võetud pannkooki, banaani ja kirsimahlajoogi ning siis oligi juba aeg niikaugel et jõuda Cesise keskväljakule, vabadussõja mälestussamba jalamilt algava 80km ultramaratoni starti. Veel üks pilt mälestuseks ja teele.

Foto: Siret Ruul

 

Jooksuraja kohta tuleb öelda seda, et meenutas ta väga rattamaratonide radu, oli nii singlit ja metskitse radu, külavahe- ja metsateed, mustikametsa ja tihnikut ning kahtlasi purdeid … kuid arvatavasti ei leia Ivar (Tupp) ka Haanja100 rattarajale sääraseid seinu, millest üles ronida ning järske laskumisi millest alla kukkuda.

 

Fotod: Evita Zarina

Foto: <<failiem.lv/u/olkcvdh>>

 

Kuid seda kaunimad olid vaated Koiva jõe kallastelt

 

Foto: <<failiem.lv/u/olkcvdh>>

 

ja seda kibedamad olid kõrvenõgesed radadel ja tihnikutes millel enne jooksjaid vast ainult salaküttide ja –kalurite jalg astunud. Eriti uduselt jäi meelde kohaliku suusakuurordi nõlvadele tõmmatud rada … ikka laskumisnõlvast üles ja teiselt poolt alla järgmisest üles ja jälle alla … Kui siin varem kirusin, et mis põrguline see stardi nii varaseks sundis ajama siis tegelikult tuleb veelkord kiita orgunnarite ettenägelikkust, sestap et esimesed 4-5tundi kulgesid suhtelises jaheduses nii et isegi külavahe tolmuteedel oli täiesti talutav joosta, kella 10-11 oli päike aga väljas ja neil harvadel, kuid seda valusamatel kordadel kui metsa alt välja sai, peksis päike oma kiiri nii näkku kui pähe, nii et ei olnud mõnusamat hetke kui sai ennast rajale jäänud ojasse pikali heita … paar minutit pärast seda oli päris hea joosta, kuniks päike riided ära kuivatas ja jälle kõrvetama hakkas.

Kui nüüd midagi ette heita siis seda, et joogipunkte oleks võinud üks vast lisaks olla ja seda just 34km ja 60km vahepeal sest et need 26km kuivatasid joogitagavarad ikka tilgatumaks nii et 60km TP-s ei olnud parimat asja, kui suvesoe tühipaljas vesi, mis maitses suisa magus.

Ja sedagi tuleb märkida, et päris paljud eksisid rajal ikka korralikult ära, mõned tegid suisa 11km soojendusringi (nagu juhtus reisiseltsilise Kaidoga) Minagi panin viimasel 20km kahel korral õkva-prõlla talumehe hoovi e. siis raja tähistus olek võinud parem olla. Kui sa ikka kogu aeg jalge ette pead vaatama, et varbaid kivi või juurika pihta mitte ära lüüa (ilmselt ei saa jälle tükil ajal sandaale kanda) siis on valgeid lindikesi puude okstel aeg ajalt raske silmas pidada.

Enda jooksu analüüsides siis … tahtsin ja arvasin, et ehk 10tunniga saab ta läbi. Pidasin sellest graafikust kinni kuni 60km-ini, kuhu jõudsin ajaga ~7 ½ tundi. Kuid viimasest 20kmist kujunes tõeline kannatuste rada kus ma siis zombina edasi tatsates kahel korral rajalt eksisin ja tagasiteed  pidin otsima ning kus mind lõpuks ka tõsine vedelikupuudus kimbutama hakkas, nii et viimase lonksu vett alles siis kui finiš paistma hakkas ära tihkasin juua. Jõudsin kohale ajaga 10:19.09 e. siis pea 20minti hiljem soovitust; 134 lõpetaja hulgas 44koht, õiglane vast oleks olnud 50+ koht, arvestades seda, et jooksu alguses rajalt eksinutest ainult üks minust lõpuks mööda sai. Sõrmede peal arvutades paistab et 16km TP-s olin ~70nes, 60km TP ~ samal kohal kus lõpetasin e. siin pean ennast kiitma et oskasin jõudu enam-vähem ühtlaselt jaotada, ainult lõpp jätab veel pisut soovida. Ekslemisele kaotasin vast 5minti, löök moraalile ja motile võis olla suurem või hoopistükkis positiivne, kuna minu ekslemiste ajal minust kolm kaasvõitlejat, kellest 60km teeninduspunktis salakavalat möödunud olin, minust omakorda jälle mööda said, neid jälitades sain mööda kahest neist kolmest ning veel kahest võitlejast kuid üks kolmest – leedukas jäigi kätte saamata (Saite aru, mina küll ei saanud?!). Vedeliku puuduse käes vaeveldes kiskus süda valusalt krampi, kui möödusin ööbimispaigast … kas siis tõesti oleks olnud raske kokatädi veepangega teeäärde panna, valus oli ka see, et rada just seal ka linnasüdames asunud stardi/finiši alast kaugemale keeras … kuid lõpuks kohale ma jõudsin tehes pildi peale jäämise puhuks suisa mõned jooksusammud.

