126) Sadakakskümmend kuus
Kuidas ma ikkagi 200+ ei jooksnud ... ehk Ida-Viru Staadionimaratoni 24tunni jooks.
Parafraseerides klassikuid Kert Ämmapetsi (Kreisiraadio) ... , kõik sai tehtud nagu targasti, kõik sai hoolikalt läbi mõeldud, championchip pidas arvet, kõik sai nagu ettevalmistatud, olemas oli mingisugune reaalne plaan - pealtvaates (paljukommenteeritud exceli tabel) oli nagu olemas, kuhu kõrvale oli kirjutatud 200km ... aga ma ei tea kus see 200km on, no ma tõesti ei tea, ma ei tea mida üks normaalne inimene tegema peaks, et see 200km kuskilt välja tuleks ... lisaks ju sai veel kõigi transporditöötajate ja jooksjate jumala Hermesega läbi räägitud, teekäijate kirikutes sai tema auks küünlaid põletatud, igal täiskuuööl sai kolme tee ristis must kukk ohverdatud ... ja no muidugi sai trenni ka tehtud, mitte et sellest nüüd miskit abi oleks või midagi aga no nii igaks juhuks ...
Kuid kui tõsiselt võtta siis üks, mis sedakorda alt vedas oli kõht, kõht mida seni üheks oma tugevamaks komponendiks olen pidanud ... .Kohe alguses oli tunda kuidas tavaline, jooksuvõistlustel pakutav suupiste ja jook kõhtu kauemaks kui tarvis keerlema ja loksuma jäi ja kõhu punni ajas, ei aidanud ka kodunt kaasa võetud ja kokku segatud hea ning parem, millest varasematel kordadel abi ja leevendust on tulnud. Korraks töötas ning lõi kõhu tahedamaks korraldajate poolt pakutud pasta, hiljem tõid sära silma ja reipama sammu kuumad puljongid, vahepeal aitas ka kodune kohvilaks meega, kuid nende kõigi mõju jäi kokku üürikeseks, nii et enamus ajast ikkagi krooksude ja iiveldusega tuli võidelda, millele hiljem lisandusid veel kanged jalad ja kurnatus.
Teiseks ja isegi vast olulisemaks komponendiks, mis soovitud tulemust saavutada takistas oli - "plaan", ... mitte see jooksu ajal kommentaaride objektiks olnud exceli tabel, vaid minu peas ammusest ajast tekkinud kujutelm sellest, et kui tahta 200+ kokku saada siis peab esimese 12tunniga vähemalt 104-106km saama. Plaani täitmiseks on aga tarvis liikuda tempos umbes 6.45 min/km (staadioniringil +/- 2.40), mis siis koos hoolduspausidega annaks esimese 12tunniga kokku 105km ... Kujutelm ei ole minu enese fantaasia vili vaid toetust sellele olen saanud paljudest loetud materjalidest ja enda kogemsest, mis on näidanud, et ultrate teise poole tempo langeb mul alates kümnendiku võrra. Seda mitte ainult seetõttu et jalgu ei jaksa enam kiiremini liiguatada, vaid suurem osa tempolangusest tuleb pigem kirjutada lühemate hooldusvälpade ja pikemate peatuste arvele. Tean ja jutlustan ka ise seda, et ultrajooksus ei ole plaaniga suurt midagi teha ja et plaan on hea vaid selleks, et pärast oleks hea vaadata mis untsu läks. Samas tean ja usun, et tegelikult on kõigil ikka miski graafik maha pandud või punktid märgitud kui kaugel ja mis kell võiks enam-vähem olla. Minu veaks sedakorda oli see, et üritasin plaanist, hoolimata streikivast kõhust ja korraks pilvetagusest päikesest palavaks muutunud päevast, liialt kramplikult kinni hoida. Enne jooksu veel olin otsustanud, et kui stradis on palav või palavaks minemas siis tuleb raske töö õhtu hämaruse ja ööpimeduse varjus ära teha, sest ei ole teada mis järgmine päev toob ja siis ju niikuinii ei jaksa. Kuid kui palavaks läks siis sellest hoolimata üritasin vana plaaniga jätkata ning kui päästev õhtune ja öine jahedam õhk saabusid ei olnud põhitöö tegemiseks enam jaksu edasi suutsin end vaid niipalju sundida, et ka kõige raskematel hetkedel vähemalt ühel sirgel jooksammu tegin ...
