17 April 2012

35) Kolmkümmend viis

Täby Extrem Challange e. TEC 100 e. kuidas 100miilist sai 50miili e. Jõulud Täbys

Kui ma aprilli kuu 13 ja reedel Rootsi, täpsemalt Täbysse jõudsin valitses seal samasugune vastik kevadilm nagu Tallinnas, taevas oli hall, sadas midagi vihma ja lörtsi vahepealset, mis pani mind endamisi soovima, et järgmisel päeval s.o 14.04 Täby Extrem Challengi 100miili jooksu stardis sellist ilma ei oleks - võin öelda, et ei olnudki.
Vahepeal ainult selline märkus, et Täby pealt söömast ja ostukeskusest tagasi tulles tundus mulle, et kolm rootslast jooksutasid koertele mõeldud aedikus hunti või ½ hunti, igatahes seisid kaks tegelast aediku väravate ees ja aedikus olev tütarlaps mängis vägagi hundisarnase olevusega kepi viskamise ja äratoomise mängu …
Hotellitoavaikuses varustust ette valmistades ja  kodukeemiast energiajooke valmis segades kirusin jällegi endamisi väljas sadavat lörtsvihma olles mures kas rada ehk liialt pehmeks ei muutu …
Vahemärkusena selline lugu, et rootslased kui rikkam rahvas on endale värskemad osad 2 ja ½ mehest ostnud  e. juba sellise kus lootustandev alkohoolik Charlie Sheen on asendatud kena ja puhta vanainimese ära lörtsinud ja südame murdnud Ashton Kutcheriga … ma arvan, et väike viinaviga ja mürgeldamine tuleks Charliele andestada ja ta tagasi seriaali lasta.
Hommikul ärgates ning kardina vahelt õue piiludes … olid saabunud jõulud, kena valge lumekiht,   silma järgi hinnates kuni  10-12cm-i paksune kattis maa, autod, katused, puud ja põõsad niikaugel kui silm ulatus ja lund sadas muudkui juurde, aru oli saada, et lisaks sellele puhub veel vali ja vinge tuul … sellist ilma ma nüüd ka ei tahtnud.
Hommikusöögiks alla restorani minnes nägin seal paari tuttavat nägu, kes Espoo 24tunnilt meelde jäänud ning muudest pruukosti võtjatest oli aru saada, et tegemist on sportliku rahvaga. Hommikusöögi edenedes sattusin juttu vestma Singapurist saabunud jooksjaga, kes ütles et tuli Rootsi jooksma seepärast, et saada külma ilmaga jooksmise kogemust, kuid lumeks ta küll ei osanud valmistuda, küsis kas aprilli algus on veel talve- või juba kevadhooaeg. Kiitsin talle, et lund võib sada veel maiski, kuid ega ta jah nii suurel hulgal eriti tavaline aprilli alguse jaoks ei ole. Samuti tundis ta muret kas nüüd jooks järsku sootuks ära ei jäeta, see pani mullegi väikse ussi rinda närima – mine neid rootslasi tea on sellised ohutud ja ettevaatlikud, järsku jätavadki põrgulised … Muremõtted peas ja spordiriided seljas suundusin stardipaika, kuhu juba arvestatav hulk sportliku rahvast oli kokku kogunenud, majaseintele riputatud sildid rääkisid midagi stardist ja 12:00-ist. Maja sees jagas numbreid ja kiipe Rootsi-soomlasest Eesti ultrajooksjatelegi teada Reima Hartikainen, soovisin talle häid jõule ja täpsustasin mida see 12:00 tähendab … seda tähendaski, et start antakse kaks tundi esialgsest kavast hiljem e. keskpäeval 12:00 …  kuna rajale on kukkunud puid ja need on vaja raja pealt ära saada.
Tjah, ei ta mis oli küll minu mõtteis kui sügisel lennureis planeerisin ja tagasilennu varajasele pärastlõunale broneerisin, kas juhmus või liigne optimism – ilmselt eluohtlikeim kombinatsioon mõlemast e. juhm-optimism. Igatahes sai selgeks, et 100miili ei ole mul sellistes tingimustes sellise ajaga, mis lõpetuseks veel niipalju aega reservi jätaks, et pestult ja kammitult ja püstijalu lennuki peale saaks, võimalik ära joosta. Kui veel enne oli lootust, et 24tunniga jooksen need 100miili ära ja siis jääb piisavalt aega, et lennuki peale jõuda siis nüüd olid lood sellised, et sellest haprastki võimalusest kinni haarata, pean jooksma 22tunniga - mitte et see võimatu oleks aga mitte sellistes tingimustes ja minu poolt. Selliste muremõtetega sai starti mindud ja vaadata mis juhtub.