Foto: Siret Ruul

 

Finiš anti vist vett ja veel midagi, kaela riputati medal kuid rohkem ihkasin ma oma Borjommi, mille ka kätte sain. Rajalt eksinud Kaido jõudis kohale 20minutit hiljem, olles seejuures 16km punktis minust taga pool üle 50minuti nii et raja puhtalt läbimise korral oleks ta aja isegi vast et alla 9tunni või pisut üle 9tunni saanud. Kolmas jooksusõber säästis tervist selleks, et meid kõiki pärast suplust Läti meres ja Pajuksi sealiha burksi elusalt ja tervelt koju tagasi tuua.

84) Kaheksakümmedn neli

Palav, palav jube palav oli …

Saadjärve jooksul, mistõttu pärast paari kilomeetrit sain aru, et tegemist on võitlusega ellujäämise nimel ning otsustasin, et esimesel 10km-il pulssi üle 160 ei lase ja tempot ka üle 5min/km mitte. Plaanist saigi kinni peetud ning kui 10km täis lasin edasi nii nagu torust tuleb, ei tulnud, tempo pisut langes, kuid finišisse jõudsin. Seda, et mitte ainult minul ei olnud palav, näitab see, et hoolimata sellest, et pärast 10km tempo langes, möödusin ise 8 lõpetajast ja minust sai mööda 2, nii et võib öelda, et positiivne splitt.

Kuid palavad päevad need ei ole ikkagi minu jaoks ja kui nüüd kuumalaine edasi kestab, mida karta on ja seda ka Lätis, Cesise kandis, siis tuleb kiita ECOTrailsi orgunnareid, et nad 80km stardi kella 0500 hommikul on teinud, saab ehk enne tulikuuma natukenegi finiši poole

Foto: Riho Lüüs

Aga muidu oli soe ja päikesepaisteline ja sportlik ja meeldiv reisisektskond ja pärast sai Saadjärves ujumas käidud ja veidike hiljem junkfoodi söödud ja elu oli kui üks lill … aint et palav, palav, jube palav on jätkuvalt ... nii et kui Cesisest peaks eluga tagasi tulema siis saaksin ka põrgus hakkama.

83) Kaheksakümmend kolm

Pinutäis jooksumuljeid

Võidupüha maraton e. kui kõik ausalt ära rääkida siis pean alustama sellest, et reedel enne maratoni sai käidud kõrtsus kuna jaanipäeva paiku satub kodumaile käima hulgi kadunud eesti poegi ja tütreid ning ära sai joodud rohkem kui kaks õlut mistõttu maratonieelne päev ei kulunud mitte maratoniks valmistumise tähe all vaid taastumiseks vedelike ja vitamiinidega. Kuid sellest hoolimata panin stardist plagama nõksa üle 5+ min/km. Ise mõtlesin, et kui Vändras tuli nagu muuseas 3.36 siis ehk olen juba nii suureks kasvanud, et alla 3.40-ne tuleb iga kord nagu iseenesest … aga tegelikult, aga tegelikult kadus jooksulust täpipealt ½ maal, kui rada mõneks kilomeetriks metsa-alla keeras, ei meeldinud mulle see jõnkustamine üle juurikate, ei meeldinud mul ½ maratoonaritest mööda jooksmine. Edasi kulges jooks ilma lusti ja rõõmuta, vaatasin lihtsalt, et tempo oleks selline, et alla 4tunni ikka kohale jõukas …  jõudsingi aeg 3.47,05, mis tegelikkuses on minu kõigi aegade 5.tulemus … poldki siis nii hull, aga vat kui reedel poleks distsipliini rikkunud, vat küll siis oleks jooksnud … nii hea kui iga kord on vabandus varnast võtta …

Pühajärve jooks oli kuidagi imelik, oma arust panin nagu täiega aga tempot alla 4.20 min/km hoida ei suutnud … lõpus aeg 48.10 koht 152 ehk siis läbi aegade parim. Möödunud aastal, kui jooksin üle 1 ½ minuti kiiremini (46.36) oli koht 153. See aasta tõsi küll lõpetajaid 80võrra vähem … eks hea võhmaga jooksjatest lauljaid ja tantsijaid oli tarvis ka laulu- ja tantsupeol.

Naiste võitja Arina Shulgina olla teadupärast Venemaa kõvemat sorti triatleet, ei ole siis ime, et ta pühapäevasel rahvatriatlonil mängleva kergusega üldarvestuses teiseks tuli.