Ja Ilmselt lihtsalt ei olnud seekord ka õnne ... ehk seda üht olulist elementi mis Aivar Superman L. arvates (ja tema juba teab), 200+ tarvis on.
Kuid nüüd, kui Aivar S. L. näitas väga veenvalt ette, (ja teadis rääkida, et seda on teistelgi enne juhtunud) et "positiv split" 200+km ületamiselgi (distantsijooksude vaste on "negativ split") 24tunni jooksus täiesti võimalik on, hakkan ennast sellest 105km usust lahti harjutama ning kuigi ma ilmselt kunagi ei hakka uskuma, et ma 50%/50% suudan joosta siis ka nõksa üle 100km pealt esimese 12tunni sees on 200+ lõpuks võimalik ...
P.S.
Arvan et korraldajad, eesotsas Rene Kundlaga juba nõndapalju kiidusõnadega üle külvatud on, et juurdelisamine seda enam läägemaks muuta suuda nii et ... minugi poolt vaid au ja kiitus, kõik mis tehtud sai oli igati vinks-vonks, 110% jne, jne lisaks veel suurepärased kaasaelajad (v.a paar liialt vägijooke pruukinud) ja kaasvõistlejad (kellest küll mõni sprinter vist ei saanud aru et ka 24tunni läbijad ka võistlevad mitte niisama rajal sörgi).
P.P.S
Et kui ringiajad läbi analüüsitud siis mine tea ehk teen sellestki pisut spordijuttu, et saaks vanuigi meenutada ja ka noortele õpetuseks.
Kuidas ma ikkagi 200+ ei jooksnud ... ehk Ida-Viru Staadionimaratoni 24tunni jooks.
Parafraseerides klassikuid Kert Ämmapetsi (Kreisiraadio) ... , kõik sai tehtud nagu targasti, kõik sai hoolikalt läbi mõeldud, championchip pidas arvet, kõik sai nagu ettevalmistatud, olemas oli mingisugune reaalne plaan - pealtvaates (paljukommenteeritud exceli tabel) oli nagu olemas, kuhu kõrvale oli kirjutatud 200km ... aga ma ei tea kus see 200km on, no ma tõesti ei tea, ma ei tea mida üks normaalne inimene tegema peaks, et see 200km kuskilt välja tuleks ... lisaks ju sai veel kõigi transporditöötajate ja jooksjate jumala Hermesega läbi räägitud, teekäijate kirikutes sai tema auks küünlaid põletatud, igal täiskuuööl sai kolme tee ristis must kukk ohverdatud ... ja no muidugi sai trenni ka tehtud, mitte et sellest nüüd miskit abi oleks või midagi aga no nii igaks juhuks ...
Kuid kui tõsiselt võtta siis üks, mis sedakorda alt vedas oli kõht, kõht mida seni üheks oma tugevamaks komponendiks olen pidanud ... .Kohe alguses oli tunda kuidas tavaline, jooksuvõistlustel pakutav suupiste ja jook kõhtu kauemaks kui tarvis keerlema ja loksuma jäi ja kõhu punni ajas, ei aidanud ka kodunt kaasa võetud ja kokku segatud hea ning parem, millest varasematel kordadel abi ja leevendust on tulnud. Korraks töötas ning lõi kõhu tahedamaks korraldajate poolt pakutud pasta, hiljem tõid sära silma ja reipama sammu kuumad puljongid, vahepeal aitas ka kodune kohvilaks meega, kuid nende kõigi mõju jäi kokku üürikeseks, nii et enamus ajast ikkagi krooksude ja iiveldusega tuli võidelda, millele hiljem lisandusid veel kanged jalad ja kurnatus.