Aga juhtus see, et vahetasin paar sõna Lätist saabunud Dace Blese´ga kel sama mure, et vaja 100miili joosta ja pärast seda veel lennuki peale jõuda, igatahes pani ta plehku ja enam ma teda ei näinud. Singapuri mehest nägin ka ainult selga ja korra vilksamisi ka puhkeruumis. Mats Liljegrengi oli, küll 50miili, stardis ja nagu Viimase Öö Unistusel nii oli ta seegi kord end komme ja snäkke täis riputanud nagu jõulupuu.
Raja kohta ei oska muud miskit öelda, et kui oli asfalt ( esimene kilomeeter, v.a päris algus kus tuli mudasest künkast alla libiseda ning  5 kuni umbes 6,3 kilomeetri peale, jupikesi veel siin seal) siis oli lompe lirtsuvat lund, kui oli peenkruusa tee siis olid kas lombid või lige ja plärtsuv rada,  kui oli metsaalune rada siis rada ei olnud - oli mülgas. Muidugi oli ka täiesti joostavaid kohti kuid meelde jäid ju ainult need lõigud mis tuska valmistasid. Kõige hullemad olud valitsesid metsa all, pärast 6kilomeetrit, kui rada külavahelt metsa alla läks, kuni enam vähem 8kilomeetrini. Sugugi lõbus ei olnud ka 9kilomeetri algus. Igas-tahes esimeselt ringilt olin tagasi kuskil 1tunni ja 17minutiga ning kuskil ei olnud ühtki kuiva kohta ja lumesadu  jätkus, jalad olid lompidest ja mülgastest läbi jooksmisest märjemast märjad. Vaikselt nikitsedes ja nakitsedes jooksin neli ringi, viienda võtsin rahulikult kõndides, maratoni  (rajal tähis) läbisin ajaga umbes-täpselt 5.39, polnudki nii hull. 50km täis 6.58. Kuues ring lendas pärast tankimist kodukeemiaga üsnagi lennukalt, ega seitsmendalgi viga olnud … kui et hakkas hämaraks kiskuma, taskulamp otsaette ja rajale, kus joosta sai seal sai veel joosta, kuid kus joosta ei saanud, ei saanud hästi ka astuda, samm paremale või vasakule, olid pahkluuni  mudas nii et tundsid kuidas kets tahtis mülkasse kinni jääda või sattusid juurika peale, mis sopast lige nii et näoli mutta lendamine ei olnud ka kaugel. Kaheksa ringi e. 50miili e. 80,45km täitus täpselt 11tunni ja 30minutiga. Ütlesin Reimale, et mulle aitab. Kuigi jah, oleks ju võinud edasi joosta ja miile koguda, kuid nagu ma aru sain oli sel aastal kaks ametlikku distantsi 100miili ja 50miili, kes 100miili täis ei saa, siis ametlikku protokolli läheb ikkagi see aeg, mis oli sul 50miili peal, ( eelmine aasta fikseeriti  veel ka 75miili e. 120km aeg) lisaks ei olnud mul enam peale nende riiete, millega tagasi koju lennata ühtegi kuiva särki, sokki ehk muud asja … ja pealegi sain ma minna sauna, kus oli mõnus ja soe ja kus riietusruumis sai lebada ja tukkuda ning näha kuidas üha rohkem tuli sisse neid, kes mudaseid ja märgi riideid seljast võttes enam neid kuivadega ei asendanud vaid sauna ja pesema siirdusid … kuid oli ka neid, kes kotist uue  või vahepeal saunalavale kuivama jäetud sooja kuid niiske särgi selga ajasid ning tagasi rajale suundusid. Vahepeal stardialal uurisin kuidas läheb Dacel ja kas singapurilanegi veel liikvel on, olid - Dace lõpetas lõpuks ajaga 25:48:22, olles sellega naiste neljas( kas või kuidas tema tagasi Lätimaale sai ei ole teada). Singapuri mees Freddy Yeoh  sai põhjamaise 100miili jooksu laksu kätte ajaga 24:41:04.
Mul on aga kerge katkestamise tunne ikka peal aga  mis kehvasti see (2013aastal) uuesti.
Foto: Stefan Manning. Stefan Manning pildid rajalt