 

Rõuge maratoniga läks selle koha pealt hästi, et laupäeva hommikul tõstsin auto peale kateloki, telgi, magamiskoti, priimuse, 5l vett, lusika … jne jne, sest et plaan oli laupäev vastu pühapäeva veeta metsas telkides. Järvejooksul kohatud Marika, kes kõiki tunneb ja hästi läbi saab, käis välja aga plaani, et kui ma ta Otepäält Rõugesse toimetan siis ehk leidub mullegi põrandapinda Võrumaa jooksusõbra Gätly juures. Tehtud- mõeldud, spaas, söömas ja poes käidud sõitsime Rõugesse, kus sai osa õhtusest paadirallist,

 

 

pärast mida leidsime öömaja pisut Rõugest eemal, kuid siiski piisavalt lähedal, et alles pühapäeval alles 0700 paiku ärgata ja süüa kausike putru ja juua tassike teed ning peale 0800 stardipaika jõuda. Sellest, et tulemas on palav päev ja raske maraton andis märku juba 20soojapügalani tõusnud temperatuur, pilvitu taevas ja Rõuge kandi künklik maastik. Kui eile veel sai praalitud, et vean Marika 3.54 peale siis stardist putku pannes mõistsin, et ilmselt on tulemas järjekordne üle 4tunni maraton. Jõlkudes erineva tempoga gruppide vahel leidsin lõpuks seltsilise klubikaaslase Aivari näol, kellega pisut spordijuttu puhudes ning Marikat ja Contrat taga ajades jooksime 30km tõusu lõpuni koos, kuniks ta siis korraks kaabut kergitas ning ultrajooksjale kohase 12km-ise lõpuspurdiga alla nelja tunnise aja saavutas, olles esimese poole seejuures jooksnud 5min üle 2tunni. (Väikese vinjeti korras olgu öeldud, et Marika saime esimesel ringil kätte tänu sellele, et tema kui pühendunud ja kirglik ultrajooksja tahab ilmtingimata igal maratonil pisut rohkem joosta, et ultra kätte saada, mistõttu seegi kord jooksis ta kujuteldavat kaasvõistlejat jälitades külamehe hoovi ja hoovist tagasi.) Minu jalas sellist särtsu ja lennukust ei olnud, et isegi kui jooksukiirus oli enam-vähem siis seda pikemad olid pausid teeninduspunktides, nii et teine pool mul ikkagi üle minuti aeglasem tuli kui esimene. Rajameistrit tuleb kiita vahelduva pinnase ja reljeefiga raja eest, varju pakkuvate metsatukkade ja lõõskava päikese ning tigedate parmude eest ja lõpu tõusu eest tahaks eriti tänada, seda on ikka ilma rattata palju kergem võtta.

PS nädalavahetusel Lõuna-Eestis toimunud erinevaid stardi- ja finishiprotokolle sirvides võib näha, et tulevikuks, kui võistlused sellises graafikus püsivad oleks ainest mitteametlikuks „püstihullu(de)“ tiitli väljajagamiseks ehk. siis, selline kuuluks neile, kes laupäeva päeval Pühajärvejooksust ning õhtul Rõuges paadirallist osa võtaksid ning pühapäeval veel Rõuge maratoni otsa jookseksid. Kuuldavasti olla kohalik aktiivne kehakultuurlane midagi sarnast möödunud aastal korda saatnud. Sedakorda oli vististi kolm kanget, kes jooksid nii laupäeval Pühajärvel, kui pühapäeval Rõuges ning kimbukene oli ka selliseid kangeid mehi naisi, kes laupäeva õhtul paadirallitasid ning pühapäeval maratonil osalesid, nii et potentsiaali nagu oleks väike kiiks veel juurde ja … tehtud!

82) Kaheksakümmend kaks

Laisklemine Laulasmaal

Juba möödunud aastal, kui tänavuse aasta jooksukalendrit kokku panin otsustasin, et Laulasmaal ma täispikka programmi ette ei võta, kuna ei ole enam nii noor ja särtsakas, et nädal pärast maratoni veel neli või viis järjest otsa suudan panna. Kuid kuna kohtunikutöö või ultrapuhvetis pasta/pudru ja supi jagamine, minu kogemuse põhjal, veelgi raskem ja kurnavam on, kui rajal jooksmine, panin ennast ikkagi jooksule kirja, et vabatahtlise rängast tööst pääseda. OK, päriselt ei pääsenud pühapäeval valasin välja ühe supi ning korjasime koos Mari ja Tõnisega ca 6 km rajatähiseid võistluse lõpus ära, nii et selle aasta heateod on tehtud.

Jooksmise koha pealt sai plaani võetud, et jooksen rahulikult maratoni ning sai antud ka lubadus, et pärast kõnnin Siretiga (kes tahtis teada, millisele rängale rajale ta Rünnot saatnud on) ühe ringi veel otsa, et ultra ikkagi kokku saada.

Tehtud mõeldud, maratoniks kulus koos Marikaga metsavahel uidates 5.03,18 võitsin teda tema salakavalast plaanist hoolimata 4sekundiga, kuna spurdituhinas tormas ta finishikoridorist täiega mööda. Pärast maratoni sai niisama istutud ja oodatud ja vaadatud mis toimub ning lõpuks kui Siret ennast kokku suutis võtta läksimegi rajale, seltsiliseks saime endale veel Margo Siimumäe, kes taas maratonide kogumisega peale hakkas (mistõttu tuli rajale ilma kiibita ja lihtsalt lustist kaasa kõndis) ning kes hiljem veel ka Türisalu teeninduspunkti värvati.