Teiseks ja isegi vast olulisemaks komponendiks, mis soovitud tulemust saavutada takistas oli - "plaan", ... mitte see jooksu ajal kommentaaride objektiks olnud exceli tabel, vaid minu peas ammusest ajast tekkinud kujutelm sellest, et kui tahta 200+ kokku saada siis peab esimese 12tunniga vähemalt 104-106km saama. Plaani täitmiseks on aga tarvis liikuda tempos umbes 6.45 min/km (staadioniringil +/- 2.40), mis siis koos hoolduspausidega annaks esimese 12tunniga kokku 105km ... Kujutelm ei ole minu enese fantaasia vili vaid toetust sellele olen saanud paljudest loetud materjalidest ja enda kogemsest, mis on näidanud, et ultrate teise poole tempo langeb mul alates kümnendiku võrra. Seda mitte ainult seetõttu et jalgu ei jaksa enam kiiremini liiguatada, vaid suurem osa tempolangusest tuleb pigem kirjutada lühemate hooldusvälpade ja pikemate peatuste arvele. Tean ja jutlustan ka ise seda, et ultrajooksus ei ole plaaniga suurt midagi teha ja et plaan on hea vaid selleks, et pärast oleks hea vaadata mis untsu läks. Samas tean ja usun, et tegelikult on kõigil ikka miski graafik maha pandud või punktid märgitud kui kaugel ja mis kell võiks enam-vähem olla. Minu veaks sedakorda oli see, et üritasin plaanist, hoolimata streikivast kõhust ja korraks pilvetagusest päikesest palavaks muutunud päevast, liialt kramplikult kinni hoida. Enne jooksu veel olin otsustanud, et kui stradis on palav või palavaks minemas siis tuleb raske töö õhtu hämaruse ja ööpimeduse varjus ära teha, sest ei ole teada mis järgmine päev toob ja siis ju niikuinii ei jaksa. Kuid kui palavaks läks siis sellest hoolimata üritasin vana plaaniga jätkata ning kui päästev õhtune ja öine jahedam õhk saabusid ei olnud põhitöö tegemiseks enam jaksu edasi suutsin end vaid niipalju sundida, et ka kõige raskematel hetkedel vähemalt ühel sirgel jooksammu tegin ...
Ja Ilmselt lihtsalt ei olnud seekord ka õnne ... ehk seda üht olulist elementi mis Aivar Superman L. arvates (ja tema juba teab), 200+ tarvis on.
Kuid nüüd, kui Aivar S. L. näitas väga veenvalt ette, (ja teadis rääkida, et seda on teistelgi enne juhtunud) et "positiv split" 200+km ületamiselgi (distantsijooksude vaste on "negativ split") 24tunni jooksus täiesti võimalik on, hakkan ennast sellest 105km usust lahti harjutama ning kuigi ma ilmselt kunagi ei hakka uskuma, et ma 50%/50% suudan joosta siis ka nõksa üle 100km pealt esimese 12tunni sees on 200+ lõpuks võimalik ...
P.S.
Arvan et korraldajad, eesotsas Rene Kundlaga juba nõndapalju kiidusõnadega üle külvatud on, et juurdelisamine seda enam läägemaks muuta suuda nii et ... minugi poolt vaid au ja kiitus, kõik mis tehtud sai oli igati vinks-vonks, 110% jne, jne lisaks veel suurepärased kaasaelajad (v.a paar liialt vägijooke pruukinud) ja kaasvõistlejad (kellest küll mõni sprinter vist ei saanud aru et ka 24tunni läbijad ka võistlevad mitte niisama rajal sörgi).
P.P.S
Et kui ringiajad läbi analüüsitud siis mine tea ehk teen sellestki pisut spordijuttu, et saaks vanuigi meenutada ja ka noortele õpetuseks.