09 April 2012

34) Kolmkümmend neli

Ära on tüüdanud.
Talv on ikka täielikult ära tüüdanud. Laupäeva s.o 07.04 hommikul ärgates ja aknas välja vaadates tuli must masendus peale … jälle sadas lund.
Igakevadiseks traditsiooniks on vahepael saanud osalemine Sportkeskus.ee poolt korraldataval Nõmme Maanteejooksul, et lühikesel 5km rajal kiirusvastupidavus proovile panna - tavaliselt ei ole aga midagi proovile panna … kuid sedakorda otsustasin et ei, ei jookse - talv on ära tüüdanud. Mitte, et enne poleks aprilli alguses lumi maas olnud, kuid niipalju kui meenutada püüan, olen pea alati rattaga kohale sõitnud sestap, et  kena kevadine päev, hoolimata libedast rajast, koos sooja päikesega on kiired kilomeetrid meeldivaks teinud - kuid mitte seekord. Aga et mitte lasta sportlikul laupäeval niisama raisku minna, otsustasin et lähen ja osalen jooksul pealtvaatajana ja fotoreporterina, poolel teel Nõmmele võtsin kaaslase ka peale. Nõmmele kohale jõudes süvenes otsusekindlus, et täna ei jookse veelgi. Koos Kai´ga rada pihk-peos ja kommid suus läbi jalutades ja paaris kohas upakile või pea-aegu upakile käies otsustasin lõplikult, et seekord jääb Nõmme Maanteejooks jooksmata. Fotoreporteri tööst ei tulnud ka suurt midagi välja kuna patakad olid tühjad, pärastine ujumine ja saun Õismäe ujulas ning terav hiina supp Chopstickis ning samuti kaks uut ulmekat raamatupoest panid õues käimisele kenad täpid „ii-de“ peale.
Uudist niipalju, et 22.04.2012 Sereganos toimuvale 100km Euroopa Meistrivõistlustele on nagu möödunudki aastal ennast kirja pannud vanameister Košelev Vjatšeslav ja Ionov Andrei.
2011 Winshotenis EM-il läbis Košelev 100km 8tunni 23minuti ja 28sekundiga, olles sellega Eesti 100km parimate tulemuste seas 4kohal. Temast kiiremini on jooksnud Peeter Kirpu: 7:34:21 (Eesti 100km rekord, püsinud juba 1994aastast); Smurov Dmitri 7:53:45 ja Peeter Vennikas 8:21:02.

02 April 2012

33) Kolmekümmend kolm



Tahte triumf

Kui seekordne Otepää-Tartu maraton lühidalt kokku võtta siis tuleks seda nimetada „Tahte triumfiks“, „Korra ja enesedistsipliini võiduks“ sestap et kui stardile järgnenud kilomeetritel vanemaid mehi ja nooremaid näitsikuid hulgakaupa muudkui mööda surus, vaatasin mina mida pulsimõõdik näitab, hoolimata sellest et hing ja keha tahtis neile järele ja möödagi saada.
Mõne aja pärast pulss stabiliseerus nii 140 löögi juures, tõusudel lubasin sel tõusta 145 kanti ning jätkasin jooksu kahe näitsiku taga kes aega-ajalt lähemale tulid siis  jällegi kaugenesid, mingil hetkel taipasin et jooksen eel-viimasel kohal, kuid ka see ei murdnud mu vaimu vaid jätkasin varmalt pulsi jälgimist kuna kahe nädala pärast toimuvat Täby 100miili jooksu silmas pidades olin otsustanud, et võtan seda maratoni, kui pikka ja aeroobset treeningut. Jootmise ja energiaga varustamise pärast sel aastal muret ei olnud, vabatahtlik Kai „hooldeautoga“ rajal kandis selle eest suurepäraselt hoolt.
21,1 km peal olin ajaga umbes 2t ja 17min siis otsustasin, et kuni Tatra tõusuni võtan veel rahulikult ning selleks, et trennil ikka trenni maiku ka oleks lasen pulsi vabaks ja  jooksen trenni mõttes oma Otepää maratonide kiirema Tarta tõusu, mis ka õnnestus. Pärast seda võtsin tempot lõdvemaks kuid kui mingil hetkel hakkas eemalt jooksjatele sarnaseid täpikesi kaugel ees paistma lisasin kiirust kuni ühel hetkel kohkumusega avastasin, et olen kilomeetri 4.51ga jooksnud - võtsin rahulikumaks. Finišisse jõudsin kenasti ja rahulikult 4tunni 27minutiga (teine poolik maratonist siis 2tunni ja 10 minutiga) mis andis  69 maratoni lõpetaja seas 54 koha.
Olen seda maratoni jooksnud nii kiiremini kui ka aeglasemalt kuid seni Otepäält joostud maratonidest oli see kõige ökonoomsemalt ja madalaima keskmise pulsiga joostud, et ses mõttes sai eesmärk teha  rahulik aeroobne treening täidetud, kahju aint et madal pulss  ka nõnda madalat tempot tähendab.
Edasi siis uudiseid pärast 14. Aprilli Rootsimaalt Täbyst.