 

Kaunist metsaalust ja pastat nautides möödusid kilomeetrid kui käotiivul (teadmiseks, et kägu on ka rändlind, kuid ta rändab nõnda aeglaselt puult puule, metsast metsa lennates, sestap me tema rändamist ka ei taju), kuniks kuniks tagant jõudis meile longates ja liibates järele Rünno, kes head tempot ning teist kohta hoides oli varbaga kännu või juurika taha komistades ennast tõsiselt vigastanud ning hiljem seetõttu ka jooksu pooleli jättis (kahju).

 

Meie Margoga tegime täisringi ära ning elu aeglaseim ultra 63,3 km 11.36,37 saigi tehtud. Metsa all jalutades kohtas teepeal igati õnnelikke, rõõmsamaid ja vähem rõõmsadi kuid enamasti rõõmsaid jooksjaid.

 

 

Öö hakul sõitsin rattaga läbi hämarduva Harjumaa suvilasse. Hommikul muru niites sain sääremarja krambi. Kui pühapäeva pärastlõunal tagasi Meremõisa jõudsin olid tublimad juba lõpetanud ning sama tublid viimaseid ringe võtmas. Jäädvustada õnnestus ka ultravendade Aivarite (ei ole sugulased), AA klubi jms finish.

 

 

Samal ajal laisemad juba magasid.

 

Mõned alles rassisid rajal.

 

Et siis nõksa hiljem, lõpetada.

 



Ja kui kostüümipreemia oleks välja jagatud, oleks selle saanud  Peteris C. või Rain V.

 

Mõne aja pärast tuligi rajale, rajatähistus mahavõtma minna ning hiljem Meremõisa tagasi jõudes oli laager kui võluväel juba kokku korjatud. Tõnis metsa-alt üles otsitud noad ja käärid üle antud Mari kodule lähemale viidud oligi selle aastase Laulasmaa Ultraga kõik … Edasi Pärnusse Võidupüha maratonile … .

81) Kaheksakymmend yks

Külmale maale, külmale maale ... ja täiesti vabatahtlikult!

Sel ajal, kui mõistlikud, vähemmõsitlikud või suisa fanaatilised Eesti maratonisõbrad, mõistlikult hiliskevadise/varasuvise ilmaga Hiiumaal maratoni jooksid, viisin mina ellu järjekordset etappi oma polaarmaratonide unistusest. Ning seetõttu sain oma polaarmaratonide vestile õmmelda Gröönimaa ja Tromsö embleemide kõrvale ka järjekordse, sedapuhku siis kolmanda embleemi - Svalbardi, Spitsbergeni, Longyearbyeni kuid eestlastele teada kui Teravmäed embleemi.

 

 

Suviselt soojalt ja vingujatest hoolimata armsalt kodumaalt sõitsin välja neljapäeval, et maanduda pärast vahepeatust ja ööbimist Oslos, reedesel hilisel pärastlõunal juba polaarjoone taga 78 põhjalaiuskraadil asuval Longyearbyeni asunduse lennuväljal. 60NOK e. 7,4eurtsi eest viiakse sind bussiga (mitte see mis pildil) mõne sammu (ok pisut rohkem) kaugusel asuva hotelli ukse ette, mis minu jaoks oli Mary-Anns Polarrigg:

.

Oleks saanud võtta ka limusiini nagu mõned teised,

.

 

Kuna maratoni toimumise ajaks oli laupäev siis reedese õhtupooliku pühendasin kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele. Näha sai jääkaru:

.

 

Küla oma ja armast karibuud:

 

.

Tai poodi:

lisak sellele oli seal veel ka ehtsate tailaste poolt ülalpeetav Tai restoran, kus maratonieelsel õhtupoolikul Pad Thaid süües energiat laadisin. (Kui kehva see elu seal Tais küll olema peab, et pea troopikast ja Pattayalt maailma äärde peab põgenema ...? )

 

Kirik:

.

 

Mahajäetud kaevanduse asjad ...

 

 

.

 

 

 

Peamagistraal ja maratonirada: 



 

.

 

Katlamaja,

.

 

ja pilvedesse mattunud mäetipud:

.

 

 

Maratonist ka pisut. Nagu juba tavaks on saanud - ilmselt võib tegu olla suisa psühhosomaatilise probleemiga, suutsin ma järjekordselt enne maratoni külmetada ja seda senise südasuve palaval päeval ja nimelt 4.06, kui jooksin täiega 3,5km pikkust tervisejooksu etappi Sütiste metsas ning pärast sealt rattaga suvilasse sõites tundsin kuida põldudevahel puhuv tuul alguses kenasti kuuma keha jahutas kuid hiljem siis külmetas ... igastahes neljapäeva hommikul kurk järjekordselt kraapis, reede hommikul oli lisaks sellele veel nina kinni, laupäeva hommikul olin sunnitud võtma paar aspiriini ja lootma, et maratonirajal külma arktilist õhku sisse pumbates kopsupeletist ehk pneumooniat ei saa.

