Endurance24, Espoos 25-26.02.2012
Karm, tõsiselt karm, karm ala … tõesti karm … senised paar-kolm ultrat mida jooksnud olen tunduvad praegu kui lapsemäng Espoos Ratiopharm Arenal peetud 24tunni jooksu „Endurance24“ kõrval - kuigi ega nad tegelikult seda niiväga ka ei olnud. Lihtsalt olla 24tundi pidevalt ultrajooksu keskel ja näha kuidas teised kannatavad ja ise samuti kannatad ja siis näha neid kes niiväga ei kannata ja jällegi näha neid kes ennast kooma jooksnud, lootuse kaotanud … karm karm väga karm. Sellised tunded siis päev-paar pärast Espoo „Endurance24“-ja.
Aga tegelikult kui kõik ausalt ära rääkida siis jah ei läinud ma sugugi mitte sinna ainult 152,5km jooksma. Pärast esialgseid optimismipuhanguid ning sõrmede peal arvutamist, et kui palju siis 24tunniga soojas ja mugavas tuulte ja vihmasabinateta, tõusude ja oksarisuta teel joosta suudaksin tundus 4 maratoni e.168,8km kõige reaalsem. Igaks-juhuks mõtlesin välja ka varuplaani 161km peale, kui ilma pikema – nii tunniajase puhkuseta ei saa. Lohutusauhinnana mõtlesin välja, et kui miski muu ei paista välja tulevat siis, üle 147,7km e. senise distantsirekordi – Laulasmaa Ultral 24:54ga joostuna, ikka suudan. Salamisi-endamisi arvasin, et lohutusauhinnaga ma niikuinii leppima ei pea, et vähemalt 100miili teen ära – eesmärgiga siis kogeda mis moodi näeb välja 100miili joostes. Selline distants ootab mind ees aprillis Rootsis Täby´s. 168,8 unistus oli siis perspektiiviga suvel Lauasmaa Ultra metsarajal 26tunni sees ikka 4maratoni ära teha.
Aga nii ta ju on, et plaane tehaksegi selleks, et pärast oleks hea vaadata mis untsu läks. Algas kõik hästi ja praegu ringi aegu vaadates isegi vist liiga – kuni 9 tunnini olin ees 100miili graafikust ning õige pisut taga nelja maratoni graafikust. Olin planeerinud, et esimesed kuus tundi ikka jooksen ja eriti ei käi, e. üks tund jooksu siis üks ring kõndi jne.jne kuni kuuenda tunnini, siis pikem 15-20min, puhkus ja kõndimine seitsmenda tunnini ja siis edasi järgmised 6tundi samamoodi kuni 12tunnini, kuid pisut madalama tempoga. Nii alguses ka enam vähem läks, kuid seda ainult 9 tunnini, mil hakkasin mõned ringid kõndimist jooksmistega vaheldumisi tegema e. siis 3tundi varem kui sai plaanitud. 12 tunniks olin maha jäänud seetõttu ka 161km graafikust ning edasine oligi ainult kulgemine lootusega et ehk saab 148-150km kätte. Kui veel 13-15tunnini suutsin rohkem joosta kui kõndida siis peale 15 tundi olin rahul kui suutsin tunnis 15minutit joosta, ülejäänud aja kas siis kõndida nõksa ka istuda. Tegelikult oleks tahtnud istuma jäädagi, sest kõndimine ei pakkunud üldsegi mitte kergendust – jah kõndida oli vähem energiat nõudvam, kuid palju valusam kui jooks. Hoolimata sellest, et Espoo areeni betoonist jooksurada oli kaetud Mondo rajakattega, oli ta siiski piisavalt kõva, et pärast mõnda tundi jooksmist jalad sellest hellaks muutusid – nii põlved, päkad kui ka sääremarjad. Ja ilmselt see ongi põhjus miks senised ultrajooksud – joostud kõik mõnusal ja pehmel metsaalusel või suisa lumel selliseid vaevusi ei ole tekitanud. Sellest kõigest hoolimata sain viimase 1 ½ tunni sisse teha paar jooksusammu mistõttu lõpuks kogunes kilomeetreid kokku 152,4686 mis andis meeste arvestuses 34koha, naisterahvastest said rohkem kilomeetreid kirja 12 jooksjat. Tulemuse said kirja 112 sportlast.
Kui nüüd miskit positiivset otsida siis ainult seda et paljudel teistel oli veel raskem ja paljud kukkusid veel rängemalt ära kui mina e. siis selline tavaline eestlase rõõm :o) – teistel on veel hullem. Esimese kolme tunni järel olin alles 85 kohal, 7 tunni möödudes olin langenud suisa 86-daks. Kuid sealt edasi kulges kõik tõusvas joones 21tunniks tõusin kogu jooks kõrgemale – 45 kohale, et siis lõpuks ühe koha võrra tagasi langeda. Ning kui ma jalgu poleks kõhu alt välja võtnud, ei oleks ma ilmselt Eesti arvestuses isegi mitte 3ndaks tulnud, Kirpu oleks mööda pannud. Nii et ses mõttes tuleb tänada Pille Vennikat, kes lõpus minu protesteerimistest ja väsimusele ja jalavalule viitamisest hoolimata mul jooksma käskis hakata. Tänud. Tänusõnad tuleb edasi anda ka Kai´le Põltsamaale, kes öö läbi sõnumeid saatis ning sellega mind erksana hoidis nii et ma unistel-rasketel hetkedel kasvõi seetõttu uuele ringile läksin et mine tea ehk on jälle midagi uut tulnud. Heleeniltki tuli paar ergutus-virgutussõnumit, tänud temalegi. Tänada tuleb ilmtingimata kogu Eesti seltskonda, kes Espoos kohal oli ja Eesti boksi toetustiimi, kes vajalikel hetkedel toetust ja ergutust pakkusid. Ja loomulikult ka Sämsut, kes mu Espoost peale korjas ja sadamasse toimetas … nii aitab nüüd küll, läheb juba Kikuks kätte ära.
Seda siis praeguseks, kirjutan mõne aja pärast, kui süva-analüüs ka tehtud veel midagi, nii toitumisest kui ka pulsist ja tempost ja sellest mida muud raja ääres näha oli ning mis minus äraspidist imetlust tekitas.