Spitsbergeni maratoni nagu teda ametlikult kutsutakse starti ilmus 57 osavõtjat üle terve maailma alates USAst lõpetades Norraga, oli osavõtjaid nii Rootsist kui Iirimaalt ning Taanist ja Saksamaalt, üle kümne Soomest ning Eestistki üks, oli ka paar kohalikku kuid nemad olid ülekaalukas vähemuses. Lühematel distantsidel nagu 1/2 maraton ja 10km oli kohalikke mõnevõrra rohkem kirja pannud, kuid mulle tundus, et see üritus on rohkem selleks, et kohalikud vaadata saaks millised teised rahvad välja näevad.

Väikest juubelit - 20 korda peetava maratoni start anti kohaliku spordikeskuse eest, saatjaks jooksjatele on rajal püssinaised, kes jääkarusid eemale peletama peaks:

Jookstakse 2x21,1 km ringi, millest enamus külas ja küla lähiümbruses asuvatel teedel (mida kokku pidavat olema 50km e. pea pool läks kasutusse, seda enam tekkis minulgi küsimus  nagu ühel mandrinorrakalgi, et kuhu põrgusse kohalikud nende autodega kogu aeg sõidavad, et neid iga maja ees pea kaks tükki on ... kuid see selleks, mootorsaane pidavat saarel olema isegi pisut rohkem kui inimesi ...), raja profiil eriti raske ei olnud, kerged tõusud, langused ja tasane maa ... kuid kuid 17-18km vahepeal algab korralik ligi 2km-ine tõus nii et kui teisel ja viimasel ringil seda võtma hakkasin, ei osanud uneski näha, et selleks nõnda palju aega võib kuluda kuna puhtalt tõusul asunud kilomeetrile kulus täpselt 8.01, esimesel ringil kõigest 6.34. Eks siin kulub ära vabandus ehk eelpoolmainitud tatine nina ja kriipiv kurk, oleks ikka õhk paremini läbi käind küll siis oleks ikka jooksnud ... lohutust pakkus ainult see, et ise sain tõusul mööda kahest maratoonarist  alla pidin vanduma ainult ühele. Finishis olin ajaga 3:54:58,  mis andis 56 lõpetaja hulgas 22 (naiste neljas) koha, asi seegi vähemalt alla 4tunni. Kuigi jah, 1/2 maa peal ja 12km enne lõppu arvestasin, et saan aja alla 3.50-ne. Ilm oli meie mõistes aprilline 5-7 kraadi sooja, lagedatel väljadel täiesti tuntava tuulega, kuid nii kui päike pilve tagant välja sai nii pidi jakil hõlmad lahti tegema, et hiljem, kui päike pilve taha kadus lukk lõuani kinni tõmmata. Raja ääres olid ka mõned kohalikud plaksutamas ja ka maratoorite ja muude jooksjate ergutus grupid, kuid kõikse meeldejäävamalt elasid jooksjatele kaasa külast pisut eemal tee ääres asuva kelgukoerte kasvatuse koerad, kes möödujaid kooris ulgumiste ja haugatustega ning sabaliputustega saatsid.
Finishis anti sooja spordijooki ja kuklit, spordihallis sai pesta, hotellitoas lebada ning hilisõhtusel pidulikul banketil (hind 550NOK-i e. 67eurtsi e. 1035 vanaraha) jagati välja nii osavõtja medalid kui võitjate auhinnad. Osavõtja medali oleks saanud kätte ka juba finishis, kui et oleks need õigel ajal mandrilt saarele jõdnud aga ei jõudnud.

Lõpetuseks pean ütlema, et Eesti jälg polaaraladel on ikka tugev. Norra, Rootsi ja Soome Lapimaal polaarjoone taga on kindlasti tublisid Eesti ehitus ja muidumehi leiba teenimas, vennaraas veetsi nõukogude armees olles aega Murmanskis. Gröönimaal Polar Circle maratonile sattusime koos Marju Villakuga,  möödunud aastase Tromsö Midnight Sun maratoni reklaambuklettide lauaksele oli keegi salaeestlane poetanud ka SEB sügisjooksu materjalid. Sel korral, istudes Kardemoni linna väravas nr 51 Longyearbyeni lendu oodates sattusin kokku eestlastest reisiseltskonnga, kes Teravmägedelt alguse saavale polaarmerereisile läksid ... nii et meil on igati tarvilik omaiseenda polaarjaam püsti panna et seda sidet veelgi tugevdada ...!

P.S. Teravmäed ei ole Ameerika kingade ja saabastega ei käida seal isegi mitte koridoris need jäetakse välisukse juurde ... kõrtsus ja poes küll mitte aga hotellis ja spordihallis oli küll nii.





80) Kaheksakümmend

Kaks kärbest ühe hoobiga

Kuna Viljandi järvejooksu ja Vändra maratoni toimumise ajad teineteisele nii lähedal olid siis kajastan omi mõtteid ja tundmusi ühes kirjatükis ehk ühe hoobiga kaks jooksu.

Niisiis kõigepealt siis sellest, et peaaegu täpselt nädal enne Viljandit õnnestus mul petlikult suvesoojade kuid salakavalate kevadiste ilmade tõttu Pae pargi tervisejooksu etapil oma tervis korralikult tukis keerata ehk rekordiline – aasta teine ülemiste hingamisteede äge kitarr saavutada. Olin optimistlikult ennast üsna õblukeselt riidesse pannud … neljapäeval turgutasin ja toibutasin ennast niipalju, et arvasin reede õhtul heaks üks korraliku 3tunnine rattatrenn teha. Lohutades ennast pärast pea tatist paks voodis sellega, et vat homme on laupäev siis saab sauna loobin leiliruumi eeterlike raviaroome täis ja pühapäeval ongi kõik korras … kuid nagu me teame kestab korralik nohu kui teda mitte ravida 7 pikka päeva või kui ravida siis siuh-lips ja on nädalaga läbi.

Pika vabanduse lühike mõte on see, et kui Orika soo ei oleks teistsugust vabandust välja pakkunud, miks tulemus võrreldes möödunud aastaga suhteliselt kehvemaks jäi oleks üks vabandus ikkagi olemas.

Töörahva pühal sai siis Viljandis stardieelsed askeldused ära tehtud, pisut ka spordijuttu puhutud ning uutmoodi stardipaigast ja saluudi saatel rajale mindud. Kohe alguses tundus asi kahtlane, kui nägin klubikaaslase Aivar A. selga ohtlikult enda lähedal, võtsin siis pärast esimest tõusu pisut rahulikumaks nii et Aivar vaikselt ja väärikalt kuid siiski kindlalt eest ära hakkas minema. Pärast Orika silda ja vahefinišit keerasin nagu tavaliselt omadega sohu, seda enam et enne starti kuulsin kohalikke kiitvat et nii kuiva sood ei ole nemad veel näinud! Kuiv või mitte aga igatahes täiesti tavaline iga-aastane mülgas oli see lõik ikkagi. Pärast paari ettevaatamatut sammu imes see mülgas endasse minu parema jala ketsi. Seda otsima hakates tekkis hirm kas ta üldse üles leiangi, kuid neoonroheline triip reetis lõpuks ta asukoha, pistsin ketsi jala otsa tagasi, tegin paar ettevaatamatut sammu ja jällegi jäi kets mülkasse … siis libises vaikselt kuid kindlalt, turvamehe saatel minust mööda peaminister aga minul ei olnud ketsi jalas … Leidsin ketsi pistsin jala otsa tagasi ja asusin peaministrit  jälitama (sportlikus mõttes). Meeles mõlkus hiljutine Rabajooks - et kas tõesti tõesti libiseb ta jälle mul eest … kuid ei olnud kerge temalgi, kanjonist üles jõudes tegi ta paar sammu kõndimist, sain lähemale … siis mingil hetkel oligi ta kadunud, millal ja mis hetkel tast mööda sain ei tea öelda, kuid magus revanš sai võetud … jooksu ajal mõtlesin ja ka praegu veel mõtlen, et füüsiline vorm on mul peaministri ametile vastav, aga vaata peaministri turvameheks ei kõlbaks, sest et kui oleks tarvis olnud oma ilu hinnaga tomati või muna ette hüpata või kaklema hakata siis ei oleks selleks jaksu jätkunud …

Mis siis noored inimesed peaksid sellest kõigest õppima … a) siduge ketsipatsid korralikult kinni ja b) kui tahate peaministri turvameheks saad siis peate rohkem jooksutrenni tegema!

Vändrasse sai mindud mõttega, et kui Viljandis tegelikult väga hull ei olnudki siis ehk kannatab proovida ja vaadata mis juhtub, kui panna stardist +/- 5min/km minema, seda enam, et stardis oli ka Marju Villak, keda möödunud aastal Tartu Linnamaratonil jälitades oma senise parima jooksin ja veel rohkem seda enam, et Marju enne starti ütles, et tema läheb aega 3:30 püüdma. Stardis käis pauk inimesed panid nagu tavaliselt plagama, mina nende järel. Contra lobises lätlastega ja laulis Baltimaade ärkamisest ja ühtsusest, ilm oli ilus, esimesed kilomeetrid 5+. Miskil hetkel astus rajal nagu muuseas ligi kaasvõistleja Toomas Sarapuu kes tundis huvi mis aega püüdma lähen vastasin et aega alla 3:40-ne sest et kuigi samm tundus kerge oli alla 5min/km kiirust hoida ikkagi kuidagi nagu pingutust nõudev … igatahes Toomas arvas, et ehk on ikka alla 3:30-ne ka võimalik ... hakkasin isegi seda uskuma. Mõniteist kilomeetrit saigi spordijuttu puhudes koos joostud kuni miskil hetkel sai selgeks, et 3:29:59 täna ei tule … isegi siis kui pigistasin ½ peal ühe energiageeli sisse ei läinud tulukest põlema. Ütlesin, et ma võtan nüüd rahulikumalt … 25-26-27(?) km vahel sain kätte Marju, kelle plaan sedakorda ei õnnestunud, oleks suutnud välja arvutada, et ta sel hetkel naiste III kohal on, oleks pikema motivatsioonikõne pidanud, aga ei teadnud  … pisut eespool põikas metsa vahele Kirpu, kellestki sain veel mööda … kuid siis - kuid siis hakkasin seletamatul põhjusel üha enam ja enam tajuma, et seljatagant läheneb miski mis kiirustamata kuid vääramatult vähemalt ühe pügala võrra kehvemat kohta ennustab, 6km enne lõppu silla peal möödus ...  kindlalt minust Lex Rennit, kellest täpselt poolel distantsil mati peal sammuga mööda sai astutud.

Finišisse jõudsin selle sügisese esimese lörtsi ja rahe saatel aeg 3.36,21 isiklikust jäi lahutama üle 3 ja ½ minuti ehk siis veel sel aastal tuleb veelkord riskida ja vaadata mis juhtub vahepealse aja saab mõnusalt kulgeda. Seda enam, et tõepoolest enne starti sai antud lubadus, et juhul kui nädal aega varem 100km 9.07ga läbinud Mari mind 1tunniga peaks võitma siis jätan ja lõpetan oma rahvavetaranvahva jooksja karjääri ja pühendun … ei teagi millele. Selle lubaduse tingimuste täitumine ei oleks olnudki iseenesest miski ime, Mari senine maratoni isiklik on 3.03, käesoleval aastal on ta maratone juba 3.09-3.10nega paugutanud, samas olen mina samadel jooksudel näidanud aegu 4.18/4.12 no ja mis see 4tunni piiri ületamine minu käes siis nii väga ära ei ole, täitsa vabalt oleks hakkama saanud. Seekord päästis mind Mari tagasihoidlik algus ja mu enda reibas olek, nii et olin siiralt üllatunud, kui Mari alles 17-18km meist möödus.

Pärast sai sooja vanni ja külma õlut …

Ühtekokku õnnestus maikuu esimese 3päevaga 3 medalit saada, Viljandi järvejooksu, Vändra maratoni ja enne jooksu anti veel marathon100.com 25 maratoni medali, millest ka üks totakalt õnneliku inimese pilt õnnestus Marikal teha, aitähh talle tõepoolest ...

Foto: Marika Roopärg (no tõesti aitähh noh!)

 

 

79) Seitsekümmend üheksa

Malta

Enam ei anna kauem venitada, peab miskit kirjutama e. aeg juba nii kaugel, et pärast puhkust peaks normaalne elu, töö, kool ja muu kahenädalasest pausist taastunud olema. Lühidalt siis sellest, et nii nagu paar tuntud jooksusõpra kogusin ka mina kui mitte niiväga tuntud jooksusõber, koos paari vähemtuntud spordisõbraga, kes on veel vähem tuntud jooksusõbrad ning kes osutusidki tegelikult veini ja õllesõpradeks, 12 päevasel spordilaagris päikeselisel Maltal jooksukilomeetreid.

Jooksukilomeetreid kogunes 227 ei ole teab mis palju, kuid 12 päevaga minu tavalise kehva kuu jagu. Saabumise päeval oli ilm +22 varjus, päike tagus lagipähe, õhtuks olin punane kut keedetud vähk ja kolme päeva pärast vahetasin kõrvadel nahka. Hotelli TBH olime bookinud kolme või nelja erineva Buggiba/Qwara/St.Pauli Bay/… nimega turistilinnas, mis osutus suurepäraseks valikuks, sestap et paar külaskäiku Vallettasse tegi selgeks, et Valletta/Birkakara/Sliema jms piirkond on kokku üks suur linn, mis on täis inimesi ja iga inimese kohta veel kahte autot ning ruumi jooksmiseks ei ole, kui siis võib-olla varahommikul rannapromenaadil. Buggibaski sai hommikujooksud ära tehtud kohalikul rannapromenaadil sinna ja tagasi joostes, kõlbas seal teha ka õhtused taastavad jooksud.

Kuid, kuid põhitreeninguteks tuli soojenduseks joosta umbes 4km hotellist  Xemxija poole ning kohalikule mägimaastikule – kuigi  jah no mis mäed nad seal ikka on kõrgeim koht Maltal on 273m.

Näituseks siis mõned pildid:

 

Samas ränki tõuse ja sama ränki langusi jagus seal nagu Ameerika mägedel, mis lõpeks viis selleni, et „spordilaagri“ teisel poolel mäest alla enam ei jooksnud vaid pidasin targemaks kõndida. Motivatsiooni lakke tõstmiseks panin ennast kirja ka Marathon100 22/23. märtsi virtuaalmaratonile. Aeg tuli 4.40 aga see oli ka seda väärt. Üritades virtuaalmaratonil vältida mulle juba selleks ajaks teada olevaid ränkraskeid tõuse, sattusin muid teid ja radu otsides samaväärsetele tõusudele ja langustele mujal. Õnneks oli aga selleks ajaks Malta taevasse ilmunud ka  pilved, mis palavate päikesekiirte eest kaitsesid ning koostöös külma meretuulega jooksmise talutavaks tegid. (e. siis märtsi kuus jõuab Maltal kätte tavaline Eesti suvi v.a see et vihma sadas selle aja jooksul vaid 1 korra).

Peale maratonipäeva oli puhke päev kui saigi käidud Vallettas, ühel päeval üritasime minna ka Gozole e. teisele Malta asustatud saarele, kuid tegelikult eriti ei viitsinud ja ei läinudki. Lisaks maratonile sai joostud veel paar ~ 30km otsa, millede käigus sai joostud ühelt rannikult teisele ja tagasi ja mõned intensiivsed mäkkejooksu treeningud ja 12 päeva möödus kui unenägu. Kõike see läks maksma päris vähe, hotell tuli 8 eurtsi päev koos hommikusöögiga e. siis 96 eurtsi 12päeva, lennupiletid 246eurtsi Lufthansaga. Kokkuhoidliku inimesena vitsutasin hommikul kasina valikuga kuid toitvast briti hommikusöögist hotellis kõhu hilise pärastlõunani täis ning kuna ma muidu olen ka üsna närbi söömaga siis minu arvutuste kohaselt kulus mul spordilaagri peale kokku koos hotelli ja lennuga 523eurtsi. Selle sisse mahtusid ka mõned õlled, maltapärane tomati-küüliku kastmega pasta, grillitud mõõkkala maltapärase kastmega aga ka vanad head Inglisepärased pubiroad nagu fish & chips jms.

Nagu on teada vabanes Malta Briti koloniaalikkest alles 1964aastal, mistõttu sõidavad maltalased valel pool teed, teiseks riigikeeleks on inglise keel ning iga teine söögimaja pärast vahemerepärast söögimaja on pubi, kus enamasti veedavad aega kas Briti  pensionärid või Iiri õllesõbrad. Näituseks ühes hotelli kõrval asuvas pubis peeti mõlemal laupäeval, mil Maltal viibisime Püha Patriku päeva aga võib-olla peetakse seda seal igal laupäeval, kes teab kes teab … Üks tähelepanuväärne asi on veel et mineraalvett Maltal ostma ei pea, see tuleb kraanist ning kui sellest tehakse ka hotellis kohvi ehk teed või mahlaautomaadis mahla siis saab hommikujoogiga ka korraliku mineraalilaksu kätte nii et pudelivesi on in.

Kuna minu telefon on telefon mitte fotoaparaat ja fotoaparaat on suur siis eriti palju pilte teha ei viitsinud, võtsin aparaadi välja siis kui miskit pildistada oli …

Malta küülik ... või siis rott ... igastahes kui see on rott siis seal on nad sama suured kui küülikud

 

Vähestel lagedatel platsidel mida seal põldudeks nimetatakse kasvatavad nad autoromusid ... igastahes ei õnnestunud kindlaks teha kuidas nee autod nendesse kohtadess said

Lastele teadmiseks ja vanamatele meeldetuletuseks sidrunid ei tule poest vaid kasvavad puu otsas

 

See on küll tõsi ... koeri nad armastavad aga nende järgi kasida küll mitte e. siis ettevaatust linnatänavad on mineeritud!!!

Mälestusmärk II maailmasõjas hukkunud maltalastele

Briti imperialistliku kolonianismi näide, kena Vahemereäärne maja, mingi arusaamatu punase putkaga!

 

Malta kahurid kell 1200. Olin pisut liiga trigger-happy oma kaameraga, klõpsutasin 0,001 sekundit liiga vara, muidu oleks tuld ja suitsu ka näinud.

 

Kõrgetes kaljukoobastes elavad seal rohelised draakonid, pilt on tehtud hästi kaugelt.

Mereäärt mööda matkates on võimalik turnida sellistel radadel.

Vanu ja väärikaid sõiduriistasid on sel palju.

Maltalased vaprad mehed/naised käivad merel ka selliste pähklikoortega ...

 

Vaade hotelliaknast ja ....

killuke hotellituba ... kui siin midagi ette heita hotellile siis seda, et telekas oli sama suur kui sea silm ja pulti ei olnud.

Oad kasvavad neil puu otsas ... ausalt!

Parkimiskunne leidub igalpool

Aga ükspäev meri möllas ja mäsles ...

Näide maltalase põllust.

On ka liivaranda ja muidu kaunist mereäärt

Terane vaataja peaks aru saama, et plätudega ei maksa mereäärsele matkarajale tulla

 

Malta on kaitstud!!!